[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ravima ‹37›

1. ravivahendite, -võtete abil (haiget) tervistama v. tervistada püüdma, haigusprotsessi nende abil seisma panema v. taanduma sundima, ravi andma, arstima. Haigeid ravima. Haigust, tõbe ravima. Teda raviti algul haiglas, pärast sanatooriumis. Mees raviti terveks. Professor N. on edukalt ravinud raskeid silmahaigusi. Hambaid ravi 'lase ravida' juba lapsena. Pean ennast ise ravima. Allikaveega raviti nahahaigusi. Lehma on ravitud loomaarsti juhatuse, õpetuse järgi. Aednik peab oskama taimi, taimehaigusi ravida. Saunaleili raviv toime. Alkoholism on ravitav. | piltl. Kui vaenlasest oli jagu saadud, asuti sõjahaavu ravima. *Rõõm nendest [loodud lauludest] tema südamekurbust kõige tõhusamalt raviski. M. Raud. *Kui mõni võõras nägi [poisse suitsetamas], siis see hurjutas; kui vanemad teada said, siis raviti pahet tedreleiva ja kasejuustuga. V. Alttoa.
2. van ravitsema, hoolitsema. Ravitud küüned, käed, nägu. *.. härra Landeesen oli lahke ja viisakas, hääldamine ja kõneviis niisama ravitud nagu ta habegi. L. Kibuvits.

välja ravima
terveks ravima, haigust taanduma sundima. Kroonilised põletikud tuleb korralikult välja ravida.