[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

soojus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. soe-olek, soe (6. täh.) Linnumunad vajavad arenemiseks soojust. Ahi hõõgub, õhkab, levitab soojust. Köögist voogab tuppa soojust. Õues valitses juulikuu soojus. Päikese soojus paitab põski. Päevane soojus võttis räästad nirisema. Istusime lõkketule soojuses. Seinad ei pea soojust. Reguleeri radiaatori soojust, keera soojust juurde. Katsusin, kas vannivee soojus on paras. Tunnen käe all puidu, inimkeha soojust. Tundis viskit rüübates kõhus mõnusat soojust. Soojus levis kontides. || füüs nähtuste kogum, mille aluseks on soojusliikumine; (konkreetselt piiritlemata) soojushulk; soojusenergia. Soojust ära andma, vastu võtma, neelama, muundama. Soojuse ülekand(u)mine. Soojuse mõõtühikud. Üks kilokalor soojust.
▷ Liitsõnad: ahju|soojus, ihu|soojus, kamina|soojus, keha|soojus, kevad|soojus, lõkke|soojus, padja|soojus, päeva|soojus, päikese|soojus, sauna|soojus, suve|soojus, toa|soojus, õhusoojus; aatom|soojus, aurustumis|soojus, eri|soojus, heit|soojus, hõõrde|soojus, keemis|soojus, kondensatsiooni|soojus, põlemis|soojus, sulamis|soojus, tahkumis|soojus, veeldumissoojus.
2. piltl hellus, südamlikkus, osavõtlikkus, kaasaelamine. Mõtleb lastest, lastele soojusega. Suhtub meisse sõbraliku soojusega. Inimene vajab soojust ja armastust. Süda täitus suure soojusega. Häälest kostab soojust. Ema tõi kaasa kodusaare soojuse. Nende suhetes polnud soojust. Kohmetusin kirja soojusest. Sisemise soojusega esitatud klaverikontsert.
▷ Liitsõnad: hinge|soojus, südame|soojus, tundesoojus.