[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ambivalents ‹-i 21› ‹s›
ka psühh ühte ja samasse objekti vastandlike tundmustega (näit. viha – armastus, sümpaatia – antipaatia) suhtumine, tundmuste kaksipidisus

bürokraatia ‹1› ‹s›

1. väiklaselt formaalne asjaajamine ning suhtumine. Asjaajamises valitsev bürokraatia. Milleks selline bürokraatia!
2. valitsemisele spetsialiseerunud kõrgem ametnikkond

elu|filosoofia

1. suhtumine elusse, elunähtustesse, mõtted elu üle, elutarkus. Looduslähedane, tõsine elufilosoofia. Vanasõnades kajastub omaaegne elufilosoofia. Ta arendas välja oma elufilosoofia.
2. filos idealistlik suund Lääne filosoofias 19. saj. lõpul

elu|rõõm
rõõmsameelne suhtumine elusse. Pakatav, ülekeev, nooruslik elurõõm. Kaotas, sai tagasi oma endise elurõõmu. Milles on ta elurõõmu allikas? *Issand, missugune elurõõm keeb ses noores neius. O. Luts.

eneseväärtus|tunne
oma isiksuse väärtuste hindamine, lugupidav suhtumine iseendasse. Rahvusromantism oli rahvusliku eneseväärtustunde tõusu märgiks.

formalism ‹-i 21› ‹s›

1. vormi ületähtsustamine sisu arvel (kirjanduses, kunstis jm.)
2. formaalne suhtumine millessegi, formaalsuse taotlus. Ametiasutustes leidub veel küllalt bürokraatiat ja formalismi.
3. formaliseeriv käsitlusviis

võta ~ võtke heaks või pane ~ pange pahaks
(väljendab seda, et ütlejale ei lähe korda kuulaja suhtumine asjasse). *Aga mina teate, olen Martinile kade. Võtke heaks või pange pahaks. E. Rängel.

hoiak ‹-u 2› ‹s›

1. keha v. kehaliikmete hoidmise viis, poos, kehahoid, rüht. Sõjamehelikult sirge hoiak. Käte, jalgade kramplik hoiak. Võttis aupakliku, ähvardava hoiaku. *Meela istub endises asendis, ainult ta hoiakus on väsimust ja tüdimust, ta on kuidagi puisem, kramplikum. E. Rannet. *Otse akna taga istub kolm varest.. Nende hoiak on kuidagi erk ja ootlik. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: keha|hoiak, peahoiak.
2. käitumislaad, käitumine, olek. Poisi täismehelik, ülbe hoiak. Väljakutsuv, tõrjuv, kõrk hoiak. *Otto seadis mehed tööle, ilma et oleks mingit juhataja hoiakut võtnud.. H. Lepik (tlk).
3. suhtumine, suhtumislaad. Kriitiline, võitlev, parteiline hoiak. Sõbralik, julgustav hoiak. Negatiivne, tendentslik, vaenulik, hukkamõistev hoiak kellegi või millegi suhtes. Romaani ühiskonnakriitiline, sõjavastane hoiak. Jutustusel on selgesti tajutav didaktiline hoiak. Millest küll noorel inimesel niisugune osavõtmatu hoiak?
▷ Liitsõnad: märtri|hoiak, võitlejahoiak.

hoolitsus ‹-e 5› ‹s›

1. hoolitsemine, hoolitsev suhtumine, hool (1. täh.) Emalik hoolitsus. Hoolitsus kasvava põlvkonna eest. See varjatud hoolitsus liigutas mind. Mind ümbritseti hella hoolitsusega. *Ta heitis tõvevoodisse, kus ta omaste hoolitsusel enam kui aasta otsa võimetult põdes. J. V. Veski.
2. ‹hrl. pl.› abinõu(d), milles avaldub hoolitsemine, hoolitsusavaldused. Nad tülitavad mind harva oma hoolitsustega. *Ka tema tundis heameelt poisi pisikestest hoolitsustest, kuumast teeveest, sületäiest kuivadest heintest või toiduvalmistamiseks ruttu süüdatud lõkkest. E. Männik.

hoolivus ‹-e 5› ‹s›
hooliv, tähelepanelik suhtumine. *Nigul oli naise vastu soe ja hea, Miili vastas talle allaheitliku, ala valvel oleva õrna hoolivusega. E. Vilde.

huumor ‹-i, -it 2› ‹s›
heasoovlikult, naljatlevalt pilkav suhtumine kellessegi v. millessegi; heatahtlik nali; koomiliste elunähtuste v. inimlike puuduste ja nõrkuste lõbus heatahtlik naeruvääristamine. Heasüdamlik, muhe, tüse, mahlakas, rahvapärane huumor. Midagi huumori mõttes ütlema. Asja tuleb huumoriga võtta. Mehe sõnades oli huumorit. Must huumor. *Päris tabavalt on Vallaku huumorit nimetatud naeruta huumoriks.. H. Puhvel.

isiklikkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as isiklik); noriv suhtumine v. märkus. *Selles kogumikus on ehk kõige väiklasem näägutuslaul „Neitsid kaevul”, kuid seegi on igasugusest isiklikkusest päratu kaugel. H.-K. Hellat.

jaoks ‹postp› [gen]
tarvis, tarbeks
1. kasut. osutamisel olendile, esemele, protsessile vm., kelleks v. milleks miski on määratud, kellele v. millele miski v. keegi on ette nähtud v. tuleb kasuks, keda v. mida silmas pidades midagi tehakse, miski toimub v. on olemas. Iga lapse jaoks oli sai. Võta minu jaoks vihmavari kaasa. Poisi jaoks on mul vitsad soolas. Sinu jaoks ehin end iga päev. Enda jaoks jäi ainult töö. Armastav mees leiab alati naise jaoks aega. Tehke minu jaoks ka ruumi. Korjab lõkke jaoks puid. Rõivaste jaoks ehitati seinakapid. Asjad olid reisi jaoks valmis pandud. Olid juba kohal lauad lae ja põranda jaoks. Ei jätkunud raha lennupileti jaoks. See riie on mantli jaoks liiga õhuke. Selle töö jaoks on mehejõudu vaja. Hakkasin artikli jaoks materjali koguma. Naine pidi olema ainult kodu jaoks. Piima jaoks võttis ta nõu kaasa. Mees ostis tulemasina jaoks bensiini. Lõuna-Eesti jaoks varusime ekskursiooni viimased päevad. *Ah sina see oledki, kes kõik taplused ja tavad tulevaste põlvede jaoks üles märgib. J. Sütiste.
2. kasut. isiku, olendi vm. märkimisel, kellel on teat. kindel suhtumine millessegi (samas funktsioonis on alaleütlev kääne harilikum). Minu jaoks oled sa nüüdsest peale õhk. Marilase jaoks on nimetusel tšeremiss halvustav varjund. Laste jaoks pole tööl ja mängul selget piiri. Hiire jaoks on kass kõige koledam loom. *Võllas! See oli tema jaoks kõige valusam sõna. E. Krusten.
3. hrv tähenduselt lähedane postpositsioonile kohta. Tüdrukul on iga sõrme jaoks kümme poissi. Poiss on viieaastase jaoks väga asjalik ja tõsine. *Mind võeti kah pool vägisi voori ühes, et siis nagu iga hobuse jaoks mees. O. Luts.

kainus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. arukus, asjalikkus, praktiline suhtumine; mõistuspärasus. Temas on mõistuseinimese kainust. Kõikides tema tegudes on tunda kainust. *Ta polnud inetu, kuid kainus, arukus ja kuivus pole naisele vooruseks. O. Tooming.
2. mittejoomine, karskus. Enne jõi kõvasti, aga nüüd peab kainust.

kerge|meelsus

1. (< as kergemeelne). a. Mind üllatab sinu muretu, andestamatu kergemeelsus. Tegi seda puhtast, lapselikust kergemeelsusest. b. Tüdrukut põlati ta kergemeelsuse pärast. *Üks selliseid oli ka Steinberg, kes meeleldi noore prouaga vestles ega uskunud legende ta kergemeelsusest ja lodevaist kommetest. M. Mõtslane.
2. kergemeelne, mõtlematu suhtumine, käitumine v. tegu. Kuritegelik kergemeelsus. Lausa kergemeelsus oli pidada seda fakti küllaldaseks tõestusmaterjaliks. Sinu ettevõtmine on ilmne, kuulmatu kergemeelsus.

klassi|positsioon
teat. ühiskonnaklassi seisukohad, vaatepunkt millegi suhtes, suhtumine millessegi vms.

kriitika|meel
kriitiline meel, kriitiline suhtumine. Tugeva kriitikameelega luuletaja.

käega|löömine
ükskõikne suhtumine millessegi, minnalaskmine, mittehoolimine. Käegalöömine õppimisele, oma kohustustele.

külma|verelisus ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
külmavereline toimimine, suhtumine vms. Külmaverelisust säilitama, kaotama. Ma imetlen tema külmaverelisust. Autojuhi külmaverelisus hoidis õnnetuse ära.

leplus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
hrl pol leplasele omane suhtumine ning käitumine; vastav poliitika

loovus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
loov suhtumine oma tegevusse; loomevõime. Laste loovust tuleb õhutada, arendada.

lugu|pidamine
austav suhtumine, austus (kellegi v. millegi vastu). Tema vastu tuntakse lugupidamist, temasse suhtutakse lugupidamisega. Ta on võitnud kõigi lugupidamise. Avaldas talle oma sügavaimat lugupidamist. Lugupidamine mineviku, rahva vaimuvara vastu. *Kuid ikka püsis ta nii perenaise kui peremehe lugupidamises, sest ta oli truu, usaldatav majavaht. F. Tuglas (tlk).

maailma|suhtumine ‹-se 5› ‹s›
suhtumine maailmaelu nähtustesse, maailmamõistmine. Esikkogus ilmneb poeedi aktiivne maailmasuhtumine ning eluhoiak.

pikk meel
kannatlik suhtumine, kannatlikkus. See töö nõuab püsivust ja pikka meelt. Õpetaja peab olema rahulik ja pika meelega.

minna|laskmine
ükskõikne, hoolimatu, käegalööv suhtumine. Lõpp loidusele ja minnalaskmisele! *.. pole midagi ette võtnud – lihtsalt elab päevast päeva, midagi tegemata. Selline minnalaskmine hirmutab mind tõsiselt. J. Rähesoo (tlk).

moonaka|mentaliteet
moonakalik, ükskõikne suhtumine oma elupaika ja töösse, peremehe-, vastutustunde puudumine. Minnalaskmismeeleolu ja moonakamentaliteet.

osa|võtlikkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
osavõtlik suhtumine; kaastunne. Suure osavõtlikkusega suhtus ta oma sõbra muresse.

osa|võtmatus ‹-e 5› ‹s›
osavõtmatu olek v. suhtumine. Osavõtmatus ümbruse suhtes. Kuulas mind jäise osavõtmatusega.

peremehe|tunne
peremeheks olemise tunne, (hea)peremehelik suhtumine. Peremehetundega tööd tegema, maad harima. Moonakal ei saa peremehetunnet tekkidagi. Inimestes tuleb peremehetunnet arendada, kasvatada, süvendada.

pilk ‹pilgu 21› ‹s›

1. kellelegi, millelegi suunatud silmavaade. Paljude inimeste pilgud pöörduvad sellele majale. Minu pilk tabas ta silmades kohkumust, üllatust. Naise pilgus oli tigedust, ootusärevust. Juba ta pilgust on näha, et tal on midagi südamel. Meie pilgud kohtusid hetkeks. Mu pilk jäi kuulutusel peatuma, pidama. Mu pilk tabas kolme tuulikut. Ta ei pööranud pilku kõrvale, ei vältinud mu pilku. Kannatasin ta pilgu välja. Tüdruk lõi pilgu maha, langetas pilgu. Tõstis pilgu ajalehelt. Kinnitasin pilgu tulijaile. Mehe pilk oli lauaservas kinni. Tüdruku pilk klammerdus poisi näkku. Lasksin pilgul toas ringi käia. Libistasin pilgu üle toas viibijate. Ta vaatas, seiras mind pika pilguga. Juhataja mõõtis meid seesuguse pilguga, nagu oleksime midagi paha teinud. Hindasin pilguga koti kaalu. Meie pilgule avanes avar lagendik. Esimesel pilgul tundus, et toas on kõik omal kohal. Ole mureta, küll ma pean ka sinu asjadel pilku peal 'jälgin, et keegi neid ära ei võta'. Nii kaugele kui pilk ulatus, lainetas meri. Teritasin pilku, et paremini näha. Pilk lausa puhkas kaunil näol. Vaateaknal köitis pilku moekas mannekeen. Hoone oli esinduslik ja pilku püüdev. Naise ehted paelusid kõigi pilke. Nägus tüdruk tõmbas meeste pilke endale. Otsisin pilkudega müüjat, kassiiri. Usuti, et kuri inimene võib oma pilguga ära kaetada. Tundsin endal teiste pilke. On raske olla süüdistavate pilkude risttule all. Tüdruk lõi minu pilgu all pisut kohmetama. Poiss ei tahtnud vihase isa pilgu alla 'nähtavaks' sattuda. See oli armastus esimesest pilgust 'nägemisest'. Peale sõnade kõnelevad ka pilgud. *.. muutus kapten ikka rahutumaks, käis alalõpmata kajuti ja käila vahet. Tüürimees jälgis teda mängu juurest poole pilguga [= silmanurgast] ja muutus ise ka rahutumaks. J. Parijõgi. || korraks, kiiresti heidetud silmavaade, kiirpilk. Õpetaja pilgu peale jäid poisid vait. Oleks ta minu poole ainsagi pilgu heitnud! Lõin, heitsin pilgu kellale, peeglisse, aknale. Tagaaetav heitis pilgu üle õla. Viskasin kiire pilgu ukse poole. Näita, viskan sellele korraks pilgu peale. Vahetasin temaga hämmastunult pilgu: mis see pidi tähendama! Mehed vahetasid tähendusrikkaid pilke. *.. lööb kergelt õhetama, kui Kulpsoni pilk teda riivab. M. Traat. *Riks vilksas mind pilguga ja sõitis teeotsast mööda. L. Ruud. | piltl. Rahvaluule võimaldab meil pilku heita eestlaste minevikku. Heitkem põgus pilk algavale teatrihooajale. Annaksin palju, kui saaksin heita pilgu järgmisesse sajandisse. Kirjanik pööras oma pilgu noorsoole, talurahvale. Uisutajate pilgud on nüüd pööratud Norrale. *Looduskaitse pilgud on suunatud tulevikku. E. Kumari.
▷ Liitsõnad: järel|pilk, kotka|pilk, kulli|pilk, kõrval|pilk, kõõr|pilk, kõõrd|pilk, tagasi|pilk, vilkspilk.
2. vaatamisviis, silmade ilme (hrl. koos lähemalt iseloomustava sõnaga). Sõbralik, lahke, südamlik pilk. Jahe, külm, pahane, hukkamõistev pilk. Ta pilk oli tige, kuri, vihane. Perenaise pilk oli õel, pahatahtlik, vaenulik, mürgine, põlastav. Isa etteheitev, karistav pilk mõjus lastele. Laste hirmunud, arglikud pilgud. Tabasin ta mureliku, abiotsiva pilgu. Ta pilk oli ikka veel kahtlustav, umbusklik. Vaatas mind, silmis kaval pilk. Ta silmade pilk oli rahutu, ekslev. Naise pilk muutus kalgiks. Vanaema hellitav pilk puhkas lapselastel. Poisi pilk oli armunud, ihalev. Jäi tardunud pilgul meile otsa vahtima. Tundsin endal ta haletsevat ja kaastundlikku pilku. Mehe pilk oli uuriv, tõmbus uduseks. Ta pilk oli tühi ja mittemidagiütlev. Haige pilk oli ikka veel segane, klaasistunud. Vastasin ta küsivale pilgule noogutusega. Vaatas hajameelse, äraoleva, liikumatu pilguga enda ette. Looderdamisele ei vaadata kusagil hea pilguga 'looderdamist ei kiideta kusagil heaks'. *.. ja kui oht teda enam ei ähvardanud, vaatas ta ikka veel pilguga, nagu ei oleks ta siinsamas, vaid kaugel ära. E. Ilbak.
▷ Liitsõnad: kala|pilk, koera|pilk, kotka|pilk, kullipilk.
3. nägemus (2. täh.), oskus ja võime millegi olemust tajuda. Teooria tundmine avardab pilku. Elukogemused olid teritanud kirjaniku pilku sotsiaalsete vastuolude nägemiseks. Jälgis kõike 'suhtus kõigesse' kriitilise pilguga. Püüdsin kõike tajuda sinu pilgu läbi. Tal on kõige peale oma pilk. Ametivõimud vaatasid kogu asja peale teise pilguga 'neil oli asjasse teistsugune suhtumine'. *Kui on elu halb, labane, iluvaene ja naised igavad, siis sellepärast, et meie ise oleme niisugused, et meil puudub kunstniku pilk.. H. Raudsepp.
4. hetk, silmapilk. Veel mõni pilk, ja siis kärgatas äike. Esimesel pilgul ma ei tundnud teda ära. Minu imestus, kahtlus kasvas iga pilguga. Pilk hiljem olid kõik paadis. *Mida ligemale jõudis lootsipaadi lahkumise pilk, seda armetumaks kuivas Aadu julge otsus. A. Mälk. || natuke, veidike. Olin pilk aega kahevahel. Istusime pilgu aega vaikides. Pilgu aja pärast asusime teele. Jäin pilguks ajaks mõttesse. Ma ei läbe enam pilkugi oodata. Mul polnud enam pilkugi rahu. Tahaks kas või pilguks kodus käia. Ta ei jäänud pilgukski seisatama.
▷ Liitsõnad: esmapilk.

pind1 ‹pinna 23› ‹s›

1. eseme, olendi vm. väliskiht, pealmine kiht. Sile, tasane, ebatasane pind. Kivi krobeline pind. Karvase pinnaga riie. Kudumi mustriline pind. Tahvli pind ei tohi olla liiga libe. Kriimustused kummikute läikival pinnal. Mööbli poleeritud, lakitud pind. Detailide töödeldud, töötlemata pind. Niiskes ja kuumas õhus on higi aurumine keha pinnalt takistatud. Taime lehtede pinda katab vahajas kiht. Pilvede liigitamisel on oluline ka pilvede alumine pind. || piltl pealispind, väline olemus. Kriitika nõrkuseks on sageli libisemine pinda mööda. Sügavamal pinna all küdes rahulolematus edasi. Pinna all võib peituda mõndagi, mis kiirel lugemisel silma ei hakka. *Nagu näeme, libiseb pastorist luuletaja sulg välist pinda kaudu, taotlemata erilist tundesügavust. A. Vinkel.
▷ Liitsõnad: ihu|pind, jää|pind, keha|pind, lehe|pind, lume|pind, mulla|pind, naha|pind, pildi|pind, purje|pind, seina|pind, teepind; graniit|pind, kivi|pind, klaas|pind, krohv|pind, murupind; aurumis|pind, eraldus|pind, hõõrde|pind, kokkupuute|pind, kontakt|pind, lõhenemis|pind, lõike|pind, löögi|pind, murde|pind, murdumis|pind, puutepind; külg|pind, ots(a)|pind, pealis|pind, sise|pind, välispind.
2. aluspõhja kattev pind, maapind, maismaa pind; maakamar, pinnas. Üle kahe kolmandiku maakera pinnast on kaetud veega. Erinevate pindade – põld, niit, mets, kõrb – puhul on vee aurumine erinev. Kõva, pehme pind. Viljakas, niiske, liivane, savine pind. Võrdlemisi kivine pind. Põhja-Eesti paene pind. Soo õõtsuv pind. Kuivade liivaste pindade metsastamine. Rammusa mullaga pind. Pind on siin viljakasvatuseks vähesobiv. || (üldisemalt mingi ala maapinna, ka territooriumi kohta). Mu jalge all on taas sünnimaa püha pind. Vabadusvõitlejate veri on niisutanud kodumaa pinda. Mis tõi su siia võõrale pinnale, rändaja? Lahingud polnud veel kandunud Eestimaa pinnale. Esmakordselt viibin Prantsusmaa, Ameerika pinnal. Pind muutus kurjategija jalge all palavaks ja ta põgenes üle piiri. Ta põrm puhkab võõras pinnas. *Mu süda on kinni su pinnas, / mu kannatav sünnimaa. J. Kärner. || (muude taevakehade pealiskihi kohta). Rakett viis vimpli Kuu pinnale. Teame vähe kaugemate planeetide pinnast. || piltl üldine olukord, tingimused, vajalik keskkond; üldine suhtumine. Uuendusteks polnud pind veel küps. Vitamiinivaegus loob soodsa pinna haiguste tekkimiseks. Uue mõistmine eeldab vastuvõtlikku pinda inimese hinges. Valgustuslikud ideed langesid juba ettevalmistatud pinnale. Manitsustest polnud abi: sõnad langesid viljatule pinnale. Ükskõiksus on kuritegudele soodsaks pinnaks. Tuli pinda sondeerida: kas meid võetakse vastu või mitte? *Kodulugu sai pinnaks, mille kaudu kooliuuenduse ideed hakkasid algkoolide õppetöös levima. F. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: alus|pind, kodu|pind, maapind; asfalt|pind, betoon|pind, kalju|pind, liiva|pind, pae|pind, raba|pind, rohu|pind, soopind; kald|pind, kallakpind; kasvupind.
3. alus, põhi, jalgealune. Sumasime poris, otsides kõvemat pinda. Ujusime kalda poole, et pääseda kindlale pinnale. Parkett oli lapsele liiga sile pind, ta kukkus ühtepuhku. Plahvatuse ajal tundsime, et pind jalge all kõikus. *Selge on ainult see, et pind maksva korra talade alt on ära uhutud ja katus langeb varsti meile kaela. V. Adams. | piltl. Pärast finantsskandaali ei saanud ta enam kunagi kindlat pinda jalge alla. Enesekriitikat tehes lõi ta süüdistustel pinna alt. *Andrese mustad mõtted ei kestnud kuigi kaua, sest neil oli vähe olulist pinda. Tema ise kui ka Krõõt, mõlemad olid ju alles noored.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: alus|pind, kande|pind, kõla|pind, toetus|pind, toitepind.
4. vedeliku v. vedela aine ülemine piir, selle pealmine kiht. Järve peegelsile pind. Sügisese mere rahutu pind. Vee pinnal ujusid mullid. Õli läikiv pind. Kalad tõusid pinnale hingama, putukaid püüdma. Lind sukeldus ja tõusis uuesti pinnale. Uppuja kerkis mõned korrad pinnale. Allveelaev tõusis pinnale. Lahe pinda katab jäälobjakas. Vaht kerkis supi pinnale. Räbu tõuseb pinnale. *..sealt kuskilt kostab sulpsatus: kala kargas pinda. R. Sirge. || piltl (seoses kellegi, millegi esilekerkimisega, aktiivse toimimas olekuga). Võimuvahetuste ajal ujub pinnale ikka kahtlasi kujusid. Ebameeldiv lugu minevikust ujus jälle pinnale. Lahendus probleemile tõusis alateadvusest pinnale. *Pealegi vaevas teda nüüd lakkamatult mingi ebamäärane mälestus, mis tahtis kõigest jõust pinnale tõusta.. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: jõe|pind, järve|pind, laine|pind, mere|pind, peegel|pind, veepind; nivoopind.
5. pindala, ala (suuruselt). Hoonetealune pind. Umbes 50 ha suurune pind. Aia, metsaalade pind. Maaparandusobjektide pind on aasta-aastalt suurenenud. Kilealusel pinnal kasvatati varajast köögivilja. Talul on küllaldaselt pinda, aga see on väheviljakas. Elamu akende pind peab moodustama vähemalt 1/8 põrandapinnast. Karusnaha pind jagatakse eri väärtusega osadeks. || (ruumide) põrandapind; (elamispinna kohta). Abiruumide pind. Vabanenud pinnale paigutati viimistlusosakond. Üürime välja pindu äriruumideks. Pinnaga on raskusi, ligemal ajal pole korterit lootagi. Üleliigsele pinnale võeti üüriline. Tahaksin uues kohas elada sama suurel pinnal kui ennegi.
▷ Liitsõnad: hoonestus|pind, kasvu|pind, kogu|pind, koristus|pind, kultuur|pind, külvi|pind, lava|pind, põllu|pind, üldpind; elamis|pind, lisa|pind, manööver|pind, miinimum|pind, põranda|pind, tootmispind.
6. ‹hrl. väliskohakäänetes› piltl see, millel miski rajaneb, millele miski tugineb, millest miski lähtub. Vastuolud tekkisid majanduslikul, maailmavaatelisel pinnal. Ta tervisehäired tekkisid psüühilisel pinnal. Jutt läks, kaldus isiklikule pinnale. Jääb selgusetuks, missuguselt pinnalt sai tüli alguse. Konflikt võrsus isiklike vastuolude pinnalt. Rahvusliku liikumise pinnal sündinud selts. Vaba konkurentsi pinnal tekkinud monopol. Antiik-Kreeka kultuur arenes idamaade kõrge kultuuri pinnal. Realistlikud kunstnikud jäid vanade traditsioonide pinnale. Sõpruskond kujunes välja ühise õppimise pinnal. Jutustus võrsus kirjaniku isiklike tähelepanekute pinnalt. Selline järeldus võis tekkida ainult asjatundmatuse pinnal(t). Enesesüüdistuste pinnal tekkinud sisepiinad. Kõik lepingu pinnalt tekkinud vaidlused lahendatakse kohtu korras. || tase, tasand. Jutustused jäid vaid üldise kirjeldamise pinnale. August Kitzbergi esimesed näidendid olid veel olustikurealismi pinnal. Kiriku ehituslugu on jäänud veel mitmeti oletuste pinnale. Ta oli kunstiga kokku puutunud vaid asjaarmastajalikul pinnal. *Mõndagi jäi minu elukogemuste pinnalt arusaamatuks. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: lähtepind; tasapind.
7. mat ruumis liikuva joone jäljena tekkiv kahemõõtmeline kujund (geomeetria põhimõisteid). Geomeetriline pind. Kooniline, silindriline pind. Kumer pind. Prismaline, püramiidne pind. Hulktahkne pind. Silindri ja koonuse külgpinnad kuuluvad kõverate pindade hulka.
▷ Liitsõnad: kera|pind, koonus|pind, silinderpind; horisontaal|pind, kõver|pind, lõike|pind, põik|pind, pöörd|pind, rõht|pind, tasa|pind, vertikaalpind.

poole|hoid
heakskiitev, heatahtlik, toetav suhtumine. Kõnelejale avaldati poolehoidu. Poolehoidu osutama, ilmutama, näitama, taotlema. Ta tunneb poisi vastu isalikku, sügavat poolehoidu. Raamat saavutas, võitis suure poolehoiu, ei äratanud poolehoidu. Neil on kaaslaste seas kindel poolehoid. Ettepanek leidis üldist poolehoidu. Suhtun sinusse poolehoiuga.

praktitsism ‹-i 21› ‹s›
praktiline suhtumine, asjalikkus. Igasugusest praktitsismist vaba inimene. Argielu liigne praktitsism. *Noormees kuulus nende hulka, kes kunagi ei vaju kitsasse praktitsismi, vaid kes alati unistab, igatseb ja fantaseerib. I. Saks (tlk). || teooriat alahindav praktikaga piirdumine

mustad prillid, läbi musta(de) prilli(de) nägema ~ vaatama
pessimistlik suhtumine; pessimistlikult suhtuma. Oled liiga mustad prillid ette pannud! Vaatas, nägi noori läbi mustade prillide. *.. kust oled sa võtnud need mustad prillid, mille läbi näed elu juba aastaid? H. Angervaks.

roosad prillid, läbi roosade prillide nägema ~ vaatama
(liiga) optimistlik suhtumine, ilustamine; (liiga) optimistlikult suhtuma, ilustama. Tema tegemisi tuleb uurida ilma roosade prillideta. Veel vana mehenagi nägi, vaatas ta maailma läbi roosade prillide. *Muudkui lööme jälle oma roosad prillid läikima ja – las käia! A. Kaal.

publitsistlikkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as publitsistlik); publitsistikale omane päevakajalisus, probleemsus, aktiivne suhtumine käsitletavasse ainesse. *.. artiklis domineeris vahe publitsistlikkus kavatsuslikult kunstilise analüüsi ees.. Ü. Tonts.

rassism ‹-i 21› ‹s›
teooria, mille kohaselt inimkond jaguneb selgelt piiritletud ebavõrdseteks rassideks, rassiteooria; selle rakendus tegelikus poliitikas. Rassism oli natsismi ideoloogiliseks aluseks. Rassismi sünnitatud metsikused. || (laiemalt:) halvustav suhtumine teisest rassist, rahvusest ja kultuurist inimestesse

realism ‹-i 21› ‹s›

1. olukorra ja võimaluste arvestamine, kainelt tegelikkusesse suhtumine, asjalik mõtlemisviis; poliitiline praktitsism. Mis te fantaseerite, püsige realismi pinnal. Nendes mõtetes on realismi piisavalt. Riigi välispoliitika kõigub idealismi ja realismi vahel. Riigijuhtidelt oodatakse mõistlikku realismi. *Tänapäeval oskame paljudele asjadele vaadata kaine realismiga .. Ü. Tuulik.
2. kirj kunst tegelikkusest tõetruud ja tüüpilist pilti anda püüdev loomingutüüp; vastav kirjandus- ja kunstivool. Realism vastandus romantismile ja klassitsismile. Eestis kujunes realism eneseteadlikuks kirjandusvooluks Eduard Vilde ja Ernst Särgava loominguga. Olustikurealismi kõrvale astus psühholoogiline realism. Kriitiline realism '19. saj. realism, millele on iseloomulik tugev ühiskonna- ja kombekriitiline hoiak'. Maagiline realism 'kirjandussuund, kus elu realistlikku kujutusse põimitakse müütilisi ja fantastilisi kujutelmi'. Realism Madalmaade maalikunstis.
▷ Liitsõnad: antiik|realism, foto|realism, hüper|realism, küla|realism, linna|realism, neo|realism, olustiku|realism, uus|realism, valgustus|realism, vararealism.
3. filos. a. keskaegse Lääne-Euroopa filosoofia vool, mis oli seisukohal, et üldmõisted eksisteerivad reaalselt; ant. nominalism. Mõõdukas, äärmuslik realism. b. uuema aja gnoseoloogilised vaated, mis tunnistavad maailma eksisteerimist väljaspool inimese teadvust. Naiivne realism 'mitteteoreetiline maailmakäsitus, mis samastab välismaailma omadused meelte andmetega'.

sallivus ‹-e 5› ‹s›
salliv olek, salliv suhtumine; inimese v. ühiskonna võimelisus taluda ja tunnustada harjumuspärasest erinevaid arvamusi, uskumusi, hoiakuid jms., tolerantsus. Rahvuslik, usuline sallivus. Sallivus võõramaalaste, immigrantide, teiseusuliste suhtes. Sallivus teistsuguste kommete suhtes. Raske on saavutada täielikku sallivust. Nende vahel näis valitsevat vastastikune sallivus. Vajame rohkem sallivust ja leplikku meelt. *Aga temast tuli ka tema alluvatele niisugune ülemus, keda täies sallivuses Papaks kutsuma hakati. J. Kross.
▷ Liitsõnad: ususallivus.

seisu|koht

1. (väljakujunenud) arvamus, vaade, vaatekoht, suhtumine, tõekspidamine. Kindel, kõhklev seisukoht. Edumeelne, kivinenud seisukoht. Õigete seisukohtade kõrval on kirjutises ka ekslikke arvamusi. Esitage oma seisukohad! Jagan, toetan sinu seisukohta. Meie seisukohad langevad suuresti ühte. Olen vastupidisel seisukohal. Kaitseb kramplikult oma seisukohti. Mul on ses asjas, selle kohta oma seisukoht. Kuulame ära kõik poolt ja vastu seisukohad. Tal ei ole selle küsimuse suhtes veel selget seisukohta välja kujunenud. Meil ei läinud korda peremehe seisukohti ümber lükata. Teie vastuväidetest hoolimata olen endisel seisukohal. Igaüks jäi oma seisukohale, seisukoha juurde. Asuti seisukohale, et valimised korraldatakse märtsis. Ta ei osanud kuuldu suhtes nii järsku mingit seisukohta võtta 'omapoolsele arvamusele asuda'. See pole kooskõlas tänapäeva loodusteaduse seisukohtadega. || seisukohalt, seisukohast kellegi vaatekohast, millegi aspektist lähtudes. Teadlase seisukohalt, seisukohast on tähtis just teose kokkuvõttev osa. Kogu probleemile tuleb läheneda talupidajate seisukohalt. Praktilisest, kunstilisest seisukohast vaadates.. Majanduse seisukohalt on sellel uurimistööl suur väärtus. Hindab kõike esmajoones otstarbekuse seisukohalt. Hügieeni kui ka üldse tervise seisukohast on saun olulise tähtsusega.
▷ Liitsõnad: lähte|seisukoht, põhiseisukoht.
2. (sotsiaalne) seisund, positsioon (2. täh.); arvestatav koht mingis süsteemis. Kõrge, auväärne seisukoht. Seisukoht suguseltsis, ühiskonnas. Pead arvestama oma isa seltskondlikku seisukohta. Tema vanemad on seisukohaga inimesed. USA mõjuvõimas seisukoht maailmas.
3. koht seismiseks. Kas sul on kontserdile iste- või seisukoht? Voorimeeste seisukoht oli Raekoja platsil. Jätab auto maja ette selle tavalisele seisukohale.
4. van asend, asukoht, positsioon (1. täh.) Mereäärsel linnal oli kauplemiseks soodne seisukoht. Kompanii võttis sisse seisukohad metsaserval. *.. punased kuulipildurid oma hästi kaitstud seisukohal näisid irvitavat siinpoolsete püüete üle. A. Kivikas. *Tsirguküla põllupind, ümbrus ja seisukoht tingis ka ta elanikkude iseloomu, huvid, vaated, kogu vaimlise tasapinna. R. Roht.

skepsis ‹-e 4› ‹s›
kahtlemine, kahtlev suhtumine; kalduvus kahelda. Kirjaniku skepsis ja pessimism. Kuulasin sõbra juttu äärmise skepsisega. Skepsis iseenda ja teiste suhtes. *Kuid ühe skepsis tasandas teise vaimustust ja nad sobisid hästi ühte. F. Tuglas. *Visa teaduslik skepsis on meid paljudel kordadel säästnud vigu tegemast. P. Müürsepp.

subjektivism ‹-i 21› ‹s›

1. filos maailmavaateline seisukoht, mis lähtub sellest, et kogemuse sisu on subjektiivne ning tõed ja väärtused sõltuvad tajuvast ja hindavast subjektist
2. isiklik, erapoolik suhtumine nähtustesse. Kriitik kaldub subjektivismi.

suhtumus ‹-e 5› ‹s›
suhtumine. Hundil on teine suhtumus tõesse ja õiglusesse kui lambal.

sõbralikkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
lahkus, heatahtlikkus, sõbrale omane suhtumine; ant. ebasõbralikkus, vaenulikkus. Südamlik, südamest tulev, soe, siiras sõbralikkus. Teeseldud, võlts sõbralikkus. Sõbralikkust õhkuv ilme, pilk, olek. Sõbralikkusest kõnelevad silmad. Perenaine võttis külalisi vastu talle omase sõbralikkusega. Meid koheldi ilma vähimagi sõbralikkuseta.

umb|usk
usaldamatus, kahtlev suhtumine, umbusaldus. Alatine, äärmine umbusk kõige uue vastu. Seletamatu umbusk võõramaalaste suhtes. Igasuguste kampaaniate vastu tuntakse suurt umbusku. Nägudelt võis lugeda mõningat umbusku. Suhtus poja tulevikuplaanidesse põhjendatud umbusu ja ettevaatlikkusega. Suured lubadused tekitavad, äratavad umbusku. Püüdis mehe umbusku hajutada. Esialgne umbusk hakkas haihtuma, taanduma. *Sepa silmades välgatas umbusk ja pilge. R. Sirge.

usu|sallivus
salliv suhtumine teistesse usunditesse, usuline sallivus. *Hinduism eeldab ususallivust, aga islam eeldab võitlust oma ainuõige usu eest .. L. Hainsalu.

vaenu|kinnas
piltl vaenuavaldus, vaenulik suhtumine (kellegi v. millegi suhtes). Vaenukinda heitmine võimumeestele. Kirjanik heidab, viskab vaenukinda toretsemisele, ilutsevale romantikale.

vaenu|vahekord
vaenulik vahekord, vaenulik suhtumine

vahe|tegemine

1. eristamine, lahushoidmine. Linnalapsel on raskusi vahetegemisega eri puuliikide vahel. Vahetegemine side- ja mõttekriipsu vahel on küllalt oluline. Vahetegemine hea ja halva vahel.
2. erinev suhtumine kellessegi v. millessegi. Algas teravam vahetegemine ametite vahel – ühtesid peeti peenemateks, teisi labasemateks. Põhjendamata vahetegemisega võib õpetaja oma suhted klassiga ära rikkuda. Oleme ju üks pere, ei mingit vahetegemist söögiga!

vastu
I. ‹postp› [gen]
1. asendi poolest esiküljega (näoga) otse kellegi esikülje (näo) poole, otse kellegi v. millegi ette; (tänava v. tee suhtes) otse teisele poole; vastas (I. 1. täh.) Kool ehitati lasteaia vastu. Võttis laua äärde isa vastu istet. Sulastemaja vastu seisab viinaköök.
2. millegagi v. kellegagi vahetusse kokkupuutesse, millelegi v. kellelegi toetuvaks v. nõjatuvaks; vastas (I. 2. täh.) Nõjatub aia vastu. Noored suruvad end teineteise vastu. Toetab pea poisi õla vastu. Surus raamatu rinna vastu. Särk on tihedalt ihu vastu. Seisti külg külje vastu. Istusid selg selja vastu. || löögiga, põrkega millegi pihta. Labidas kolksatab kivi vastu. Lind lendas akna vastu. Koputas piibu tubakakarbi vastu tühjaks. Lööb rusikaga ukse vastu. Mille vastu sa end ära lõid? || pühkides millegi külge, sisse. Pühkis käed kuue vastu puhtaks. Pühib käed põlle vastu kuivaks.
3. osutab millelegi vastuminekule, kellegi vastuvõtmisele. Poisid läksid rongi vastu. Läks sadamasse laeva vastu.
4. väljendab vastuseisu, vastuolemist kellelegi v. millelegi. Kes pole meie poolt, on meie vastu. Olen ettepaneku vastu. Hääletas otsuse vastu. Rahvas oli selle korralduse vastu. Vanemad olid poja abielu vastu. Mis neil küll meie vastu on? Mul ei ole töö vastu midagi. Kohalikud seisid suurehituse vastu. Saatus oli ta vastu. Surma vastu ei saa. Artikkel jahipidamise vastu. Rünnak juutide vastu. Sõda kõikide vastu. Võideldi salakaubitsejate vastu. Võitlus kiusatuse vastu. Tunnistas kohtus oma isa vastu. Astus valitsuse vastu. Kellegi vastu relva tõstma. Rahvast kellegi vastu üles kihutama. See jutt on igasuguse loogika vastu (ebaloogilise jutu kohta).
5. osutab, kellega v. millega on mingi tunne, suhtumine, tegevus seotud, kellele v. millele see on suunatud, kelle v. mille suhtes miski toimub v. ilmneb. Armastus isamaa vastu. Viha varaste vastu. Ükskõiksus kiriku vastu. Nõudlikkus enese vastu. Nõrkus viina vastu. Huvi keemia vastu. Lahke meel kõigi vastu. Tänutunne Jumala vastu. Teeb seda poolehoiust kaaslaste vastu. Muutus minu vastu sõbralikumaks. Kuidas uus hoidja lapse vastu ka on? Olge armulised vaeste patuste vastu. Oli kõigi vastu viisakas. Eksis kodukorra vastu. Kindlustas oma vara tulekahju, varaste vastu.
6. vältimaks v. eemaldamaks midagi. Tablett peavalu vastu. Kasutab vistrike vastu salvi. Selle haiguse vastu rohtu ei ole. Vahend koide vastu. Kaitses mind vägivalla vastu.
7. osutab millekski ettevalmistavale tegevusele. Valmistab end tulevaste näguripäevade vastu. Orav valmistab talve vastu. Valmistutakse pulmade vastu. Teeb reisi vastu ettevalmistusi. Matka vastu on kõik juba korraldatud. Tüdruk hakkab end väljamineku vastu ehtima.
8. (tasu, tagatise vm. sellisega ühenduses:) eest. Tegi seda väikese tasu vastu. Andis kümne krooni vastu kella pandiks. Sai allkirja vastu vabaks. Kaup anti käsiraha vastu. Vangilangenu vahetati lunaraha vastu välja.
9. (hääletuse, võistluse jne. arvulise suhtena väljendatud tulemuse kohta). Ettepanek lükati tagasi 12 häälega 7 vastu. Eestlased said kolm esikohta soomlaste kahe vastu. Kartuleid saadi kaks tonni eelmise aasta ühe tonni vastu. Vean tuhat ühe vastu kihla!
10. ‹eitusega› osutab, et keegi v. miski pole kellegagi v. millegagi võrreldav v. võrdne. Mis on kevadine tuul tuiskude vastu! Eilne töö polnud midagi tänase vastu. *Ei rukkileiva vastu pole teist vägevamat; tema see pea toitja ongi! E. Särgava. *Nõrk on see linnasuits, ei ole oma vastu. A. Mägi.
11. kasut. koos verbiga vahetama asendamise, ümbervahetamise kohta. Vahetas tööriided teiste vastu. Riided vahetati toidu vastu. Sõdurid vahetasid leiva tubaka vastu. On oma naise uue vastu vahetanud.
12. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Silm silma vastu, hammas hamba vastu. Nina nina vastu. Vennaksed võitlesid külg külje vastu. Võideldi mees mehe vastu. Astla vastu (takka) üles lööma. Kätt tõstma kellegi vastu. Vorst vorsti vastu.
II. ‹prep› [part]
1. (hooga) millegagi vahetusse kokkupuutesse; vahetus kokkupuutes; pihta, külge. Koputas vastu seina. Lõi jalaga vastu maad. Tuul peksis oksi vastu akent. Auto sõitis vastu aeda. Lükkab tooli vastu lauda. Vesi loksub vastu paadikülge. Laev põrkas vastu kaljusid. Toetab käega vastu uksepiita. Lapsed ootavad ema, ninad vastu aknaruutu. Kuulab, kõrv vastu maad. Istub, nõjatub seljaga vastu ahju. Kass hõõrub end vastu perenaise jalga. Käed on tihedalt vastu külgi. Lund keerutab vastu nägu. Liiv paiskus vastu silmi. Pühib käed vastu mantlit puhtaks. || (ühendites löömise ja löödud saamise kohta); piki, mööda. Tõmbas, virutas, andis vastu hambaid, vastu vahtimist. Valas vastu nägu, vastu koonu. Sähvas paar laksakat vastu tagumikku. Lõi poisile vastu kätt. Sai vitsaga paar sirakat vastu sääri. Sai vastu kõrvu, vastu lõugu, vastu tatti, vastu molu. Vastu pead, vastu kukalt saama.
2. millegi liikumise suuna suhtes risti teistpidi, vastupidi; millegi poole, millegi suunas. Ujus vastu vett, vastu voolu. Hoidis paadinina risti vastu lainet. Keeras ketast käes vastu päeva. Seadis näo vastu tuult. Pööra kõht vastu päikest! Lipuvarras tõuseb vastu taevast. Raketid lendavad vastu taevast. Hundid ulusid, koonud vastu taevast. Vastu valget ei seleta silm tulija nägu. Vaatas röntgenipilti vastu valgust. Magamistoa aknad on vastu tänavat, vastu põhja, vastu päikest.
3. osutab (vahetult) millegi ääres v. vastas paiknemisele. Ta maja seisis otse vastu merd. Ta elab külaservas vastu metsa. Tallinn on üle lahe vastu Helsingit.
4. vahetult enne. Tuli koju vastu hommikut. Kuhu sa veel vastu ööd lähed? Ööl vastu tänast puhkes torm. Vastu kevadet lõppes aidast vili. Vastu talve koliti linna. Vastu suuri pühi kraamiti kogu maja puhtaks. Vastu õhtut läks pilve. Oli juunikuu öö, üheksas vastu kümnendat. Ta on valves ööl vastu pühapäeva. Suri ööl vastu kümnendat maid.
5. millegi vastaselt; kiuste. Abiellus vastu (isa) tahtmist. Otsustati vastu meie soovi. Sööb vastu oma harjumust väga ruttu. Toimis vastu tavalist kommet. Vastu ootusi ja lootusi tervis halvenes. Kinnitasin seda vastu oma veendumust.
6. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Vastu taevast saatma, põrutama, lendama. Sülitab vastu taevast. Vastu pükse saama. Vastu karva käima, olema. Kedagi vastu karva silitama. Peaga vastu müüri, seina jooksma. Kellelegi vastu kaela andma, tõmbama. Vastu kaela saama. Vastu muhku saama, andma. Sai valusasti vastu nina, sõrmi. Kedagi vastu seina suruma. Nina vastu lina.
III. ‹adv›
1. ‹liikumist märkivate verbide laiendina›. a. osutab, et keegi v. miski liigub kulgeja liikumisele vastupidises suunas. Tüdruk jooksis emale vastu. Koer tormas, kargas haukudes tulijale vastu. Laps astub võõrale vaprasti vastu. Ühtki autot ei tulnud vastu. Jõuti aeglaselt edasi, sest tuul oli, puhus vastu. Inimesed liiguvad päri ja vastu. | piltl. Teater läheb vastu uuele hooajale. Läks vastu oma surmale, saatusele. b. osutab kellegi vastuvõtmisele, millelegi vastuminekule. Läksime jaama vanaemale vastu. Mindi sadamasse laevale vastu. c. osutab kellegi v. millegi liikumisele kuhugi poole, kellegi v. millegi suunas. Haige sirutas käed õele vastu. Õienupud sirutusid, tõusid päikesele vastu. d. (lõhna vms. kellenigi levimise kohta). Vastu hoovab magusat lõhna. Keldrist lööb kopituse lehk vastu. Kuum leitsak lööb leiliruumist vastu. Vastu pahvab, paiskub auru. e. osutab millenigi jõudmisele. Viimaks tuli meri vastu. f. (muu millegi suhtes vastassuunalise tegevuse kohta). Hoia kõvasti vastu, muidu puu kukub valesti. Poisid tirisid köit oma poole, tüdrukud sikutasid vastu.
2. väljendab vastuolemist, vastuseisu, vastupanu, keeldumist, eitamist, järeleandmatust. Reis jäi ära, sest kõik olid vastu. Ta on alati kõigele vastu. Oli teise soovile vastu. Oled sa poolt või vastu? Laps tõrgub, punnib, ajab, sõdib, sipleb, puikleb vastu. Vaidleb, räägib, poriseb vastu. Tema hakkab alati õpetajale vastu. Raiub vihaselt vastu. Astus julgelt vaenlasele vastu. Seisis noorte abielule vastu. Ta töö läheb teooriatele vastu. Üks seadus käib teisele (risti) vastu. Vaenlane paneb visalt vastu. Haige rabeles vastu, tõrjus kätega vastu. Ta töötab teistele vastu. Hobune tõrgub vastu. Kiusatusele vastu panema, seisma. Ei suuda vastu seista naise pisaratele. Argumendid poolt ja vastu. Kostsid hüüded poolt ja vastu.
3. ‹ühendverbi osana› esineb vastumeelsust, vastikust väljendavates ühendverbides. Imal lõhn käib vastu. Inimeste lärmakus ja pealetükkivus hakkas vastu. Mulle lööb ta upsakus vastu.
4. ‹ühendverbi osana› esineb püsimist, säilimist, jaksamist väljendavates ühendverbides. Tervis lööb vaevu vastu. Reisiraha Roomani vastu ei löö. Raske oli, aga pidasime vastu. Maja peab vanade surmani vastu. Villane mantel paneb hästi vastu. Joomata siin kuumas kaua vastu ei pane. Kui ei saa tööle vastu, tuleb abiline võtta.
5. (millelegi reageerides:) vastutasuks, vastuseks, omakorda; (vastassuunas) tagasi. Midagi peaks toidu eest vastu ka andma. Aga mida ma su aitamise eest vastu saan? Kirjuta mulle vastu! Viimaks hõikas marjuline metsast vastu. Koer klähvis ja naabripeni haukus vastu. Tervitas viisakalt vastu. Vaenlane hakkas vastu tulistama. Ära löö vastu! Poiss kärkis ja tüdruk andis vihaselt vastu. Sai vastu kõrvu ja pani ise vastu ka. „Millal tuled?” küsiti. – Poiss vastu: „Homme.” Lapsed huikavad ja mets kajab, kaigub vastu. Tühjad tänavad kõmisesid vastu.
6. (kedagi v. midagi võrreldes:) vastukaaluks, võrdväärsena kõrvale. Talle pole meil midagi vastu panna. Seadis teise jõule vastu oma osavuse. Malemängus sa mulle vastu ei saa. Vara poolest talle vastu ei saa.
7. ‹vaatamist märkivate verbide laiendina› otsa. Tütar vaatas emale vihaselt vastu. Autost vahtisid politseinikule vastu ehmunud poisid.
8. esineb ühendites, mis märgivad millegi (peegeldusena, eredalt) paistmist. Aknaklaasilt peegeldus vastu talvemaastik. Päike veikles tuuleklaasilt vastu. Jõehauast kiirgas vastu avar taevas. Talveöös särab vastu valgustatud aken. Suust helkis vastu kuldhammas. Toanurgast läikisid vastu kassi kollased silmad. Oru põhjas irvitas, haigutas vastu sügav haud. Sukakannast vaatab auk vastu.
9. ‹muude tähenduslikult lahutamatute ühendverbide osana› näit. vastu tulema, vastu võtma