[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

rikkis ‹adv›

1. korrast ära, mitte (korralikult) töötav. Rikkis äratuskell, lift, pump, konditsioneer. Koputas, sest uksekell oli rikkis. Föön ei tööta, mehhanism on rikkis. Lukk on rikkis, keel ei liigu. Telefoniliinid olid kolm päeva jutti rikkis. Rikkis elektririistu ei tohi kasutada. Auto(mootor) on tõsiselt rikkis. Vanaisal on süda puhta rikkis. Mu närvid on täiesti rikkis. Mis lapsel viga? – Kõht on rikkis.
2. nässus, untsus; hukas. Üks vale tõmme ja ongi joonis rikkis. Ta vahekord naisega oli täitsa rikkis. *Mõisnikuga asi ka nii rikkis, et isakohta tagasi või muud teist koa loota ei ole.. E. Vilde.
3. riknenud. Külmikusse panemata toit on nüüd vist rikkis. Rikkis piim.