[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

soolikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
sool [-e] (esineb sageli rahvakeelsetes väljendites). Haavatud sõdalasel on soolikad välja jooksnud. Lihunik sorib looma soolikates. Ema topib tanguputru soolikatesse. Autosõit raputas soolikad segi. Soolikad löövad pilli, korisevad, laulavad 'kõht koriseb'. Lasen vargal soolikad välja 'tapan varga ära'. Kõik ta seelikud on soolikana torus. Kitsas käik lookles nagu soolikas. *.. omal tal kõht haige või soolikad sõlmes, mis tal seal on.. O. Luts. | piltl. Miks ta küll niisuguse musta soolika on selga ajanud? *Ning mulle lips [kingituseks]. Niisugune kirju soolikas, mis mulle põrmugi ei meeldinud. E. Männik. || laiskvorst. *Noh, sa polegi tööl?.. Oh sa igavene soolikas! Kas sul häbi ei ole.. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: pimesoolikas.

soolikad mängivad marjast
kõht koriseb näljast. *Natuke leiba ja sibulat küll kuluks ära. Kas sa ei kuule, kuidas mu soolikad mängivad marjast? O. Luts.