[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahistus ‹-e 5› ‹s›
ahistamine; ahistavalt mõjuv, vaevav, rusuv, painav tunne, meeleolu, olukord jne. Raskete aegade ahistused. Olin politsei mitmest ahistusest vaevu pääsenud. Ahistust tundma. Raske ahistus tungis hinge. Hirmust ning ahistusest pääsema. Ta jäi mehiseks ja kindlaks ka vangla ahistuses.
▷ Liitsõnad: hinge|ahistus, jääahistus.

kitsik ‹-u 2›

1. ‹adj› raske, täbar, kitsas; ahistav, rõhuv, rusuv. Ta oli kitsikus olukorras. Kurdab kitsiku aja, oma kitsiku elujärje üle. *Kitsik ja umbne hakkas lamades; keha kattis hooti väljatungiv higi. A. H. Tammsaare.
2. ‹adj› (ruumilt) kitsas, kitsavõitu. Kitsikut ruumi valgustas väike lamp. *Kuna nüüd matuselisi oli neli, siis oleks neil ühehobusevankris olnud ühes puusärgiga kitsik .. A. H. Tammsaare.
3. ‹adj› napp, vähene, piiratud. Kitsiku aruga inimene. *Mina olen seda ajaraamatut pidanud peaaegu igapäev, nii palju kui minu nõrk jõud ja kitsik aeg seda lubas. F. Tuglas.
4. ‹s› kitsikus. Ta sööb nii kasinalt, küllap on kitsik käes. Rahadega kippus tal kitsik kätte tulema.

kivi|raske
ränkraske, raske nagu kivi. *Liikumine oli aeglane, sest kiviraske kandam võttis mehed peaaegu vaaruma. V. Raud (tlk). || piltl rusuv, rõhuv; väga rõhutud. Kiviraske mure. Rõhutult ja kiviraske südamega läksin koju.

rusutis ‹-e 5› ‹s›
(psüühiline) surve, rusuv mõju; ahistus, äng. Hingeline rusutis annab ajapikku järele. Vangi vaevas üksilduse raske rusutis.

rusuvus ‹-e 5› ‹s›
rusuv-olu, rusuv mõju. *Kestev kurnatus ja olukorra rusuvus muudab kangegi alandlikuks. E. Nirk.

sünge ‹1› ‹adj›

1. (rusuvalt) pime v. väga tume. Sünge sügisöö, sügisõhtu. Oktoobrikuu sünge pimedus. Lossisaali sünge hämarus. Taevas kattus süngete vihmapilvedega. Tormine meri oli sünge. Sünge mägi, sünged graniitkaljud. Ees haigutas mustendav sünge kuristik. Sünge põlislaas, kuusik. Mets näis hämaruses sünge ja salalik. Metsaalune muutus järjest süngemaks. Laugastes läikis sünge vesi. Sünge rajuilm mõjus meeleolule rõhuvalt. Maali sünge koloriit, sünged toonid. *.. kui lumi ei kata veel külmunud ja musta maad, tunduvad hommikud tihti süngetena. V. Gross.
2. piltl raskelt, ängistavalt mõjuv, rusuv, masendav, troostitu, kurb. Vanad sünged kasarmuhooned. Sünge poolhämar ruum, koridor. Ühiselamu tuba tundus kõledana ja süngena. Sõjas purustatud linna sünged varemed. Sünge soomaastik. Sünge orjaaeg. Elasime süngeil okupatsiooni-, reaktsiooniaastail. Meenutas oma sünget lapsepõlve. Need olid kõige süngemad päevad minu elus. Keskaegse kooli sünge režiim. Kunagised nõiaprotsessid olid sünge nähtus ajaloos. Majanduslik olukord oli rohkem kui sünge. Ta oli kujutanud endale olukorda hoopis süngemates värvides. Täiesti sünge lugu, mis seal juhtus. Rindelt saabus süngeid teateid. Sünged oletused. Nägin sünget und. Lagunenud hooned pakkusid sünget pilti. Tulevikuväljavaated, perspektiivid on küllalt sünged. Öökulli huikamist peeti süngeks endeks. Nii sünget nalja ei maksaks teha. Sel lossil oli sünge kuulsus. Võrdlemisi sünge ähvardus. Sõda jättis meie elule sünge jälje. Midagi ähvardavat ja sünget oli selles ütluses.
3. väga morn, kibestunud, äärmiselt tõsine, raskemeelne. Oma saatusega rahulolematu sünge inimene. Tõsine, peaaegu sünge mees. Ta on sünge pessimist. Töölised olid kuidagi sünged ja tusased. Ta oli sünge ega rääkinud ühtegi sõna. Peremees oli sünge nagu äikesepilv. Mees oli muutunud kinniseks ja süngeks. Märt oli halvas tujus, käis süngena ringi. Ta meel oli sünge. On täna sünges meeleolus, tujus. Miks sa nii sünge näoga oled? Põrnitses meid süngel pilgul. Peas keerlesid sünged mõtted. Ütles seda sünge tõsidusega.
4. kõnek (tunnustavalt:) maru, vahva, äge. Kõike ta ka teab, sünge kutt! *Haridustöö eesrindlased! Teenelised kunstnikud! Rahvakirjanikud – kus ikka sünged tiitlid! E. Tegova.

tume ‹-da 2› ‹adj›

1. (suhteliselt halvasti valgust peegeldavate värvuste, toonide kohta:) mustjas, rohkem musta- kui valgepoolne, mittehele. Must ja pruun on tumedad värvid. Tumedates toonides pilt. Hele kogu tumedal taustal. Tumedad silmad, juuksed. Tume nahk. Tumedat verd mees. Tumedad laigud Kuu pinnal. Kandis silmade kaitseks tumedaid prille. Tumedad prilliklaasid varjasid pilku. Pani selga tumeda ülikonna. Selle kleidi juurde sobivad tumedad kingad. Värvitud lõng sai liiga tume. Tumedad kardinad. Tumedast puust mööbel. Hõbeesemetele tekib õhu toimel tume kiht. Tume õlu. Silmade all olid tumedad rõngad. Tumedad äikesepilved. Taevas tõmbus tumedaks. Meri näib tumedana, peaaegu mustana. Tumedad varjud. Jõevesi on tume kui tökat. Palgid on tumedamaks tõmbunud. Esiplaanil on mäed tumedamad. Nägi tulevikku vaid tumedates värvides 'süngena, rõõmutuna, lohutuna'. Näeb kõike liiga tumedate prillide läbi (pessimistliku suhtumisega inimese kohta). | (taimenimetustes). Tume aroonia, tuhkpuu. Tume kopsurohi, nokkhein, rebashein. Tume käokannus, pajulill, võilill.
▷ Liitsõnad: sügavtume.
2. vähese valgusega v. valgusetu, halvasti valgustatud v. valgustuseta, pime. Lõunamaa tumedad ööd. Päev on pilves ja tume. Küll on aga tume ilm. Siin on tume nagu toas, kuhu ei lange päikest. Lamp andis nõrka ja tumedat 'hämarat' valgust. *Eespool on tume tühjus, ei ühegi laeva tuld. A. Kivistik.
3. (helide, häälte kohta:) pehme ja madal; sügav. Tume müdin, mürin, põrin, kõmin. Mere tume müha, koha. Gongi tume kumin. Väljast kostis tumedaid lööke. Maa vappus tumedatest plahvatustest. Toas käis tume põnts, sellele järgnes hele karjatus. Välisuks langes tumeda mürtsuga kinni. Tumeda mütsatusega jooksis paat kaldasse. Puu prantsatas tumeda mütsuga maha. Seina tagant kuuldus tumedaid samme. Surija huultelt tuli tume korin. Koera tume urin. *Angela tumeda aldi kõrval Susanna hääl oli heledast hõbedast. H. Raudsepp. || kõlatu, tuhm (rusutust, masendust, kurbust vms. meeleolu väljendavalt) vrd tume (7. täh.) „Kuidas see õnnetus siis juhtus?” küsis ta tumedal häälel.
4. kõnek rumal, juhm, taipamatu. Harimatu ja tume inimene, rahvas. Koolis oli ta üsna tume vend. Teoorias, poliitikas olen ma täiesti tume. Oled sina alles tume! Tume oled, vaat mis! Kuidas saab sellisel ametikohal töötades nii tume olla! Häbi öelda, et ma selle koha pealt nii tume olen. Tume kui tubakas, tökatipudel, tuuravars (äärmiselt juhmi, rumala inimese kohta). Selles asjas on nad kõik sama tumedad kui ma isegi. *Ja sinu pea ei tundu kõige tumedam olevat, kuigi sa oled minu poeg .. G. Helbemäe. || (ajajärgu kohta:) mahajäänud, pime. *See [= Merovingide valitsusaeg] oli tume aeg, mil isegi paljud piiskopid ei osanud lugeda. P. Härmson.
5. selgusetu, segane, ebamäärane, hämar. Sai selgeks, mis seni tume oli olnud. Mulle on see asi päris tume. Tema sõnavõtus oli palju tumedat. Sõnade mõte jäi tumedaks. Eriti tumedaks jäi mulle koolis matemaatika. Seegi jäi tumedaks, kust ta pärit on. Midagi pole veel selgunud, tulevik on tume. Abielu on minu jaoks täiesti tume maa 'tundmatu valdkond'. *„Inimene peab elama selge mõistuse, mitte tumedate tunnete järele,” sõnab Priit. P. Krusten. || alateadvuse valdkonda kuuluv. Tumedad tungid. || moraalses mõttes kahtlane; ebaaus, ebaseaduslik. Tumedad tehingud. Ajab mingit tumedat äri. Istub ühe tumeda loo pärast trellide taga. Olen kuulnud su tumedatest tegudest. Tal on tume minevik. Tumeda taustaga tüübid. Naabermajja kogunevad igasugused tumedad tegelased. Kuidas ta rikkaks on saanud, see on tume lugu.
6. halb, ebameeldiv, negatiivne. Inimloomuse tumedam pool. Elu heledamad ja tumedamad küljed. Asjal on kahjuks ka tume tagakülg. *Ja selle heleda sõnumi varjus liikus tume kuuldus: Siurul olnud äsja öösel .. lööming üliõpilastega. A. Adson. || raske, murerikas. Nende peres algasid nüüd tumedad ajad. Tume lapsepõlv ei jõudnud õnneks murda seda vastuvõtlikku hinge. *Ja [kapten] hindavat olukorda õige tumedaks. Tume muidugi: rügement lõhutud, juhtkond ja eriväeosad laiali. H. Susi. *Vana-Valgepõllu talus valmistati tumeda aja kiuste peremehe ning vallavanema .. sünnipäevapidu. L. Vaher.
7. (tunde, meeleolu kohta:) ängistav, rusuv, sünge; nukker, kurb; seda väljendav (hääle (3. täh.) kohta). Tume hirm pigistas südant. Tume tusk poeb hinge. Tume tuju kipub võimust võtma. Tume meeleolu, keegi ei räägi sõnagi. Toas lasus tume vaikus. Viin tegi meele tumedaks. Ajuti tõusis temas tume viha kiusajate vastu. Pähe tükivad ainult tumedad mõtted. Tume aimus laskus südamele. Hinges tõstab pead tume kahtlus. Suu kõvasti kokku surutud ja silmades tume pilk. Ta nägu oli tume, nagu oleks tal mõni raske mure. Tume vari libises, käis, jooksis üle naise näo. Pahameelelõõsk, raevulaine värvis mehe näo tumedaks. Nägu tõmbus vihast tumedaks. || (valu kohta:) tuim. Tume valu peas. Kuskil sisemuses tuikas tume valu.
8. kurjuse, pimeduse maailma kuuluv. Võitlus tumedate jõududega.
vrd hele-tume

umbne ‹-se 2› ‹adj›

1. selline, mis takistab liikumist, pääsu v. kulgu; täis v. kinni olev, läbiulatuva avata. Tuisk ajas kõik teed umbseks. Sumpas umbses 'sügavas' lumes. Umbne 'teisest otsast väljapääsuta' teesopp, jõeharu. Umbne 'majadega ümbritsetud' hoov. Umbne 'sisse- ja väljavooluta; ka: kinni kasvanud' tiik, järv. Põld on ohakaist lausa umbne. Jõuluõhtul on kirik rahvast umbne. Umbsed lõõrid, torud. Umbse 'ilma õõnsuseta' varrega võti. Sünteetika on umbne 'õhku mitteläbilaskev' materjal. Haukas suure tüki õuna ja hakkas siis umbse suuga seletama. Umbse nina tõttu ta ainult nohises. Mandlipõletik ajas kurgu limast umbseks. Üksluine toit tegi kõhu umbseks (kõhukinnisuse kohta). Umbne 'avadeta' sein, torn. Umbne 'ilma mädapeata' paise. Umbne 'kinnises mädapõletikus' sõrm. *Potid-pannid seest [mustusest] umbseks kasvand, pliit nagu roostehunnik. H. Sergo.
2. (õhuvahetuse puudusel) lämmatav, rõhuvana tunduv. a. (ruumi, keskkonna kohta:) õhu- v. hapnikuvaene. Umbne buss, lift. Avatud akendest hoolimata oli majas umbne. Täistuubitud vagunis oli lämmatavalt umbne. Tuba on nii umbne, et kas või lämbu. Umbset keldrit tuulutati suvel põhjalikult. Kohvik oli umbseks suitsetatud. Kalad siin ei ela, tiigivesi on väga umbne. *Ta tunneb, kuidas ahastus vajub üle tema nagu umbne kott, mis hingata ei anna. L. Hainsalu. b. (õhu, ilmastiku vm. kohta:) hingamiseks ebasoodne; sombune. Tuulutamata ruumide umbne õhk. Äikese eel oli õhk umbne ja raske. Juulikuu ilm oli umbne nagu sepikojas. Umbne, niiske ja soe troopikaöö. Saun täitus umbsete aurupilvedega. Bussi umbne kuumus mattis hinge. Hall ja umbne taevas. *Hapuks läinud vesi lehkas jälgilt ja kogu tuba oli täis umbset läppa .. H. Lepik (tlk). c. (hapnikupuudusest tingitud halva enesetunde kohta). Kopsuhaigel oli umbne olla. Mul hakkas talumatult umbne, läksin üleni higiseks. Pea oli õppimisest umbseks läinud, vajas tuulutamist. *Hakkas köhima, nagu tahaks tõestada, et rinnus tõepoolest on umbne, kitsas .. O. Tooming.
3. (tunde kohta:) ängistav, rusuv; seda väljendav. Südant vaevas umbne raev, mida ei saanud kuhugi välja valada. Hinges tärkas vahel umbne aimus, kahtlus, rahutus. Umbsed mõtted painasid eriti öösiti. Isa heitis mulle raske umbse pilgu. *Viha .. oli nüüd muutunud umbseks tusaks ja veel umbsemaks teadmatuseks. R. Janno. || (helide, häälte kohta:) tume, summutatud. Tuppa kostis umbset tänavamüra. „Mis siis ikka,” vastas ta kuidagi umbseks muutunud häälel. *Esimese tardunud vaikuse järel kajas rahvamurrust umbne, lämblik sumin. See oli haavatute oigamine ja surijate viimne ägamine. E. Vilde.
4. piltl (hirmu, suletuse, väljapääsmatuse jne. tõttu) ängistavalt mõjuv. Umbne okupatsiooniaeg. Ärevad ja umbsed küüditamispäevad. Need olid rasked ja umbsed aastad. Elu raudse eesriide taga tundus talle hingematvalt umbsena. Kloostri umbne õhkkond. Ühiskondlik olukord muutus veelgi umbsemaks. Tüli oli seniste sõprade vahel tekitanud umbse vaikuse. Umbne tinahall värvus.
5. rumal, juhm. Volikokku ei valita mingeid umbse peaga mehi. *„Kas see on su umbse aru järjekordne jama?” küsis emm Pupult. L. Vaher. *Kõige esimene, kes aru jälle pähe sai, oli Tiio ise. Teised vahtisid veel .. umbseil silmil üksteise otsa .. L. Koidula.

ummik|mõte
ängistav, rusuv mõte. *Teda hakkas painama mingi ummikmõte, mingi idee, millest oli raske vabaneda. A. Rullingo.

ummiku|tunne
ängistav, rusuv tunne. *Kuid esialgne elavnemine kunstielus .. andis peagi maad pettumusmeeleoludele, loidumusele ja ummikutundele. E. Nirk.

ängistus ‹-e 5› ‹s›
hingeline rusuv, rõhuv tunne, äng. Südant haaras, südames on ängistus. Vangi süda tõmbus ängistuses kokku – mida temaga tehakse. Hinges on raske, õudne ängistus. Üksilduse ängistus. Mind haaras, valdas ängistus. Ängistus tekkis, tuli peale. Kodus ei mõistetud teda, see tekitas ängistust. Tundis häbi ja ängistust. Jälgisime isa surmaeelset vaevlemist abitu ängistusega. Meenutas piinava ängistusega juhtunut. Ängistusest tuleb üle saada. *Ängistus pigistas hinge – missuguseks pidi kujunema poja saatus. A. Viirlaid. || (harvemini kehalise vaevuse kohta). Tundis kõrgmägedes viibides ängistust südame piirkonnas. *Ängistus pigistas ta kõri, raske oli hingata, huuled tõmbusid kuivaks .. J. Karindi (tlk).
▷ Liitsõnad: südameängistus.