[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sõidu|tee

1. (teepeenarde, kõnniteede v. haljasalade vaheline) sõidukitele liiklemiseks määratud teeosa. Kitsas, lai, asfalteeritud, munakividega sillutatud, sillutamata sõidutee. Tee koosnes kahest teineteisest mururibaga eraldatud sõiduteest. Meil liiguvad sõidukid sõidutee paremal poolel. Elava liiklusega tänavatel võib sõiduteed ületada vaid selleks ettenähtud kohtades. || tee, millel sõidetakse. Autojuht jälgis pingsa tähelepanuga auklikku sõiduteed enda ees.
2. (laeva) liikumistee. Madalikevaheline laevade sõidutee oli paiguti väga kitsas. Laev kaotas tormis õige sõidutee, kaldus sõiduteelt kõrvale. *Hüdroloogidele anti käsk märgistada traktoritele sõidutee merejääl. E. Kreem.