[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sosistama ‹37›

1. tasa ja kahisevalt (häälekurdude vibreerimata) rääkima, nii midagi ütlema. Isa sosistab emale midagi kõrva. Naised sosistasid omavahel, tasakesi juttu. Paarike sosistab agaralt. Peaaegu hääletult, vaevu kuuldavalt, poole häälega sosistama. Ütlesin seda sosistades. Sosistab armusõnu. Seosetuid sõnu sosistav hääl. Ma ei taibanud, mida ta huuled sosistasid. Sosistab 'loeb sosistades' palvet. *„Siia,” sosistab ta, nagu oleks keegi keelanud kõvasti rääkimast. R. Vaidlo. *Nüüd nad enam ei sosistanudki, vaid rääkisid tasasel häälel, varjamatult. E. Männik. | piltl. *Mu keel kõneleb, mis süda sosistab. F. Tuglas (tlk).
2. ‹sageli impers.› mitte avalikult, vaid tagaselja v. salamisi (ja sosinal) rääkima, klatšima, salajuttu ajama. Sosistatakse, et tal on armuke. Rahvas sosistab, et kohtunik olla kinni makstud. Naabritest sosistati, et nad on mustlased. Kõik oligi juhatuses nii otsustatud, nagu sosistati. Sosistati riigikontrollist. Inimesed sosistasid omi kahtlusi. Sosistasite muidugi, et olen peast segi? *Lõpuks olid need [= naised] jõudnud nii kaugele, et hakkasid sosistama Minna üle, – sellega oli midagi korrast ära.. K. Ristikivi. *„Koolis teile ei räägitud?” „Oh ei! Ainult sosistati. Et oli mäss olnud.” J. Kross.
3. piltl (loodushäälte kohta:) kahisema, sahisema; kahistama, sahistama. Kerge tuul sosistas lehtedes. Me peade kohal sosistasid puud. Puude oksad sosistavad salasõnu.