[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sõdur ‹-i 2› ‹s›

1. relvajõudude reavõitleja, Eesti kaitseväes (noor,) reamees ja kapral; (üldisemalt ka:) sõjaväelane. Inglise, Saksa, tsaariarmee sõdur. Võidupäeval tervitati sõjas kodumaad kaitsnud sõdureid. Paha sõdur, kes ei taha kindraliks saada.
▷ Liitsõnad: eru|sõdur, konvoi|sõdur, liht|sõdur, nais|sõdur, noor|sõdur, palga|sõdur, rinde|sõdur, vahi|sõdur, valve|sõdur, voorisõdur; mängu|sõdur, tinasõdur.
2. soldat (2. täh.) Mängukaartide tugevusjärjestus on äss, kuningas, emand, sõdur, kümme jne. Lõi sõduriga ärtu kümmet.
3. sõdurtermiit v. -sipelgas. Termiitide, kõrbesipelgate, rändsipelgate pesakondade sõdurid.