[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

irvik ‹-u 2› ‹s›
hrv irvhammas. *Midagi ei teinud neile irvikuile suuremat lõbu kui rappida teiste unistusi. J. Lintrop.

sarvik ‹-u 2› ‹s›

1. (eufemistlikult:) kurat, vanapagan, paharet. Muinasjuttude sarvik. Teda kiusab vist sarvik ise. *„Sõge pagan, kelle ihu ja hinge sarvik ükskord põrgus praeb ja õgib,” karjus nüüd preester Dietrich.. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: vanasarvik.
2. tagasihoidlik kirumissõna, kasut. negatiivse, harvem positiivse emotsiooni väljendamiseks ja rõhutamiseks ning vandumisvormelite osana: pagan, saatan, kurivaim, tont. Võtaks, pärigu neid sarvik! Sa tuline sarvik, me jääme veel niimoodi hiljaks! Itsitab ka veel, va sarvik! *Oh sa sarvikute sarvik, susi võtku seda jäätisejahti! E. Maasik. *„Ah sa saatana sarvik! See on alles rukis!” imestas peremees.. A. Kalman.
3. sarvedega loom, sarvloom, sarvekandja. *A-ah, üks sarvik siiski kuuldub olevat. Noh, kui lehm talus, ei siis ole viga, poisid. E. Vaigur. || ‹liitsõna järelosana› mõnedes loomanimetustes
▷ Liitsõnad: nina|sarvik, ükssarvik.

servik ‹-u 2› ‹s›

1. servaala, ääremaa. *.. elas veel kodunt ära, seal Kustuste karjamaa servikul.. M. Raud. *Neile [= moonakatele ja töömeestele] jagati loosiga sealt servikuiltki ainult väikesi eluasemekohti. R. Sirge.
2. bot surnud ja elusatel lehtpuudel kasvav kandseen (Pleurotus)
▷ Liitsõnad: austerservik.

sirbik ‹-u 2› ‹s›
bot peamiselt niisketel niitudel ja madalsoodes kasvav lehtsammal, mille lehed ja varre tipud on hrl. sirpjalt kõverdunud (Drepanocladus). Kaunis, koldjas sirbik.

sirmik ‹-u 2› ‹s›
bot kandseente hulka kuuluv lameda kübaraga söögiseen (Macrolepiota, hrl. Macrolepiota procera). Suur sirmik. Korjas metsaservast sirmikuid. Praadis lõunaks muna ja jahuga paneeritud sirmikuid.
▷ Liitsõnad: safransirmik.