[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

eakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
elatanud, vanemas eas olev. Eakas mees, inimene. Eakas abielupaar. Eakam publik. Seltsi eakatele liikmetele tehakse hinnaalandust. Vanaema on meil juba üpris eakas. | (esemete, hoonete kohta). Eakas elamu, mööbel, puu. Mehel oli peas üsnagi eakas kaabulott.

eblakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kerglane, kergemeelne; edvistav, koketeeriv. Käitus eblaka plikana. Eblaka olekuga meesterahvas. Lõõpis oma eblakal moel. Ta on kena tüdruk, aga ülearu eblakas. Eblaka sulega jahimehekaabu. *.. too sunnik itsitas naerda kui üks eblakas. A. Valton.

ehakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
murd kerglane, mõtlematu. Ehakas inimene. *Või tahad sa öelda, et Berta mõni edev ja ehakas tuulepea on? E. Vilde.

elajas ‹-ja, -jat 2› ‹s›

1. (hrl. mingi negatiivse emotsionaalse hinnanguga öelduna:) loom. Käis elaja kombel neljakäpuli. Ahmib süüa nagu elajas. Röögib kui elajas. *Jah, eks hunt ole ikka kuri elajas küll! E. Kippel. || kariloom; veis. *Ühel väga ilusal suvisel päeval hoidis ta karjamaal oma elajaid .. J. Pärn. *Vahest sekka kuuldub .. mõne mäletsedes lamava elaja inisemist. M. Raud.
▷ Liitsõnad: kari|elajas, kodu|elajas, maja|elajas, metselajas.
2. (sõimusõna). Sa alatu elajas! Ma talle, vanale elajale, alles ütlen! Käed küljest, sa elajas! *Teie siga, lurjus, elajas... ütlesin ma talle kohe! A. Jakobson.

elbakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
murd eblakas, edev. Itsitab kui elbakas plika. *Elbakas tuul vihises üle põldude, keerutas lendu õlekõrsi .. E. Männik.

elukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
(hrl. võõrastuse, põlastuse, kartuse, imetluse vm. emotsionaalse hinnanguga öelduna:) loom, olend. Tige, vastik, hirmus, loll, ohtlik elukas. Haruldane, seninägematu, tundmatu, veider elukas. Hülged on targad elukad. Püüdsime akvaariumi jaoks igasuguseid pisikesi elukaid. Metsas oli marjanaisi hirmutanud mingi suur ja kole elukas. Mingisugune karvane elukas. Ta koer on ebamäärast tõugu kirju elukas. Sfinks olevat inimese pea ja lõvi kehaga elukas. || (inimese, esemete vm. kohta). Teame juba, mis elukas see Peeter on! *.. sageli aga püüavad kaks meie toru [= suurtükki] üht ja sama ristiga elukat [= tanki]. J. Peegel. *.. see ka elab kõige kauem, ühesõnaga – tal seda kurja elukat [= vähktõbe] pole. S. Truu.
▷ Liitsõnad: hiigla|elukas, ime|elukas, mere|elukas, metsa|elukas, pisi|elukas, ürgelukas.

emakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. anat naise v. emaslooma suguelund, milles toimub loote areng (uterus)
2. bot viljaleh(t)e(de)st moodustunud emassuguorgan taime õies

epakas1 ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kerglane, eputav. Niisugused need tüdrukud on, üks epakam kui teine. *Arvad, et siin on kõik nii peen ja epakas nagu Tallinnas? Uih ees ja aih taga, kummarda ja loobi komplimente. R. Kaugver.

epakas2 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
släng Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA, hilisem Eesti Maaülikool) üliõpilane. Epakad kaotasid võrkpallis Tartu Ülikoolile.

erakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek erakorter (vastandatuna ühikale). Elab erakas. Kui ühikas pidime eluaset jagama, siis erakas on mõlemal oma tuba. Eelistan erakat ühikale.

hepakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
epakas [1]. *Hepakas nagu kukk sõnnikuhunniku otsas, kuid ta on ju nihukeses eas. J. Lohk (tlk).

jalakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
tarbepuitu andev v. ilupuuna kasvatatav karedakarvaliste lehtedega puu (Ulmus glabra) || selle puit. Jalakast tehti looki.

kalakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kalarikas. Kalakas järv, jõgi.

keblakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv kerglane, alp. Keblaka olemisega noormees.

kehakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suure kehaga, korpulentne, tüse, paks. Keskmist kasvu kehakas mees. Kehakas isand, maadam, eit. Mees oli võrdlemisi kehakas. *Aga sood solisesid alles sügisel ja kevadel ning keset suvegi raskema vihmaga, nii et kehakatel lehmadel raske oli läbi pääseda. A. H. Tammsaare. || kogukas, suur. Kehakas savinõu. Kehakas tõrs, vaat. Ärimehe rahatasku oli kehakas. *.. võttis kehaka raamatu põlvedele ja hakkas lehitsema. A. H. Tammsaare. *.. pistab tasku, või kui on kehakam kingitus, annab selle tütarlapse hoolde. A. Gailit.

kolakas1 ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› kogult hästi suur. Toa ühes seinas oli kolakas kirjutuslaud. Vanamehel olid jalas kolakad veesaapad. Tal olid päratu kolakad käed. Pikk kolakas mees.
2. ‹s› suur inimene v. ese. Poiss oli kasvult igavene kolakas. *Seda [= viljapeksugarnituuri] veeti koos lokomotiiviga perest peresse. Sääraste kolakate vedamine oli raske töö, paari talu hobused rakendati ette. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: kivi|kolakas, maja|kolakas, mehe|kolakas, poisi|kolakas, puu|kolakas, raua|kolakas, saapakolakas.
3. ‹s› kolksatus. *Samal ajal käis üleval laevalael mingi kolakas, mis lõppes veereva heliga. N. Baturin.
4. ‹s› kõnek tugev löök, kõlakas. *.. kannata aga, kallis kaaskodanik, küll ma sulle parajal ajal kolaka lagipähe tõmban .. A. Jakobson.

kolakas2 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
murd kevadine jää, millelt lumi on juba kadunud, kelts. *Sinised veed virvendasid valkjal kolakal, kuivad raod jäässe sulanud. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: jääkolakas.

kõlakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. kõlav hoop. Ootamatult käis kõlakas vastu mehe pead.
2. kõnek kuulujutt. Kogu jutt oli ainult tühi kõlakas. Käivad kõlakad, et vabrik on pankrotis. Keegi kõlaka lahti lasknud ja kõik uskusid. *„Siin liikus juba kõlakas, nagu oleksid sa masina alla jäänud,” ütles Naima lõpuks poolihääli. L. Vaher.

malakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
jämedam ning pikem vits, kepp vms., malk, madjakas, vemmal. Poistel olid jämedad, suured malakad käes. Murdis võsast paraja malaka. Keegi oli talle tapluses malakaga äianud. Vibutab malakat, ähvardab malakaga. Talupojad läksid soldatite vastu kaigaste ja malakatega. Malakat, malakaga andma, saama. Malakat 'peksa' oleks talle tarvis! Vaat kui võtan malaka! (peksuähvardus). *.. load ja tarnad tuleb seada kuhjaharjale malakate alla, kust need vihmavee hästi maha juhivad. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kase|malakas, lepamalakas.

melekas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
õõnetuvi rahvapärane nimetus

mölakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
hlv (ka sõimusõna:) molkus. Mingisugused maani purjus mölakad. Igasuguseid mölakaid tuigerdab ringi. Iga mölakaga ma ei räägi. Miks sa, mölakas, talle vastu ei hakanud? | ‹adjektiivselt›. Üsna mölaka näoga poiss. Ta on mölakas mees.

palakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. murd voodilina. Linane, takune palakas. Puhtad palakad voodis.
2. etn halva ilmaga või sõitudel kasutatud kahelaidne linane v. takune naiste ülerõivas

pedakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
mänd [männi]; pedajas. *Jässakad meretuultest väänutatud pedakad.. O. Kruus.

rabakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
bot rabades älve- ja laukaservadel kasvav kitsalehine väikeste rohekate õitega võsundiline sootaim (Scheuchzeria palustris)

rahakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
rohkesti raha omav, jõukas, rikas. Rahakad inimesed. Rahakas mees. Võttis rahaka naise. Ainult rahakamad vanemad suutsid lapsi koolitada. Rahakamad suvitajad siia ei tule. See oli rahakas ostja. Näidendi tegelased kuuluvad uhkete ja rahakate mulkide hulka. *.. seepärast kadestas ta küla esikperemehi, püüdes saada neist rahakamaks. J. Peegel.

rajakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek (leebe kirumis-, siunamissõna, ligikaudu täh.:) raisk, närakas, mait. Sa kuradi rajakas niisugune! Igavene kabajantsik ja rajakas! Ah sa rajakas! Vaat, kus rajakas! Kus sa, rajakas, olid selle aja! Küll ma sulle rajakale veel näitan! Välja, rajakad, minu majast! Niisuguseid rajakaid ei või iial uskuda! Andsin ühele rajakale raha ja nüüd ei maksa ära. Lapsed, rajakad, on jälle õues. Kanad, rajakad, jälle peenramaal! *Kingad pigistavad, tundis Joe. Maha jalast, rajakad, ja jalad lauale puhkama. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: koera|rajakas, lapse|rajakas, poisirajakas.

rapakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
räpakas, läbematu. Poiss on liiaks julge ja rapakas. Rapakas hobune ikka roomad rikub.

reiekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
tugevate reitega. Reiekas tüdruk.

relaps ‹-i 21› ‹s›
med haigusnähtude taastumine pärast näilist paranemist, haiguse tagasitulek

ribakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
murd vilets, närune. *See [= vana kõrts] oli mahajäetud, ribakas maja, uste ja akende asemel mustad augud. A. Vanapa.

riiakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kergesti riidu minev, riidu noriv, riiuhimuline. Äge ja riiakas inimene. Naaber on viimasel ajal riiakaks läinud. Liiga riiakaid inimesi on raske taluda. Kormoran on lindudest vist kõige riiakam. Ei ütelnud ainsatki riiakat sõna. Riiakas iseloom, hääl. *.. kolm asja ajavad majaisanda kodust mujale lõbu otsima – tilkuv lagi, suitsev ahi ja riiakas naine. G. Helbemäe.

rullakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
ruljas, trullakas. Rullakas keha, käsivars. Noorena oli tüdruk hästi rullakas.

rutakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
ruttu, suure hooga toimuv v. kulgev; midagi ruttu tegev, kiire, tõtlik. Rutakad liigutused. Ehitusplatsil käib rutakas koristustöö. Heidab kaaslasele rutaka pilgu. Rutakal sammul, rutaka sammuga möödub inimesi. Töötoast kostis rutakat kopsimist. Jõgi veeretab oma rutakaid vooge. Käik muutus järjest rutakamaks. Ta on liiga rutakas otsustama. || (liiga) kiirustav, räpakas; ennatlik. Kahetseb oma rutakat tegu. Ei maksa teha rutakaid järeldusi, otsuseid. Rutakast tööst pole palju loota. Iga lausega läks käekiri rutakamaks. Vahetasime ainult mõne rutaka lause. *Ent ajalugu, liiga rutakas, et õiglane olla.. J. Kross (tlk). | ‹substantiivselt›. Mõnel rutakamal on pilet juba ostetud. Hilise töö ilus, rutaka töö rumal.

räbakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
murd räbak, räbal (2. täh.) *Ei ole [abielupaaril lapsi]. Kel neid räbakaid tarvis? E. Männik.

räpakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. äkiline, tormakas; kärsitu, rutakas. Räpakad, nurgelised liigutused. Tõstis pudrukausi räpaka liigutusega lauale. Pöördus pisut räpaka kummardusega külalise poole. Poiss tegi paar räpakat sammu teiste poole, ent mõtles siis ümber ja jäi seisma. Ta on loomult püsimatu ja räpakas. Äge ja räpakas, nagu ta on, lõikas ta harutades riidele sisse. Hobune on tuline ja räpakas, kipub hüppama ja jooksma. Räpakas täkk murdis aisa. *Naise närvikava on loodud küll taluma suuri koormusi, aga räpaka kohtlemise suhtes on ta hell. F. Jüssi. || kiiruga, ülepeakaela tehtud, lohakas. Räpakas töö. *.. ta pidi selle [= kirja] ümber kirjutama, mõned sõnad olid liiga räpakad. K. Ristikivi.
2. räpane, määrdunud, kasimata; hoolitsemata. Räpakad tänavad, prügikastid. Vanamees nägi räpakas välja. Murenev lakk küüntel jätab räpaka, korratu mulje. Räpakas, tokerdunud karvaga koer. *Vanalinn sadama lähedal on tüüpiliselt lõunamaine: räpakas, haisev, täis kasimata lapsi.. J. Semper.

rävakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
murd rävak. *„Halli karva?” ütles ta. „Selle rävaka kiskusin ma juurtega välja.” A. Kitzberg.

silakas1 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
hoop, nähvakas. Lõi poisile vitsaga paar silakat mööda reisi. *Ja Miira saab ohjaharuga.. Säh veel, silakas sapsu pihta! M. Raud.

silakas2 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
murd väike, silgusuurune kala. *Lepamaime hüüame jälle kaerakaladeks ja viidikaid silakateks.. J. Piik.

solakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
lahja ja vibalik. *Ta [= Meeri] oli inetuks solakaks jäänud, üksnes kõht nagu suur munajas sõlm peenikeste jalgade kohal. A. Pervik. *Tilts oli solakas, rähmas silmade ja pulstunud karvaga koer. A. Vanapa.

taelakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
murd laisk; kangekaelne. Taelakas teenijatüdruk. *.. selle päeva õhtul murdus mu südames esimest korda see taelakas ja tülgas salavaim .. E. Vilde.

telekas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek
1. televiisor. Telekat vaatama. Keegi on teleka lahti teinud. Neil on telekas päev läbi lahti. Laps aina istub teleka ees.
2. televisioon. Vanasti vaadati Tallinnas põhiliselt Soome telekat.

terakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
terarohke; suure, täie teraga. Terakas rukis, nisu, oder. Vili oli tänavu terakam kui mullu.

ulakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
käitumisreegleid v. avalikku korda rikkuv, sõnakuulmatu, möllav, üleannetu. Ulakas õpilane segas tundi, kippus kaklema ja õpetajatele vastu haukuma. Ta oli väga ulakas, mõtles igasugu koerusi välja. Mis sa kiusad väiksemaid, va ulakas tüdruk! Ilma isa karmi käeta muutus poiss järjest ulakamaks. Ulakad varblased. Ulakas tegu, mäng. *.. ja vile oli neil kogu selle aja jooksul sõimuks suus, mitte harilik igapäevane vile, vaid iseäranis ulakas ja jõhker .. R. Roht. | ‹substantiivselt›. See on küll mingite ulakate temp. Keegi ulakas on mul akna sisse visanud. Mõne ulaka pidi õpetaja klassist välja saatma. Vitsa oleks vaja neile ulakatele! Sinusugust ulakat ei julge külla kaasa võttagi. *Ja miks peaks [pargist] asja saama, kui iga aasta leidub ulakaid, kes murravad istutatud noori puid. K. A. Hindrey.

volakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› volask. Kes on see meeter üheksakümnene volakas? Üks vinniline volakas hakkas tüli norima. Oma silmaga nägin, kui hall volakas üle aia hüppas. *.. endisest ilusast lapsest on saanud pikaks veninud kaelaga volakas. V. Gross.
▷ Liitsõnad: kassi|volakas, koera|volakas, poisivolakas.
2. ‹adj› kasvult, kogult suur. Kuueteistaastane volakas poiss. Teda ründas üks volakas koer. Lapsed väntsutasid volakat kassi. Volakas hunt. Igavene volakas kala oli.

õlakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
laiaõlgne, tugevate õlgadega. Õlakas mees, sõudja. Poiss on õlakaks sirgunud. Ta on vendadest kõige õlakam.