[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

surema ‹surra, surin, surrakse 39›

1. elamast lakkama; hukkuma, hinge heitma, surma saama, elust lahkuma, elu (2. täh.) täieliku lakkamise tõttu hävima. Noorelt, kõrges eas, lapsena surema. Äkki, ootamatult surema. Suri nälga, janusse, vingumürgitusse, haavadesse, parandamatu tõve kätte, vähki, kopsupõletikku. Piinarikast, loomulikku, vägivaldset surma surema. Haigestus ja suri. Haige hakkab vist surema. Vanaema oli suremas haige. Kodus, voodis, haiglas, lahingus, operatsioonilaual, tapalaval surema. Inimesi suri kui kärbseid 'väga palju'. Suri 84-aastaselt, 84-ndal eluaastal, 14. mail 1973. aastal. Laps oli sündimisel surnud. Suri vanadusnõrkusesse, kangelassurma. Olevat surnud kurbusest, murest, vanadusest, oma käe läbi. Inimesed vananevad ja surevad. Suri isamaa eest võideldes. Me kõik peame surema. Sõdur suri pommikillust tabatuna. Lastel suri ema. Luuletaja Gustav Suits suri pagulasena. Suri kõigist unustatuna. Siga oli surnud mingisse loomataudi. Surnud hobuse nahk nüliti. Vana peab surema, noor võib surra. *Oli surnud, nagu inimesed ikka surevad, lihtsalt lakanud olemast. K. Ristikivi. *Ega hiir ometi viljasalve ei või nälga surra. J. V. Jannsen. || piltl (tunnet liialdades). Olen põnevuse kätte, uudishimust suremas. Seal võib ju igavuse kätte, igavusest surra. Pidin hirmu kätte, hirmust surema. Suren igatsusest sinu järele.
2. kuivama, närbuma, kõdunema. Külma tõttu surid kõik taimed. Parasiitseente tõttu surnud puud. Kahjurid haigetel ja surevatel puudel. Potililled surid oskamatust hooldamisest. Sügisel surevad paljude rohttaimede varred. Taim annab mullale oma surnud jäänused. *Surema peab lilleke, / mis ilusas kaseorus .. K. J. Peterson.
3. tuimaks jääma (ja seejärel naha kirvendust v. sipelgajooksu tundma). Liikmed on istumisest surnud. Vanamees tundis öösel, et käed ja jalad surid. Küünarnukid surid kätele toetunud pea raskusest. *Käsi oli surnud, nagu sipelgaid täis .. K. Ristikivi.
4. piltl kaduma, hääbuma; kustuma, vaibuma. Õhtupäikese kiired surid lainetesse. Öösel suri tuul sootuks. Lained surid rannaliival. Linnas tekkinud pisiettevõtted surid pikkamööda. Armastus, usk, lootus surid. Mälestused, unistused surevad. Kangelase nimi ei sure isamaa ajaloost. Riigid sünnivad ja surevad. Leek vähenes ja lõke suri. Kui kuskil elustub tõde, peab teisal surema vale. Sureb mõte, saabub igavus. Jutt, naer suri ta keelel, huultel, suhu. Hääl suri automürinasse. Sammud surid kauguses(se). Sõnad surid ta kurku. *Laulu viimased toonid surid ruumis, eesriie langes. E. Vilde. *Meeste jutt oli surnud sõnatuks. A. Kalmus.

maha surema
kõnek (ära) surema. Nõrgemad loomad surid maha. *Vahel on elada palju hullem, kui korraga maha surra ... A. Jakobson. *„Kui ei jaksa, mis sa siis enam elad – sure maha!” vastas taat .. E. Krusten. | (liialdades). Diskol käis selline tümps, et sure maha.

välja surema

1. alatiseks, lõplikult kaduma. Rikkalik ja mitmekesine roomajate maailm suri välja mesosoilise aegkonna lõpuks. Rändrahvas hunnid on viimseni välja surnud.
2. piltl mahajäetuks, inimtühjaks muutuma. Linn oli suvel peaaegu välja surnud. Maja tundub välja surnud, ei ühtki inimest kuskil. Pimeduse saabumisega tühjenevad tänavad, otsekui surevad välja. *Õhtuti sureb sadam välja, sest töötame ainult ühes vahetuses. J. Smuul.
3. eksisteerimast lakkama. Ajaleht suri lugejate puudusel välja. Ettevõte hakkas kiratsema ja suri lõpuks välja. || (mootori kohta:) töötamast lakkama. Auto sõitis kivi otsa ja mootor suri välja.

ära surema

1. (rõhutab tegevuse lõpetatust:) elamast lakkama. Linnupojad on pesas ära surnud. Temal suri vend ära.
2. (kehaosade, kehaliikmete kohta:) vereringvoolu takistuse tõttu ajutiselt tuimaks jääma. Jalad, käed surid ära. Põlved on ära surnud. Vanainimese kondid surevad magades ära. *.. su kael sureb nõnda norrakile olles ära. J. Mändmets.