[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

säru1 ‹11› ‹s›
kõnek ergutus, hoog, tagasundimine; nahutamine, päheandmine, peapesu. Kutsar andis, tegi muudkui hobustele säru. Anname aga tööle säru takka! Väljas paukus pakane, toas tegi taat ahjule tulist säru. Ülemus tegi meestele looderdamise eest kõvasti säru. Üleannetu pärast said säru ka teised vennad. Praagitootjatele tehti niisugust säru, et hoia ja keela. Täna teen sulle males säru. Ajaleht tegi pistiseandjale kõvasti säru. *Einoh, mis nüüd, nüüd pole enam midagi, muudkut mootorile säru sisse. A. Hint. || peks, kolk(imine), nüpeldus, nahatäis, keretäis (ka tapluses, sõjas). Oli äge taplus: tegime nende kambale säru. Suurtükid olid kogu aeg valmis vaenlasele säru andma. Kepid kätte ja lähme teeme varastele säru! Kutsikale kuluks õpetuseks tubli säru ära. *.. peab õpetama nagu noort kassi või koerakutsikat: nina sinna, tema lombi või hunniku sisse ja taguotsale tublisti säru! O. Luts.

säru saama
kõvasti ebameeldivusi tunda saama, vatti saama. *Noh, tüdruk, küll sain sinu pärast säru! Jäin päris jalutuks sind otsides! A. Kurfeldt (tlk).

säru2 ‹11› ‹s›
murd külapidu; hilisemal ajal ka rahvakunstipidu. Tüdruk käis särudel tantsimas. Sõidame Viru särule. Rahvatantsurühm õpib sellesuvise säru kava.