[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Leitud 156 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

aadli|sugu
aadel; aadlisuguvõsa. Aadlisoost mees, neiu, nooruk. Rüütelkonna moodustasid aadlisoost mõisnikud.

akt ‹-i 21› ‹s›

1. toiming, tegu. Sõjaline, poliitiline akt. Terroristlik akt. Naaberriigi suhtes vaenulik akt. Tahteline, impulsiivne, vaistlik akt. Jõhkra omavoli akt. *Õigust öelda, kojusaatmise aktil endal polnudki enam olulist tähtsust .. V. Gross.
▷ Liitsõnad: agressiooni|akt, diversiooni|akt, kättemaksu|akt, omavoli|akt, provokatsiooni|akt, sabotaaži|akt, sugu|akt, terrori|akt, vaenu|akt, vägivallaakt.
2. jur juriidilist fakti fikseeriv ametlik dokument; õigusakt; toiming juriidilise tagajärje saavutamiseks. Juriidiline, seadusandlik akt. Riigivõimuorgani akt. Vara üleandmise akt. Kontrollkomisjoni aktis oli märgitud mitu olulist puudujääki. Õnnetusjuhtumi kohta koostati, tehti akt. Kes aktile alla kirjutavad? Aktiga mahakantud inventar.
▷ Liitsõnad: administratiiv|akt, ekspertiisi|akt, haldus|akt, inventeerimis|akt, kapitulatsiooni|akt, kinke|akt, normatiiv|akt, perekonnaseisu|akt, revideerimis|akt, süüdistus|akt, tööõnnetus|akt, vastuvõtu|akt, üleandmisakt.
3. toimik, kaust, kuhu on koondatud kõik teatud asjasse puutuvad dokumendid
4. kunst alasti inimkeha kujutis. Viiralti aktid. Akti on viljelnud paljud kunstnikud. Akti joonistama, maalima.
▷ Liitsõnad: mees|akt, naisakt.
5. van kirj vaatus. *.. komöödia viimane akt võis alata. J. Kärner.

artikkel ‹-tikli, -tiklit 2› ‹s›

1. arutlev kirjutis ajakirjanduses; teaduslik v. populaarteaduslik kirjutis, lühiuurimus vms. Poleemiline, huvitav, hästi argumenteeritud artikkel. Matemaatika-, füüsikaalased, keeleteaduslikud, erialased artiklid. Kirjutas ajalehele pikema artikli rahvusvahelisest olukorrast. Avaldas selle kohta artikli. Artiklit koostama, trükki andma.
▷ Liitsõnad: ajalehe|artikkel, juht|artikkel, juubeli|artikkel, lühi|artikkel, probleem|artikkel, toimetus|artikkel, ülevaateartikkel.
2. lõik, teksti osa. a. sõnaraamatus vm. teatmeteoses ühe märksõna juurde kuuluv tekst. Entsüklopeedia, seletussõnaraamatu artikkel. b. jur rahvusvahelise lepingu nummerdatud osa. Konventsiooni artiklid.
3. maj toote-, kaubaliik. Firma toodab sadu artikleid sukkpükse ning naistepesu. Päevasärke oli müügil paarkümmend artiklit. Tehases valmistatakse üle 40 artikli rahvatarbekaupu. *Elu pole artikkel 135 ehk teiste inimeste keeles lihtsalt Satään .. V. Gross.
▷ Liitsõnad: eksport|artikkel, import|artikkel, kauba|artikkel, luksus|artikkel, näidis|artikkel, sisseveo|artikkel, väljaveoartikkel.
4. (raamatupidamises:) tulu- v. kululiik, kirje
▷ Liitsõnad: kulu|artikkel, tuluartikkel.
5. keel nimisõna laiendav (näit. sugu, määratust v. määramatust tähistav) lühisõna (v. afiks). Saksa, inglise keele artiklid. Määrav ehk definiitne artikkel. Umbmäärane ehk indefiniitne artikkel.

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

ema-
(kui põhisõnaks on looma- v. taimenimetus, väljendab terminoloogilises kasutuses ema suhet järglasega, mitteterminoloogiliselt aga hrl. sugu); näit. emaahv, -eesel, -hani, -hunt, -kanep, -karu, -lind, -part vrd emas-

grammatiline ‹-se 5› ‹adj›
grammatikasse kuuluv v. puutuv; grammatikal põhinev; keeleõpetuslik. Keele grammatiline ehitus. Grammatiline tähendus, sugu, vorm. Grammatiline ja loogiline alus. Grammatiline viga. || keele struktuurile vastav. Grammatilised laused.

haige ‹1›

1. ‹adj› mingit haigust põdev; halvas tervislikus seisundis olev, mitteterve vrd haige (2. täh.) Haige inimene. Ta on raskesti, väga haige. Ma ei ole sugugi haige. Vihastas, ehmatas end päris haigeks. Jäi päev-päevalt haigemaks. Haige käsi, jalg, süda, maks, hammas. Kopsud on haiged. Lapsel on kõht haige. Haige koer, lehm. Põõsaste noorendamiseks tuleb aeg-ajalt välja lõigata kuivanud ja haiged oksad. | piltl. Haige aeg. Haige kirjandus, kunst. || valus, valutav. Selg jääb kummardamisest haigeks, on kummardamisest haige. Eilsest pidutsemisest oli tal pea haige. *.. maatöö oli teinud ta kondid kangeks, lihased haigeks. P. Vallak. || murelik, kurb, nukker. *Udusse upuvad sihid kõik eel / haige on süda ja väsinud meel. G. Suits. *Mida lähemale jõudis päev, kus teised pidid Vana-Võhmale tagasi sõitma, seda haigemaks muutus Olevi meel. V. Saar.
▷ Liitsõnad: pool|haige, puru|haige, surma|haige, ülihaige.
2. ‹s› mingit haigust põdev, mitteterve inimene. Haigete vastuvõtt. Haigete külastamise kellaajad. Lamav haige. Kergete, raskete haigete palat. Haige vajab rahu, on meelemärkuseta, suremas. Haige paranes hästi. Haige eest hoolitses tema õde. Haiget põetama, ravima, talitama. Arst kuulas, opereeris haiget. Haigele tehti vereülekanne.
▷ Liitsõnad: astma|haige, difteeria|haige, düsenteeria|haige, gripi|haige, hüpertoonia|haige, jooksva|haige, jooma|haige, katku|haige, koolera|haige, kopsu|haige, leepra|haige, leetri|haige, maksa|haige, mao|haige, mere|haige, mumpsi|haige, nakkus|haige, neeru|haige, närvi|haige, podagra|haige, rahhiidi|haige, reuma|haige, roosi|haige, rõuge|haige, sarlaki|haige, sugu|haige, suhkru|haige, südame|haige, tiisikus|haige, tuberkuloosi|haige, tüüfus|haige, vaimu|haige, vähihaige; haigla|haige, operatsiooni|haige, palaviku|haige, voodihaige; mees|haige, naishaige; ebahaige; surmahaige.
3. ‹s› ‹sg. partitiivis seoses verbidega saama, tegema› valu, häda, viga; hingevalu. Põlv teeb haiget. Poiss sai puu otsa ronides haiget. Tegi oma käitumisega emale haiget. Mida kõrgemalt kukud, seda rohkem haiget saad. *Vabandage, kui tegin teile sõnadega haiget. J. Mändmets.
4. ‹adj s› piltl midagi kirglikult harrastav; ‹hrl. liitsõna järelosana› midagi kirglikult harrastav isik. Ta on lihtsalt haige raamatute, seiklusfilmide järele.
▷ Liitsõnad: jalgpalli|haige, kaardimängu|haige, kino|haige, korvpalli|haige, male|haige, margi|haige, moe|haige, raamatu|haige, spordi|haige, tantsu|haige, teatri|haige, televiisori|haige, tennisehaige.

haru ‹11› ‹s›

1. mingist tervikust hargnev suhteliselt iseseisev osa. Maantee vasak haru. Teerada lahkneb siin kahte harru, mitmeks haruks. Igaüks läks ise harru. Emajõgi suubub Peipsi järve kolme haruna. Soome-ugri keelkonna ugri haru. Linnupesa oli puu harude vahel. Kahvli, ankru, ahingu, harpuuni harud. Küünlajala harud. Nelja haruga hang. Sõnnikuhark oli peente teravate harudega. Püksid olid harude vahelt lõhki. || ‹hrl. pl.› kõnek jalg, reis. Seisab harud laiali. Tuiskas nii, et hanged olid harudeni. *Tartumaal kästakse seda, kes luupainajat tahab näha, end kummargile lasta ja läbi harude vaadata.. M. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: kõrval|haru, külg|haru, lisa|haru, pea|haru, põhi|haru, välisharu; hangu|haru, hargi|haru, juure|haru, jõe|haru, nooda|haru, ohja|haru, oksa|haru, püksi|haru, raudtee|haru, sirkli|haru, sugu|haru, suudme|haru, tangi|haru, tee|haru, võraharu.
2. mingi tegevuspiirkonna, teadusala, organisatsiooni jne. eri osa. Kergetööstuse harud. Keeleteaduse, matemaatika harud. Psühhiaatria on arstiteaduse haru. Loomakasvatus on üks põllumajanduse tähtsamaid harusid.
▷ Liitsõnad: elatus|haru, eri|haru, kaubandus|haru, kunsti|haru, käsitöö|haru, loomakasvatus|haru, maaviljelus|haru, majandus|haru, rahvamajandus|haru, spordi|haru, taimekasvatus|haru, teadus|haru, teenindus|haru, tegevus|haru, tootmis|haru, tööstusharu; humanitaar|haru, klassika|haru, kommerts|haru, reaalharu.

hõim ‹-u 21› ‹s›

1. aj ühise territooriumi, nime, keele v. murde ja ühiste tavade alusel kokkukuuluv etniline ja sotsiaalne inimrühm ürgkogukondlikus ühiskonnas. Uurali, soome-ugri, läänemeresoome hõimud. Primitiivne kalastajate ja küttide hõim.
▷ Liitsõnad: mägi|hõim, naaber|hõim, neegri|hõim, rändhõim.
2. hrl luulek rahvas; sugu; millegi poolest kokkukuuluv inimeste rühm. *Gruusia, kreeka, abhaasia tavades / kergelt ei kohane põhjamaa hõimud. U. Laht. *Kandes ääretut ahastust põues / elab lihtsate töömeeste hõim. A. Sang (tlk).
3. hõimlane, sugulane. *Ämm ja äi jätsid küll kohe alguses eemaletõukava mulje, kuid siis ei osanud ta veel ette kujutada niisuguste hõimude erikaalu perekonnas. V. Gross.

iha ‹11› ‹s›
kirglik soov, kange tahtmine, sisemine sund midagi saada v. teha. Imelik iha südames, hinges. Vastupandamatu iha vabaduse, õnne järele. Iha ennast väljendada. Kange iha terveks saada. Iha(sid) rahuldama, alla suruma. Tundsin iha ise kaasa lüüa. Meestes ärkas kustumatu iha kaugete randade järele. Ta otse põles ihast korda saata midagi suurt. Mul ei ole suuremat iha, kui minna veel kord mägedesse. || vastassoo vastu tuntav kirg, meeleline himu. Mehes oli ärganud iha selle ahvatleva naise järele. Kas sa ei ole tundnud iha ühegi mehe vastu? Temataolised naised äratavad meestes iha. Mees ei suutnud oma iha varjata.
▷ Liitsõnad: armu|iha, elu|iha, hinge|iha, kasu|iha, kasumi|iha, kuulsus|iha, kättemaksu|iha, saagi|iha, seiklus|iha, sugu|iha, tegevus|iha, tegutsemis|iha, vabadus|iha, võimu|iha, võitlus|iha, õnneiha.

ihu|sugu
van laps(ed), järglane v. järglased. Neist ei jäänud järele ihusugu. *..ta poeg, tema enese ihusugu on muudetud nõnda targaks, et oskab isegi raamatust lugeda. E. Kippel.

impotentne ‹-se 2› ‹adj›

1. med vet (mehe v. isaslooma kohta:) sugu- v. sigitusvõimetu. Impotentne inimene.
2. (loome)võimetu, viljatu. *.. mis sa seal virised, vingutad / kui impotentne provintsipoeet. M. Traat.

inimese|sugu
van inimsugu

inim|sugu
inimkond. Inimsoo lapsepõlv. Teadlased töötavad inimsoo hüvanguks.

isa-
‹liitsõna esiosana› esineb looma- v. taimenimetustes, väljendab terminoloogilises kasutuses isa suhet järglasega, mitteterminoloogilises aga harilikult sugu (vrd. terminoloogias isas-); näit. isahani, -kanep, -karu, -kass, -põder

isiku|kood
isiku ühest kindlaksmääramist võimaldav numbrikombinatsioon. Isikukoodiga dokument. Juhatuse liikmete nimed, isikukoodid ja elukohad. Isikukoodi esimene number näitab isiku sugu.

järel|sugu
järglased; järeltulev põlvkond. *Pikendagu jumal teie ja noorpaari elu ja andku teile rohkearvulist järelsugu, lapselapsi ja lapselapselapsi! A. Üksip (tlk).

järel|tulev ‹-a 2› partits
tulevane, järgnev. Järeltulevad põlved, põlvkonnad. Meie järeltulev sugu.

edasi kandma

1. kandes edasi toimetama. Tuul, vesi kannab liivaterakesi edasi. Vähikatku kannavad edasi peamiselt vähid ise.
2. jätkama, edasi viima. Kultuuritraditsioone edasi kandma. *.. siis olgu tema meile uueks vanemaks ning kandku koos oma noore emandaga vana Aalo sugu edasi .. E. Kippel.
3. edasi rääkima. *Keegi teab-kus midagi patrab, aga tema nagu Ladra-Leenu kannab kohe edasi. O. Tooming.

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

ära kaotama
hrl kõnek (ära rõhutab olukorra lõplikkust:) kaotama (hrl. 1., 2., 3. täh.). a. Poiss kaotas sulepea ära. Ma olen oma rahakoti ära kaotanud. Võta, aga vaata, et sa ära ei kaota! Kaotas lugemisel järje ära. b. *Köster kaotas kannatuse, mis juba isegi lõpukorral oli, hoopis ära .. O. Luts. c. Kõik privileegid kaotati ära. See kohustus kaotati uue seadusega ära. *Iga teine oleks tookord lapse ära kaotanud, kui mees jalga laskis. Aga tema tõi ilmale, kasvatab üles. R. Kaugver. *Tema nõu oli mõisnikkude sugu Eestimaalt hoopis ära kaotada .. E. Bornhöhe.

kesk|sugu
keel neutrum

kihk ‹kihu 21› ‹s›

1. mitte rahu andev, otsekui tagant tõukav tung, iha millegi järele v. midagi teha, kihu. Teda sundis tagant kärsitu, vastupandamatu kihk uute elamuste, uute paikade järele. Tal on reisimisest juba kihk veres. Minus ärkas kihk midagi suurt korda saata. Tundsin kätes kihku midagi teha. Tüdrukul oli kange kihk mehele minna. Mehed läksid jahile minnes kihku täis. Mind läbis, täitis, haaras rõõmus kihk: viimaks ometi olen vaba. Tal polnudki tantsuhimu, ei tundnud kihku jalgades. *Mõlema pead kuumutas üksainus metsik kihk: võita, teisest jagu saada. R. Sirge. || meeleline himu, seksuaalne iha, kihu. Tuli peale kihk poisi, naise järele.
▷ Liitsõnad: avastamis|kihk, jahi|kihk, kättemaksu|kihk, mineku|kihk, mängu|kihk, noorus|kihk, otsimis|kihk, reisi|kihk, rõõmu|kihk, rännu|kihk, tantsu|kihk, tasumis|kihk, tegutsemis|kihk, viha|kihk, võitluskihk; kire|kihk, sugu|kihk, verekihk.
2. hrv hoog, vahk. Ägeduse, uljuse kihk. *.. ka tema tundis ägedaid mälestusvalu kihke, nagu oleks ta sünnitusvaludes. M. Pärna (tlk).

kogeldama ‹37›
van kogelema. *.. palus kogeldades vabandust, et lugemine sugu puudulik olnud. O. Münther. *„Ma – ma – jäin teele ette – minu süü!” kogeldab Villu vabanduseks. Juh. Liiv.

kuninga|sugu
Pärineb kuningasoost. Vasade kuningasugu.

känd ‹kännu 21› ‹s›

1. pärast puu langetamist juurestikule jääv tüveosa. Kõrge, madal, vana, mädanenud, kõdunenud känd. Kände juurima, kaaluma. Puu langes prantsatades kännult. Poiss istus kännule, kännu otsa. Löö kirves kändu! Kaasikust jäid järele ainult värsked kännud. Ta on kui vana, pehkinud känd. Käbi ei kuku kännust kaugele. Kuidas känd, nõnda võsu.
▷ Liitsõnad: kase|känd, kuuse|känd, männi|känd, tamme|känd, tõrvaskänd.
2. piltl vana, eakas, elatanud inimene. Mis meie, kaks vana kändu, enam noorte vahele segame! Temasugust vana kändu enam ei kasvata. *Nendegi uulitsal võttis number kümnenda maja omanik, seitsmekümne kahe aastane känd, uue naise.. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: mehe|känd, vanamehe|känd, vanapoisikänd.
3. piltl (päritoluga ühenduses:) see, kellest v. millest keegi v. miski on tekkinud v. arenenud; sugu(võsa), suguselts, (rahva)tõug. Eesti kännust teadusemees. *Noore härra ema oli aadlisoost, isa vanast literaatide ja pastorite kännust. E. Vilde. *Nagu kogu eesti vaimuelu, nii põlvneb ka eesti teater saksa kännust.. J. Kärner.

küps ‹-e, -et 2 või -e, -e 22› ‹adj›

1. toiduna valmis küpsetatud. Toit on juba küps. Küps liha, kala. Kartulid, kaalikad on juba küpsed. Kuklid said ruttu küpseks. Praad ei ole veel päris küps. Mida palavam ahi, seda küpsemad leivad.
▷ Liitsõnad: poolküps.
2. (vilja, puuvilja, marjade vms. kohta:) valminud, nii et seemned on idanemisvõimeliseks saanud. Küps mari, seeme. Küpsed maasikad, ploomid, kirsid. Oder, kaer, rukis, nisupõld on varisemiseni küps. Õunad söödi enne ära, kui nad küpseks said. Küpsed pähklid tulevad kergesti tupest välja. Küpsena on tera kõva. Küps vili variseb kergesti.
▷ Liitsõnad: kold|küps, koristus|küps, kuld|küps, lõikus|küps, piim|küps, täis|küps, vaha|küps, üliküps.
3. piltl täielikult väljakujunenud, väljaarenenud, valminud. a. (ealt). Ma pole enam poisike, vaid küps mees. Ta oli täies õitsengus küps naine. Täiesti küps mets. *Ta oli aastatega küpsemaks, mitte aga vanemaks läinud. P. Kuusberg. | (vahel eriti kesk- v. vanema ea kohta). Täidlane küpses eas daam. See rõivas sobib vaid küpsemale eale. Küpsesse keskikka jõudnud inimene. Küpsete aastate elutarkus. Küpsemates aastates mees. b. millekski, millegi tegemiseks täiesti valmis. Küps kunstnik, helilooja, sõnameister. Selles maalis on tunda küpse meistri kätt. Poliitiliselt, ideoloogiliselt küps inimene. Küps abiellumiseks, abielluma. Nooruk pole küps iseseisvalt tegutsema, otsustama. Erik osutus neis küsimustes minust küpsemaks. Küps ja kaine mõistus. Muld on külviks küps. *Rahva eluvaim oli pärast sõjaraskusi taas küps eneseteostuseks. K. Saaber. c. (seoses olukorda, nähtusi vms. märkivate sõnadega:) väljakujunenud, valmis. Nõu, kava, plaan, otsus oli küps, sai peagi küpseks. Küps hinnang, arvamus. Seaduseelnõu ei ole veel küps vastuvõtmiseks. Teos ei ole avaldamiseks küps. Asi, asjad, kaup räägiti küpseks. Aeg oli kõigi meelest küps töid alustada. Küpsemal arupidamisel jäeti plaan katki. Kirjaniku, kunstniku küpse, küpsema loomingu periood, kõige küpsem teos. Küps lavastus, stiil. See oli küpse klassitsismi periood. Küps uurimus, ülevaade. Etendus sai küpseks mõne nädalaga. Rünnata tohtivat alles siis, kui seis on küps. *Päev lausa särab küpse suve ilust. P. Haavaoks.
▷ Liitsõnad: eba|küps, elu|küps, hilis|küps, sugu|küps, varaküps; avaldamis|küps, ekraani|küps, esitamis|küps, ilmumis|küps, kunsti|küps, lava|küps, mängu|küps, raie|küps, trükiküps.
4. kõnek omadega läbi, otsas; pehmeks tehtud, muserdatud. Kui ta veel mõne pitsi võtab, siis on ta varsti küps. Ta on hirmust täiesti küps. *Vanamees siin. Nüüd olen ma küps! O. Luts. *„Jalad on korras! Aga käed?” küsib Kalle. – „Parem on küps ... Ja pea!” ütleb Oskar. H. Laansalu.
5. kõnek (värvitooni kohta:) küllastunud, sügav. Suvemaastiku küps roheline. Maalija viimase aja loomingus valitsevad peamiselt küpsed pruunid toonid.

küpsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as küps). a. (toidu kohta). Saia küpsust võib proovida sileda puutikuga. b. (puuvilja, marjade jms. kohta). Vähe jääb küpsusest puudu pähklitel ja jõhvikatel. Mulla küpsus. *Tal oli ka leiba ja punaseid, küpsusest lõhenenud tomateid. M. Traat. c. (inimese, olukorra vms. kohta). Kehaline, vaimne, suguline küpsus. Sotsiaalne, poliitiline küpsus. Mõistuse küpsus. Loomingu, luule küpsus. *Jätke seepärast oma tuleviku eest muretsemine inimeste kätte, kellel on rohkem küpsust ja elukogemusi. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: eba|küpsus, elu|küpsus, häda|küpsus, kold|küpsus, koristus|küpsus, kunsti|küpsus, piim|küpsus, sugu|küpsus, tarbimis|küpsus, täis|küpsus, vaha|küpsus, vara|küpsus, üliküpsus.

mees|sugu

1. mehed sugupoolena. Meessoost elanikkond, järeltulijad. Noored rõivastuvad nii, et ei saa aru, kes on meessoost, kes naissoost. Kogu meessoo peale vihane vanatüdruk.
2. keel üks grammatilisi sugusid, maskuliinum. Nais-, mees- ja kesksoost sõnad.

meeste|sugu
(kõik) mehed, meessugu. Kirub kogu meestesoo maapõhja. *Ning ütles olevat pettunud kogu maailmaelust, eriti aga meestesoost, kes tegevat ainult sõnu .. F. Tuglas.

meie ‹rõhulises asendis›, me ‹rõhutus asendis› ‹meie e. me, meid, meisse, meis, meist, meile, meil, meilt, meieks e. meiks, meieni, meiena, meieta, meiega›
‹pron› mitmuse 1. isiku asesõna vt mina
1. osutab vähemalt kahesele rühmale, kuhu kõneleja v. kirjutaja (juhuslikult v. sünnipäraselt) kuulub v. tunneb end (ea, soo, ideoloogia vm. põhjal) kuuluvat. Meie ja teie. Meie – sina ja mina (tema ja mina, teie ja mina, nemad ja mina). Meid on kokku viis. Mitte keegi meist. Kellelgi meist tuleks minna. Meie Mardiga. Mis ta meist tahab, mis tal meiega asja on? Meil pole sellega pistmist. Meieni polnud see uudis veel jõudnud. Püüdke (ilma) meieta hakkama saada. Jäägu see jutt meie vahele, teistel pole vaja seda teada. Siis me hakkasime minema. Me kahekesi jäime teistest maha. Meie kui väikerahvas. Meie maa, rahvas, riik. Meie linnad ja külad, kogu me maa. Ivan on meie keele ära õppinud. Meie ajal, päevil. Meie ajaarvamise järgi, enne meie ajaarvamist. Meil oli suur perekond, meid oli kokku üheksa. Meie ema, vanaisa, Mari. Meie uus õpetaja. Me naised pidime sõja ajal ka meeste tööd ära tegema. Hurraa, meie omade võit! Me peame õnne tänama, et nii läks. Leib on vanem kui meie. *Las kasvame, me tõusev sugu .. G. Suits. || ‹hrl. väliskohakäänetes› märgib kõneleja v. kirjutaja peret, kodu, töö- v. elupaika, kodumaad jne. Jaan oli lapsena meil karjapoisiks. Tule mõnikord meile, meie poole. Naabrid olid eile õhtul meil. Nad olid meilt koju minnes vihma kätte jäänud. Meilt on bussipeatusse 2 km. Tule meile tööle. Ei meil ega mujal maailmas. Meil, meie kandis, meie pool räägitakse murret. Meilt eksporditakse puitu. Meile sissetoodud taimeliigid. || märgib määratlemata isikute ringi. Olgu meil siin näiteks mõõdud 5 × 5 × 7. Mida me mõistame kupeerimise all? Kuidas me selle kohta ütleksime?
2. kasut. mina asemel. a. (autori tagasihoidlikkuse väljendamiseks). Et oma mina mitte esile tuua, räägib ta ettekandes kogu aeg, et meile näib, paistab, meie arvates on nii. b. van (võimutäiuse rõhutamiseks). Keisrid ütlevad enda kohta meie. Meie, Aleksander I, Jumala armust kogu Venemaa keiser.
3. kõnek kasut. sina v. teie asemel (hrl. patsiendi v. väikelapsega suheldes). Ja kuidas me ennast täna tunneme? Täna me võime juba üles tõusta, kõndimist harjutada.
4. kõnek ka iroon kasut. tähtsustades tema asemel. Näe, meil [= imikul] on juba kaks kikut suus! Sealt ta tulebki – ja oh, küll me oleme ikka üleslöödud kui vau!

murdja ‹1›

1. ‹s› (< tgn murdma). Kas sa tahad olla selle tõotuse ainukene murdja? *.. ligi kaheksakümnekraadine murdja [= puskar] istus söögi alla pagana hästi. E. Rannet. || kiskja (hrl. loom). Näljane hunt on ohtlik murdja. *Jah, nii te ju olete, te vihaste murdjate sugu! A. Jakobson. || kõnek (küljendaja kohta varasemal ajal). Ladujad ja murdjad.
▷ Liitsõnad: jää|murdja, lainemurdja; lahti|murdja, sissemurdja; lepingu|murdja, streigi|murdja, sõna|murdja, südamete|murdja, truuduse|murdja, töö|murdja, vandemurdja.
2. ‹adj› murdev. Murdja loom, hunt, metsaline. *.. et mõlemas peres oli alati aasta ümber ankur õlut keldris, mis vanemaks minnes muutub ka kangemaks ja murdjamaks. J. Mändmets.

mära ‹11› ‹s›

1. emane hobune. Paaritatud, tiine, varsaga mära. Mära poegis, tõi varsa. Varss käib mära all imemas. Varssa vaadatakse märast, tütart tunnistatakse emast. || (muude sama sugukonna emasloomade kohta)
▷ Liitsõnad: sugu|mära, tõumära; eesli|mära, kaamelimära.
2. hlv (naise kohta). Meestevõrgutaja mära. *.. ta naine – tugevate reite ja punase näoga mära – oli kaheteistkümnenda lapsega käima peal .. M. Sillaots (tlk).

nais|sugu

1. naised sugupoolena, naissugupool; kõik naised kokku; ant. meessugu. Noored riietuvad nii ühtemoodi, et ei saa aru, kes on meessoost, kes naissoost. Naissoost isikud, kolleegid. Mees kaotas huvi kogu naissoo vastu, kirus naissoo maa põhja.
2. keel (grammatilise soona). Naissoost sõna. Saksa keeles märgib naissugu artikkel „die”.

naiste|sugu
kõnek naissugu, naised. *.. see naistesugu tuleks küll maha lõhkuda ja uuesti üles ehitada! L. Kibuvits.

noor|sugu
noored, noor põlvkond. Töötav, õppiv, akadeemiline noorsugu. Eesti noorsugu. Noorsoo kõlbeline kasvatus. Noorsoole mõeldud raamatud.
▷ Liitsõnad: kooli|noorsugu, maa|noorsugu, töölis|noorsugu, üliõpilasnoorsugu.

nõrk ‹nõrga 23›

1. ‹adj› mitte tugev, kõva, kindel v. vastupidav. a. (ainete, esemete, taimede vms. kohta). Jää on alles nõrk. Sild, tala on liiga nõrk. Nõrga pinnase kaevamisel tuleb augu servi kindlustada. Nõrga koorega muna. Puul on nõrgad rippuvad oksad. Pumpas nõrgaks läinud jalgrattakummi jälle täis. Kui tainas on liiga nõrk, sõtku jahu juurde. Nõrga varrega, juurestikuga taimed. *.. vallid olid Tuunisel nõnda nõrgad, et võidi neid õla tõukega lammutada. A. Saareste (tlk). | piltl. Oletus, teooria on nõrgal alusel, nõrkadel jalgadel. b. (inimese v. looma kehalise oleku, tervise jm. kohta). Jäi nii nõrgaks, et ei jõudnud käiagi. Jalad, põlved läksid, lõid nõrgaks. Jalad on põlvist nõrgad. Ehmatus võttis ihu nõrgaks. On palavikust, näljast nõrk. Nõrga kondiga, kehalt nõrk plikanääps. Käed on nõrgad kandma. Tal on nõrk tervis, nõrgad kopsud. Umbses ruumis läheb süda nõrgaks. Linnupoegadel on tiivad alles nõrgad. Üks vanadusest väeti, teine noorusest nõrk. Mitmed mesilaspered jäid kevadeks õige nõrgaks. Õrnem, nõrgem sugu 'naised, naiste sugu'. *.. kaebas nõrka olemist, heitis pikali ja sinna jäigi. V. Ilus. c. (inimese meelte, vaimsete võimete, iseloomu, moraali jms. kohta). Nõrk mälu, nägemine, kuulmine. Tal on nõrk iseloom, tahtejõud. Inimene on nõrk, ei suuda kiusatustele vastu panna. Mees oli viina, naiste vastu nõrk. Lõi ülekuulamisel nõrgaks ja tunnistas kõik üles. Minu nõrk aru, mõistus ei võta seda kinni. Ta on nõrkade närvidega. Läks enne surma peast, arust nõrgaks. *.. magustoidu ees veel olin nõrk. K. Ristikivi. *Tiirase naise poolt äravõrgutatud nõrk meesterahvas ... E. Rannet. d. ‹substantiivselt› (kellegi v. millegi kohta). Rikas koorib vaest, vägev nülib nõrka. Nõrgad jäävad olelusvõitluses alla. *Nõrgemad taganesid; kes rahulikult [püstolit laadiva] Tootsi juurde seisma jäid, nende julguse üle avaldati imestust. O. Luts.
2. ‹adj› (intensiivsuselt, tõhususelt, võimsuselt) vähene v. väike. Päike on suhteliselt nõrk täht, suhteliselt nõrga heledusega. Nõrk raadiosaatja. Nõrga suurendusega luup. Aine nõrk viskoossus, elastsus. Tal on nõrgemad prillid kui minul. Nõrk lainetus, veevool, tuul, sadu, öökülm, maavärin. Nõrga läbivooluga järv. Keedetakse nõrgal tulel, küpsetatakse nõrgas kuumuses, nõrgas ahjus. Nõrgad püsilokid. Nõrk rahusti, antiseptikum. Nõrgad 'aeglaselt reageerivad' leelised, happed. Valu jäi nõrgemaks. Avaldas vaid nõrka vastuseisu, vastupanu, protesti. Nõrk trööst, lootus. Nõrk riik, majandus, sõjavägi, kuningavõim. || lahja, väikese kontsentratsiooniga. Nõrk soolvesi, siirup, värvilahus. Jootis imikut nõrga kummeliteega. Nõrga soolaga heeringad, kurgid. || halvasti v. vaevalt nähtav, kuuldav v. tuntav. Nõrk hääl, heli, kaja. Nõrgad hüüded, oiged. Kuulsin nõrka krabinat, sahinat, niutsumist. Nõrgad punktiirjooned. Nõrk templijälg. Nõrk kauge kuma. Parkides on juba nõrka rohelust märgata. Näole tekkis nõrk naeruvine. Meel võib olla nõrk või üsnagi tugev lõhn. *Istud nagu ämblik keset võrku ja tunned niitide nõrgimatki võbinat .. L. Metsar (tlk). || keel. Nõrgad klusiilid b, d, g. Nõrk aste 'astmevaheldusega sõna II-välteline või b, d, g kao v. muutusega vorm'.
3. ‹adj› kehv, vilets; ebarahuldav, küündimatu. Keskpärased ja nõrgad õpilased. XII c oli lõpuklassidest kõige nõrgem. Matemaatikas on ta nõrk, vaevalt veab nõrga kolme välja. Matemaatika on kogu kooliaja olnud ta nõrk koht, külg. Nõrk ettevalmistus, keeleoskus, juhtimine. Nõrk ujuja ärgu mingu kaldast kaugele. Ta on nõrk ärimees, näitleja. Odaviskes jäi ta võitjast 10 cm võrra nõrgema tulemusega teiseks. Novellivõistlusele oli saadetud ka üsna nõrku töid. Nõrgad põhjendused, tõendused. *Ja siis veel – pealevisked on nõrgad! Aina mööda ja mööda. H. Pukk. | piltl. Selle ilu kirjeldamiseks on mu sulg nõrk, jääb mu sulg nõrgaks.
4. ‹s› van hinne "1” v. mitterahuldav hinne üldse. Poisil oli tunnistusel mitu nõrka. *.. et selle töö eest tuleks lihtsalt nõrk välja panna. Mul hakkas aga kahju sellist sirget numbrit kirjutada .. E. Järs.

paju|vasikas
piltl hunt. *.. vägimehe [= Leigeri] tamm sirutab iga pajuvasika sirevile, nende sugu Hiiust täiesti kaotades.. M. J. Eisen.

poegima ‹37›
(looma kohta:) sünnitades järglast ilmale tooma. Lehm, mära poegib. Esimest korda poegiv, poeginud emis. Küülik poegib mitu korda aastas. Poegiv emakala. *See [= koer] on poeginud nüüd korraga 9 kutsikat. K. A. Hindrey. | piltl. *Aabeli sugu, armasta, sigi! / Sinu käes poegib isegi kuld. J. Semper (tlk).

pool ‹-e, -t 34›
I. ‹num›
1. murdarv üks kahendik (½). Kaks ja pool. Kaheksa ja pool pluss pool võrdub üheksa. Pool miljonit. Pool protsenti. Saadud avaldis tuleb korrutada poolega. *.. kirikus oli rootslasi ja eestlasi peaaegu pool poolega [= pooleks]. H. Sergo. | (kellaaja kohta). Kell on pool kaksteist. Poole kümnest poole seitsmeni kehtivad odavamad hinnad. Rong tuleb poole viie paiku.
2. hulgalt, koguselt üks kahendik tervikust. a. ant. terve, kogu. Pool liitrit piima. Kolm ja pool kilogrammi liha. Koduni pole poolt kilomeetritki. Pool krooni. Pool leiba. Ta jättis üle poole arvest tasumata. Maksin saabaste eest vaid pool hinda. Pool suve veedeti maal. Viis ja pool aastat, päeva, tundi. Ta jõi ainult poole klaasist tühjaks. Ligi pool jahust läks maha. Ta on minust pool pead pikem. Pool raha(st) jäeti üüri maksmiseks. Poole rusika suurune tükk. Pooles elusuuruses büst. Pool maailma on läbi rännatud. Julge pealehakkamine on pool võitu. See on alles pool häda. Ta ei mõistnud pooltki meeste kõnest. Töötasime poole koormusega. Mootor töötas poole võimsusega. Aine radioaktiivsus on vähenenud poole peale, pooleni. Vorm täidetakse taignaga poole sügavuse jagu. Jagatud mure on pool muret. Pool süüst on sinu, pool minu. b. ant. kõik. Pooled inimesed, raamatud, lilled. Peaaegu pooled küpsised on söödud. Pooltel õpilastel on töö tegemata. Ta ei teadnud pooli asjugi. Pooled külalistest jäid tulemata. Üle poole seadmetest on rivist väljas. Rohkem kui pooled poed olid kinni. c. piltl osutab millegi nappusele, vähesusele. Poole aruga inimene. Poole häälega, poolel häälel kõnelema, laulma. Oldi juba poole jalaga kodus. Ta saatis mind poole pilguga. Sellest pole keegi poolt sõnagi rääkinud. Teda pole poole sõnagagi puudutatud. Mõistis teda poolelt sõnalt, poole sõna pealt, poolest sõnast. Ei tagane oma nõudmistest poolt sammugi. Taskus pole mul poolt pennigi. Haige on väljas vaid poole mehe eest. *Kaaruküla inimesed ei teinud tülist väljagi.. Isegi koerad lõid ainult poole lõuaga kaasa. E. Tegova.
3. (määruslikes ühendeis:) keskkoht, keskpaik. Pooles vardas lipp. Saag oli juba pooles puus. Ta seisab pooles trepis, poolel trepil. Jooksin poolde tänavasse. Hüüdis juba poolelt õuelt tere. Mees peatus, rusikas pooles vinnas. Poolde säärde, poole sääreni ulatuv seelik, lumi. Juuksed ulatuvad tal poole pihani. Olen raamatuga varsti poole peal. Aasta on poole peale jõudnud. Valas klaasi poolest saadik, pooleni konjakit täis. Uks on poolest saadik klaasist. Elan poolest saadik 'pooleldi' tema kulul. Filmi pole huvitav poole pealt vaatama hakata. Jäi poole 'poolelioleva' jutu pealt vait. *.. pooles lennus [pooleldi lennates] punusid [kanad] Mari juurde. I. Truupõld. | piltl. Asjaajamine jäi poolel(e) teel(e) seisma. Tuju on pooles mastis. || (aja kohta). Päike on alles pooles hommikus, lõunas, õhtus. Jaanuar juba poole peal! Ta luges poole ööni. Poolest päevast lasti rohijad põllult tulema. Koju saime alles pooles pimedas, poole öö ajal. Üles tõusti juba poolest ööst, poole koidu ajal. Istub pooled ööd kaardilauas. Pooleks suveks oli saun valmis. Nädal on juba poole peal.
4. millegagi võrreldes kaks korda (suurem, väiksem vms.). Püksid maksid poole vähem kui pintsak. Poiss oli teistest poole noorem, väiksem. Otse läbi metsa minna on tee poole lühem. Turult saab piima poole odavama hinnaga. Ants on poole etem poiss kui Jüri. Nii saab ju poole rutem. Tundsin end poole kindlamalt. Poiss on poole suuremaks kasvanud. Kiirust suurendati poole võrra. Hinnale on pool otsa pandud 'hind on kahekordistatud'.
II. ‹s›
1. kaheks jaotatava eseme, nähtuse, toimingu vms. üks osa. Suurem, väiksem pool. Tabeli ülemine, alumine, vasak, parem pool. Peo, kontserdi, võistluste esimene, teine pool. Möödunud sajandi, septembrikuu, aasta teisel poolel. Päeva hommikune, pärastlõunane pool. Üks pool toast oli tühi, teises paar mööblitükki. Pähklikoor prõksatas kaheks pooleks. Käärid koosnevad kahest omavahel ühendatud poolest. Ta sättis kammi tiheda poolega juukseid. Jalakäijad hoidugu tee vasakule poolele. Elu argipäevasem pool. Võrduse pooled. Ajas oma tagumise poole 'tagumiku' urvi. || külg. Kaardi, sedeli esimene ja tagumine pool. Kasuka karvane pool. Kuu valgustatud, valgustamata pool. Kuulame plaadi teist poolt ka. Heegelpinna pooled tulid erisugused. Madalpistetikand jääb riide mõlemal poolel ühesugune. Mündi vapiga pool. Elu heledam pool. See on vaid medali üks pool. *.. viha ja armastus on ainult ühe tunde kaks poolt. K. Ainver. || hoone, hoonete rühma vms. hrl. kuuluvuse, otstarbe v. paiknemise järgi eristatav osa. Meeste, naiste pool ühiselamus, saunas, haiglas. Suur kahe poolega elumaja. Käisin seal tihti lelle pere poolel. Teenijate ja pererahva pool talus. Kõrtsid olid jaotatud härraste ja talupoegade pooleks. Tulin köögi poole pealt. Mine oma poolele ja heida magama. Naabri poole peal peeti tihtilugu pidu. Tee sellel poolel on põllud, teisel mets. Turu see pool, kus müüakse juurvilja. Pärast poolaega vahetasid mängijad pooled 'asetusid teisele väljakupoolele'. Rünnak kandus vastasmeeskonna poolele. *Nagu kool, nii asus ka kirik Jaanilinna poolel. M. Möldre.
▷ Liitsõnad: ala|pool, algu|pool, esi|pool, kõhu|pool, köögi|pool, lõpu|pool, meeste|pool, miinus|pool, naiste|pool, näo|pool, nuri|pool, pahu|pool, pluss|pool, selja|pool, suu|pool, tagu|pool, tee|pool, tänava|pool, varju|pool, väljaku|pool, värava|pool, ülapool.
2. ühetaolistest osadest koosneva eseme üks osa. Kahe poolega uks, värav. Kolme poolega peegel, kapp. Mõlemad välisukse pooled on lahti. Ühe poolega kirjutuslaud. Suur mitme poolega rahakott.
▷ Liitsõnad: akna|pool, kapi|pool, kardina|pool, uksepool.
3. ka jur üks vastastest v. partneritest mingis toimingus. Kaotaja, kannataja, kuulav, kõnelev pool. Või(s)tlevad, nõutlevad, vaidlevad, vaenulikud pooled. Süüdlaseks pooleks jääma. Pooli huvitavad küsimused. Leping tõi kasu mõlemale poolele. Meie poksija oli ründavam pool. Kinkelepingu järgi annab üks pool oma vara tasuta teise poole omandusse. *Kumbki pool jäi oma seisukohale: valitseja nõudis, talupojad keeldusid. A. Kruusimägi. || (abikaasa kohta). Mehel on oma õrnema poolega mingid arusaamatused. Miks nimetatakse naisi nõrgemaks pooleks? Perekonna kangem, tugevam pool oli kirglik kalamees. || üks vastandlikest leeridest. Mõlemad pooled kandsid lahingus kaotusi. Venelaste poolel oli rohkesti haavatuid. Ta läks liitlaste, ülestõusnute poolele üle. Vend oli olnud kommunistide poolel. Onu oli sõdinud valel poolel. || (kellegi v. millegi toetamise väljendamisel). Ajaleht oli võimumeeste poolel. Õigus on meie poolel. Tülide ajal asus õde alati venna poolele.
▷ Liitsõnad: abielu|pool, lepingu|pool, osa|pool, sugu|pool, teine|pool, vastaspool.

pull1 ‹-i 21›

1. ‹s› isane veis (paarituseast alates), sõnn. Puhastverd, puhtatõuline pull. Metsik, tige, võimas, suur pull. Kõvasti üle tonni kaaluv vana pull. Noor pull on lahti pääsenud. Värsist sirgus uhke pull. Pull iniseb, puhub vihaselt. Pull möirgas, sarved maadligi. Ketis pullil on rõngas ninas. Kõige paremad pullid valitakse suguloomadeks. Lehm tahab, otsib pulli. Talus pole oma pulli. Lehm tuleb pulli juurde viia. *.. vaevalt paarikümne sammu kaugusel seisis suur must pull, pea alla kummardatud, ja kaapis maad.. E. Raud. | (püsivõrdlustes inimese kohta). Tal kodus poiss kui pull, aga tööd ikka tegemata. Mees märatseb kui tige pull, on tige nagu pull. Oled terve kui pull. Tal on jõudu nagu pullil. Puhib nagu pull. || ‹adjektiivselt› hrv tugev. *.. aga kubjas Roos, sel ajal alles noor pull poiss, irvitas.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: noor|pull, nuum|pull, ristand|pull, sugu|pull, tõupull.
2. ‹s› (isase põdra vm. sõralise isasuluki, harvem ka muu isaslooma kohta). Laiade kühvelsarvedega pull. Pull hoidus emapõdra lähedusse. *Kauguses näeme üksildast piisonit: vana pull longib niidul, ilmselt suutmata karjale järgneda. A. Läänelaid.
▷ Liitsõnad: elevandi|pull, hirve|pull, merilõvi|pull, metsa|pull, piisoni|pull, põdra|pull, pühvlipull.

puudulik ‹-liku, -likku 30›

1. ‹adj› liiga vähene, ebapiisav, mittetäielik, lünklik. Vaesteabi on meie kandis väga puudulik. Puges kardina varju, et oma puudulikku riietust varjata. Puudulik kehaline koormus teeb südame laisaks. Puudulik valgus kahjustab silmi. Saak oli puuduliku väetamise tõttu kehv. Hapnikuvaeses õhus on põlemine puudulik. Puudulik ekspeditsioonivarustus. Puuduliku tehnikaga teatrilava. Köögi sisseseade on veel puudulik. Puuduliku aadressiga kiri ei jõudnud kohale. Raamatu puudulik register. Me teadmised osutusid puudulikeks. Ta haridus on puudulik. Puudulik seletus, info. Puuduliku vastutustundega mees. Mari tütar olevat puuduliku mõistusega. Mu saksa keel on puudulik 'ka: puudustega, kehv'. Ta kõneleb puudulikku eesti keelt, puudulikus eesti keeles.
2. ‹adj› puudustega, ebatäiuslik. Puudulikud elutingimused. Ta värvinägemine on puudulik. Puudulik süsteem, meetod. Vana lõõtspill on küll puudulik, aga paremat pole kuskilt võtta. Miski pole ideaalne ses puudulikus maailmas. *Issand Jumal ise lõi inimese – ja ometi on inimene nõnda puudulik ja nõnda täis kuratlikke vigu.. J. Kross.
3. ‹adj› kohtlane, peast põrunud, poolearuline. Jäi peapõrutuse järel pisut puudulikuks. Õde on tal peast puudulik. On poiss puudulik või päris hull? Ah, mis sa sõneled puuduliku inimesega! *Ja noh, mis teha, kui pea ei võta ... kui oled sugu nagu puudulik teiste seas... R. Roht.
4. ‹s› hinne "2”; mitterahuldav hinne üldse. Sain matemaatikas puuduliku. Kirjand hinnati puuduliku vääriliseks, puudulikuga. Puudulikud peab enne veerandi lõppu parandama. Õpetaja pani mitu puudulikku välja. Õnneks ei tulnud puudulikke tunnistusele. || ‹adj› mitterahuldav. Tal on füüsikas ainult puudulikud hinded. Keemias on ta ka puudulik.

rahvas ‹rahva 19› ‹s›

1. etniliste tunnuste alusel piiritletav inimrühm. Eesti, saksa, vene, hiina rahvas. Soome-ugri, uurali rahvad. Prantslased, inglased, itaallased jt. rahvad. Iisraeli rahvas 'juudid'. Aasia, Aafrika rahvad. Põhjamaade rahvad. Väike, suur rahvas. Ühe või teise rahva kultuur. Hõimude liitumine rahvaks. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) 'iseseisvate riikide suurim poliitiline organisatsioon'.
▷ Liitsõnad: antiik|rahvas, hõimu|rahvas, koloniaal|rahvas, korilas|rahvas, kultuur|rahvas, kääbus|rahvas, loodus|rahvas, mets|rahvas, muinas|rahvas, mägi|rahvas, naaber|rahvas, pisi|rahvas, põhi|rahvas, põhja|rahvas, põlis|rahvas, päris|rahvas, ränd|rahvas, sugu|rahvas, sugulas|rahvas, vennas|rahvas, võõr|rahvas, vähemus|rahvas, väikerahvas; laulu|rahvas, mererahvas.
2. mingi paikkonna, koha elanikud v. teat. (talu)pere liikmed. Asula rahvas. Oma küla rahvas. Kohalik rahvas. Rahvas kutsub seda paika Röövlimäeks. Ära usu kõike, mida rahvas räägib! Oru Pearul oli naabripere rahvaga alatasa õiendamist. Käisin Jaaguõue rahval abiks. Tere, siitpere rahvas! Ma pean ruttama, muidu läheb sealne rahvas kodunt ära. Kus siis teie rahvas kõik on? *Jüri seletas, et Kustas on Sarapuu rahvaste, metsavahi ja kõrtsipere ühine karjapoiss .. H. Raudsepp.
▷ Liitsõnad: aguli|rahvas, ilma|rahvas, küla|rahvas, linna|rahvas, maa|rahvas, mõisa|rahvas, rannarahvas; kodu|rahvas, maja|rahvas, naabri|rahvas, pere|rahvas, saunarahvas.
3. maa, riigi rahvastik, eeskätt selle töötav enamik. Töötav rahvas. Vaesema, kehvema rahva lapsed ei pääsenud haridusteed jätkama. Jõukam, peenem rahvas. Mõisnike all ei olnud rahva põli kerge. Koolmeister peab rahvast valgustama. Tähtis on, et haridus ja kultuur pääseksid rahva sekka. Ta on iseõppinu, inimene rahva seast. Uuendustega püüti rahva elujärge parandada. Ässitajad kihutasid rahvast üles. Rahvas nõudis vabadusi ja maad. Teose kohta annab lõpliku hinnangu rahvas. Referendumil küsitletakse rahvast. President esines raadios ja televisioonis rahvale. Rahva suud ja suurt teed ei saa kinni panna.
▷ Liitsõnad: alam|rahvas, härras|rahvas, isanda|rahvas, kehvik|rahvas, kolhoosi|rahvas, liht|rahvas, maata|rahvas, ori|rahvas, popsi|rahvas, saksa|rahvas, sulas|rahvas, talu|rahvas, teenija|rahvas, töö|rahvas, töölis|rahvas, vabrikurahvas; pagana|rahvas, ristirahvas.
4. inimesed; suur rahvahulk. Õu oli rahvast täis. Turul oli rahvast veel vähe(võitu). Jaanituli meelitas palju rahvast kokku. Kogunenud oli hulk rahvast. Ruum oli rahvast tulvil. Rahvast oli nagu murdu. Huvitav näidend tõmbab rahvast teatrisse. Koosolekul, näitusel oli igasugust rahvast. Rahvas koguneb kontserdile. Teedel voolas, rändas rahvast. Sõdurid tulistasid rahvast. Tegi seda kogu rahva nähes, ütles kogu rahva kuuldes. Kadus tagaajajate eest rahva hulka. *Selle kohta öeldakse näitlejate keeles: rahvas oli mul peos, tegin temaga, mis tahtsin .. V. Panso.
▷ Liitsõnad: jala|rahvas, kiriku|rahvas, kõrtsi|rahvas, laada|rahvas, matuse|rahvas, pidu|rahvas, pulma|rahvas, saaja|rahvas, talgurahvas.
5. (teat. inimrühma v. -põlvkonna kohta). Kunstnikud on huvitav rahvas. Autojuhid on üksmeelne rahvas. Öise vahetuse rahvas on juba oma töö lõpetanud. Arutasime neid probleeme esimese kursuse rahvaga. „Estonia” rahvas kutsus Trilljärve onu Leksiks. Noored on teadmishimuline rahvas. Vanem rahvas oli mures põllutööde venimise pärast. Kas meie tööd ka tulevaste põlvede rahvas küllaldaselt oskab hinnata? *Mereröövlid olid lindprii rahvas keset mõõtmatuid vetevälju. A. Pervik. *.. päris võssa rajatud Sarapuu kohas oli noorem rahvas, aga lapsi neil polnud. V. Ilus.
▷ Liitsõnad: filmi|rahvas, kirja|rahvas, kunsti|rahvas, male|rahvas, raadio|rahvas, spordi|rahvas, teatri|rahvas, üliõpilasrahvas; noor|rahvas, vanarahvas; meeste|rahvas, naiste|rahvas, poisterahvas; abielu|rahvas, paar|rahvas, paari|rahvas, paarisrahvas.

rahva|sugu
van rahvas. *Teisel pool Okaa jõge algavad nimelt soome-ugri ja uraali-altai rahvasugude pärispaigad .. E. Bornhöhe.

rühjama ‹rühjata 48›
murd (tööd) rühmama. *Oli vana ja vintske sugu, / põlvest põlve orjas ja rühjas.. J. Kärner.