[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

rõivas ‹rõiva 19› ‹s›

1. hrl. riidest v. nahast valmistatud kehakate, riietusese, riie (2. täh.) Uued, paksud, pidulikud, puhtad rõivad. Valged rõivad sobivad noorukesele pruudile. Ülikond ei ole ta igapäevane rõivas. Poiss kannab venna vanu rõivaid. Daam oli karusnahkseis rõivais. Ta heitis kõigi rõivastega voodisse. Tüdruk armastab liibuvaid rõivaid. Toit ja rõivad on siin talus priid. Mul on uusi jalanõusid ja rõivaid vaja. Rõivaid selga panema, seljast võtma. Ta riietus, riietati vanadesse rõivastesse. Neiu õpib rõivaste konstrueerimist ja modelleerimist. || (kogumõistena:) rõivastus. Mustas rõivas matuselised. Mees pole muutunud, ainult rõivas on teine. Peaks talvise rõiva kevadise vastu vahetama.
▷ Liitsõnad: alus|rõivas, pealis|rõivas, valmis|rõivas, ülerõivas; argi|rõivas, eri|rõivas, kaitse|rõivas, kevad-sügis|rõivas, kodu|rõivas, laste|rõivas, leina|rõivas, linna|rõivas, meeste|rõivas, naiste|rõivas, pidu|rõivas, pulma|rõivas, pühapäeva|rõivas, rahva|rõivas, spordi|rõivas, suri|rõivas, suve|rõivas, tali|rõivas, talve|rõivas, teenistus|rõivas, tänava|rõivas, töö|rõivas, vormi|rõivas, öörõivas; karus|rõivas, nahk|rõivas, siidrõivas.
2. murd kangas, riie (1. täh.) Hallist rõivast undruk. *.. õhuke rõivas püüabki tuult ja lõbusalt paat purjetab ranna poole. B. Alver.