[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

suvine ‹-se 4› ‹adj›
suvega seostuv, suvesse kuuluv v. suvele omane, suve-. Suvine pööripäev. Suvine päikeseseisaku punkt. Suvine hommik, päev, õhtu. Suvine soe ilm. Suvine kuumus, palavus, leitsak, põud. Suvine päike lausa kõrvetas. Rong tõttas läbi suvise Eestimaa. Järvest tõusis sooja suvist udu. Hein rohetas suvises lopsakuses. Mida rohkem lõuna poole, seda suvisemaks läheb loodus. Kes suvisel ajal raatsib toas olla. || suvel esinev, toimuv v. kasutatav. Suvine külv. Suvised põllutööd. Suvine piim on vitamiinirikkam. Sõime kerget suvist toitu. Suvised kalastuspaigad, marjamaad. Suvine laagripaik. Suvised kingad, kleidid. Vanasti tehti suvised rõivad linasest riidest. Rongid käivad maikuus juba suvise sõiduplaani järgi.
▷ Liitsõnad: hilis|suvine, iga|suvine, igi|suvine, kesk|suvine, kevad|suvine, läinud|suvine, mullu|suvine, möödunud|suvine, sama|suvine, selle|suvine, süda|suvine, sügis|suvine, tänavusuvine; kahe|suvine, ühesuvine.