[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

solvuma ‹37›
end solvatuna tundma, haavuma. Solvusin ta jutust. Luges kirja ja solvus väga. Poiss oli rängalt, sügavasti, hingepõhjani solvunud. Ütlesin halvasti, kuid ema ei solvunud põrmugi. Vaatab solvunud inimese pilguga. Teeb solvunud näo. Ma pean nüüd minema, loodetavasti sa ei solvu. Kergesti solvuv mees.