[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

särama ‹37›

1. (valgusallika kohta:) tugevasti ja ühtlaselt helendama, valgust kiirgama. Päike särab pilvitus taevas. Pea kohal säras loendamatuid tähti. Kõik lambid saalis säravad. Silmapiiril lõid särama sadamatuled. Uusaastaööl särab linn tuledes, tulemeres. Jõulupuu säras küünaldes. Saalis, kõikides tubades säras valgus. | piltl. Kunstniku nime ümber särab kuulsuse aupaiste. *Pastor Lange majas säras kadunud poja õnneliku tagasituleku pärast nüüd ööd ja päevad rõõmupäike.. E. Vilde. || (kellegi välimusest otsekui kiirgava tunde kohta). Silmad säravad kelmikalt, häbitult, võidurõõmsalt. Lapsel löövad silmad rõõmust särama. Rõõm, rahulolu särab igaühe silmis(t). Naise pilgus, näol särab lõputu õrnus. Väike nägu säras innustusest, õnnest. Uudist kuuldes lõi ta näost üleni särama. Mihkel säras üle näo. Poiss säras heameelest. Miku lausa särab uhkusest. Ilmetu neiu muutub ja lööb tantsides otse särama. Vaatas särades sõbrale otsa. *„Tubli oled,” ütleb Anne-Mai. Jaak särab. E. Rannet.
2. (valgust peegeldades) tugevasti ja ühtlaselt kiirgama, helkima, läikima, sätendama vms. Kuld ja hõbe särasid. Lossi ruumid säravad kullast ja hõbedast. Altar särab kulla hiilguses. Särasid pärlid ja briljandid. Päikeses lõid särama pasunameeste kiivrid, nööbid ja pillid. Silmipimestavalt säras lumi päikese käes. Veepind säras peeglina. Laht särab kui lihvitud klaas. Prožektorist valgustatud purskkaevu pritsmed säravad vikerkaarevärvides. *.. heinaliste otsaesisel särab higipisar nagu kalliskivi tööinimese aukroonis. K. Põldmaa.
3. puhaste, kirgaste värvidega silma hakkama, eretama. Kask särab sügisel lehekullas. Õunapuud säravad rikkalikus õierüüs. Lilleaias peenardel särasid daaliad. Pärast vihma särasid aasad sügavroheliselt. Hele värvus lööb tumeda või tuhmi kõrval alati särama. *Toad on remonditud, eriti särab võõrastetuba oma tugevavärviliste suurte õieplärakatega tapeetides.. H. Kiik. || (erakordse puhtuse kohta). Toad, anumad särasid puhtusest. *.. köök tuli enne täiesti korda teha. Ja ta hakkas küürima, pesema, poleerima, nühkima, et kõik säraks ja hiilgaks.. A. H. Tammsaare.
4. millegagi (hrl. positiivselt) eriti välja paistma, silma torkama, hiilgama. Mõtterikkusest, teravmeelsusest särama. Selle kriitiku kirjutised säravad alati vaimukusest. Kõneosavuse poolest ta just ei sära. Siin lõi tema talent särama. Korvpallur säras visketäpsusega. Näitlejal jääb vähemalt paar rolli teatrilukku särama.

vastu särama
valgusena v. helgina vastu paistma. Rannalt särasid vastu sadamatuled. Neile särasid vastu heledasti valgustatud aknad. *.. päratu suur kuldloss särab talle vastu. M. J. Eisen.