[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

arseno|püriit
geol raua, arseeni ja väävli ühend, tähtsamaid arseenimaake

eestlaetav ‹-a 2› partits
raua otsast laetav (tulirelva kohta); ant. tagantlaetav. Eestlaetav püss.

ferro|kroom
tehn raua ja kroomi sulam

ferro|mangaan
tehn raua ja mangaani sulam

ferro|molübdeen
tehn raua ja molübdeeni sulam

ferro|sulam
tehn raua sulam mõne teise elemendiga

ferro|titaan
tehn raua ja titaani sulam

ferro|volfram
tehn raua ja volframi sulam

invar ‹-i, -it 2› ‹s›
tehn soojenemisel väga vähe paisuv raua ja nikli sulam

järve|maak
geol järves tekkinud peamiselt raua ja mangaani ühendite mügarate kogum. Muiste sulatati Eestis rauda kohalikust soo- või järvemaagist.

kirp ‹kirbu 21› ‹s›

1. inimeste, loomade ja lindude parasiit, tugevate hüppejalgadeks kujunenud tagajalgadega tiivutu putukas. Kirp hüppab, hammustab. Ihu oli kirpudest puretud. Otsis, püüdis, tappis kirpe. Koer oli kirpe täis. Sul oleks nagu kirbud püksis 'oled rahutu, ei püsi paigal'. See oli talle kirbu aevastus 'väga väike, tähtsusetu asi'. || piltl (pisikese inimese, looma vm. olendi kohta). *Vaata [tüdruku] tirtsu... Kui ühes kooliteed sammusid, Oskariga paaris, siis see kirp vantsis neil ikka sabas. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: inimese|kirp, koera|kirp, liiva|kirp, rotikirp.
2. laskerelva raua suudmepoolsel otsal olev nupp v. rõngas sihtimiseks. Kõrge, madal, tasane, vahetatav kirp. Sihtimisel peavad laskuri silm, sihiku sälgu keskkoht, kirbu tipp ja märk sattuma ühele sirgele. Varitsejad hoidsid meest kirbul, valmis iga hetk tulistama. Ma ei saanud rebast kuidagi kirbule. Vaenlase täpsuslaskur oli mehe kirbule võtnud.
▷ Liitsõnad: püssi|kirp, rõngas|kirp, tulpkirp.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes lülijalgsete nimetustes
▷ Liitsõnad: lehe|kirp, maa|kirp, vesikirp.

limoniit ‹-niidi 21› ‹s›
geol raua oksiididest v. hüdroksiididest koosnev pruunikas tihke v. muldne maak, pruunrauamaak. Meie sooraud on limoniit.

malm ‹-i 21› ‹s›
kõrgahjus rauamaakidest toodetav raua ja süsiniku sulam, mida kasutatakse terase saamiseks ja malmvalatiste valmistamiseks. Malmi sulatama, valama. Malmist pliidirauad, ahjuuksed, pajad.
▷ Liitsõnad: hall|malm, sula|malm, temper|malm, toor|malm, valge|malm, valumalm.

metallurgia ‹1› ‹s›
tehn maakidest ja sekundaartoorainest metalle ja sulameid tootev, osalt ka nendest konkreetseid tooteid valmistav tehnika- ja tööstusharu. Must metallurgia 'raua, malmi, terase ja ferrosulamite tootmine'. Värviline metallurgia 'vase, plii, tina, alumiiniumi jt. värviliste metallide ja nende sulamite tootmine'. Väärismetallide metallurgia 'kulla, hõbeda ja plaatina tootmine'.
▷ Liitsõnad: elektro|metallurgia, hüdro|metallurgia, pürometallurgia; pulbermetallurgia.

nagaan ‹-i 21› ‹s›
sõj (hrl. endisaegne) lühikese raua ja pöörleva padrunitrumliga revolver. Nagaan vööl. Haaras kabuurist nagaani.

nikkel|teras
nikli ja raua sulam

nühits ‹-a 2› ‹s›
nühkimisvahend (näit. tulirelva raua nühkimiseks). *.. nägid nad .. taevasse vahtivaid vaskmortiiride suid; igaühe juures neli süllapikkust suurtükimeest nühitsate ja suitsevate sütikutega .. F. Tuglas (tlk).

padruni|pesa
ruum lastava padruni jaoks tulirelva raua tagaosas

peen|sepis
metalli, peam. raua kunstipärane töötlemine tarbeesemeiks; niiviisi ehistööna valmistatud ese

permalloi ‹14› ‹s›
tehn peam. nikli ja raua sulam

platiniit ‹-niidi 21› ‹s›
tehn nikli ja raua sulam

püriit ‹-riidi 21› ‹s›
geol kuldkollase läikega mineraal, raua ja väävli ühend
▷ Liitsõnad: arseno|püriit, kalkopüriit.

raua|bakter
kahevalentse raua mineraalühendeid kolmevalentse raua ühendeiks oksüdeeriv bakter. Rauabaktereid leidub igasugustes veekogudes.

raua|karva ‹adj adv›
raua värvi, raudhall. Rauakarva kaljud. Mehe habe on rauakarva hall.

raua|maak
geol looduslik raua tooraine. Punane, pruun, must rauamaak.
▷ Liitsõnad: magnet|rauamaak, pruun|rauamaak, titaanrauamaak.

raua|puru
raua töötlemisel tekkiv puru. Magnet tõmbab rauapuru külge.

rauas|kadu
el raua ümbermagneetimisel eralduv energia

raua|tagi
tehn hõõgkuuma raua sepistamisel eralduvad oksüdeerunud lestakesed. Sepp pühib alasilt rauatagi.

raua|töö
raua töötlemine (eriti sepistamine). Sepa vanem poeg puutus juba varakult rauatööga kokku. Oskab nii puu- kui ka rauatöid.

raua|tööstus
raua töötlemisega tegelev tööstusharu

raua|viilmed pl
raua viilimisel tekkiv rauapuru

raud ‹raua 23› ‹s›

1. keemiline element, hõbehall hästi töödeldav raskmetall (Fe); seda elementi rohkesti sisaldav sulam. Puhas, tehniline raud. Raua leiukohad, ühendid, soolad. Rauda sulatama, taguma, sepistama, töötlema. Raua tähtsaimad sulamid on malm ja teras. Niiskes õhus kattub raud roostega. Kaks naela, tonn rauda. Rauast terariist. Sepp taob hõõguvat rauda. Mõned mineraalveed sisaldavad rauda. Raseda veres oli vähe rauda. Aeg saab rauastki jagu. Raske, kõva kui raud. Tunnistaja jäi kindlaks nagu raud. Allikavesi on külm kui raud. Tao rauda, kuni ta kuum on. *Elu üksluisus ja üksindustunne närisid teda nagu rooste rauda. H. Angervaks. *Elutu raud [auto] – ja ei kuula sõna! V. Saar. || piltl miski, mis on (kõvaduselt, vastupanuvõimelt v. värvuselt) selle metalli sarnane. Ootajal peavad olema rauast närvid. Vägilase lihaste raud ei väsi. Ei palved ega pisarad kõigutanud mehe südame rauda. Juustes, habemes on märgata vanaduse halli rauda. *Et kuuma rauda taguda, hakkasin oma tõmmule vennale nüüd Venemaa otsatut suurust ja kasakate ütlematut vaprust kiitma. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: latt|raud, leht|raud, nelikant|raud, peegel|raud, sepa|raud, sepis|raud, silinder|raud, soo|raud, sordi|raud, sula|raud, toor|raud, valu|raud, vana|raud, vinkel|raud, vits|raud, ümarraud; H-|raud, T-|raud, U-raud.
2. ‹ka pl.› sellest metallist v. seda metalli rohkesti sisaldavast sulamist ese. a. (tööriistade, majapidamistarvete ja nende metallosade kohta). Lambapügamise rauad. Oherdi koosneb rauast ja peast. Ukse ees, trepis on raud taldade puhastamiseks. Istutamine käis nii, et kõigepealt rauaga sügav auk maa sisse. Mitmed rauad ja riivid ukse ees. Küttis pliiti, nii et rauad punased. Kunstmaterjalist riideid ei tohi liiga kuuma rauaga triikida. Kapten käskis raua 'ankru' sisse lasta. Reejalaste rauad on kulunud. Hobusel tuli raud alt ära. Sepp paneb hobuse rauda 'lööb rauad alla'. Sälul pole veel raudu suus olnud. Ratsanik toetas jalad kindlamini raudu 'jalustesse'. Sõjaaeg on nagu tulise rauaga mällu põletatud. *.. kel neist polnud käepärast kirvest, vikatit või muud teravat rauda, see murdis enesele tara küljest jämeda roika pihku. E. Kippel. *Anna [raha] välja nii, et rahakoti rauad tulised. H. Sergo. || släng käik (8. täh.) Lükka, vajuta esimene raud sisse! *Tõmba kolmanda või koguni neljanda rauaga, nagu traktorijaamas öeldakse. E. Rannet. | piltl. Väärnähud tuleb hõõguva rauaga välja põletada. Küll ajame, paneme mehikesele rauad suhu 'allutame ta oma tahtele, teeme taltsaks, ohjeldame'. *.. naine mässib oma viguritega mehe nii sisse, et viimane ei saa arugi, kui tal juba päitsed peas ja rauad suus on. O. Luts. b. ‹pl.› (vangiraudade, ahelate kohta). Rauad käte, jalgade ümber. Sunnitöölised kõlistavad raudu. Kurjategija saab, pärib rauad. Kelm raudadest ei pääse. *Mõni saab enne lauad, kui mina rauad saan! L. Tungal. | piltl. Tunneb südame ümber raudade pitsitust. Alistatud rahvas heitis endalt rauad. c. ‹hrl. pl.› (püünise kohta). Rebaseid, tuhkruid ja teisi loomi püüti raudadega. Raudu üles seadma, tähistama. Raudades viskleb kärp. Kanakull oli läinud raudadesse, raudu. Küll kaval rebane ka ükskord raudu satub. *Kahest rauast ja ühest lingust sai ta kokku kaks ondatrat .. N. Baturin. d. (tulirelva raua, hrl. püssiraua, ka püssi enda kohta). Vintpüssi, revolvri raud. Kahe rauaga püss. Lühikeste raudadega jahipüss. Lükkab padruni rauda. Kontrollib, kas kuul on rauas. Õhutõrjekahuri raud pöördus taeva poole. Jahimees laskis mõlemad rauad tühjaks. Põder jäi raudade ette. Ta leiti metsast surnult, raud kõrval maas. *.. sel püstolil ei ole Tamasseri rauad. Oleks tal Tamasseri rauad olevat, siis ma laseks küll .. O. Luts. | piltl. Kahe rauaga, kahest rauast laskma 'ühe tegevusega kaht eesmärki taotlema'. Sellist kuritegu tuleb karistada täie rauaga 'nagu vähegi võimalik'. Autol oli viimane rauas 'ülim kiirus peal'. *Elus oli tal tulnud küllalt rauda anda [= tulistada], küll oma kodu, küll vara kaitseks .. M. Traat. e. (külmrelva, hrl. mõõga kohta). Tõmbab tupest halja raua. *Ja langed sa võideldes vahedal raual, / siis õrnasti katab sind isamaa hõlm .. K. E. Sööt.
▷ Liitsõnad: aadri|raud, adra|raud, akna|raud, ankru|raud, astme|raud, augu|raud, haak|raud, hobuse|raud, höövli|raud, jaluse|raud, juht|raud, jää|raud, kaape|raud, kabja|raud, kaitse|raud, kapsa|raud, kirja|raud, kontsa|raud, kraap|raud, kupu|raud, käsi|raud, künni|raud, lingi|raud, liu|raud, loki|raud, lõike|raud, löök|raud, muuk|raud, märk|raud, nurga|raud, pliidi|raud, press|raud, põletus|raud, põrke|raud, püssi|raud, ree|raud, rehvi|raud, revolvri|raud, saapa|raud, saha|raud, siht|raud, talla|raud, triik|raud, tule|raud, tung|raud, vint|raud, voolme|raud, vuukraud; hundi|raud, jala|raud, kaela|raud, karu|raud, käe|raud, lamba|raud, püügi|raud, püünis|raud, rebase|raud, suu|raud, tuhkru|raud, uru|raud, vangirauad.

raud|kloriid
keem farm raua ja kloori ühend

raud|meteoriit
astr peam. raua ja nikli sulamist koosnev meteoriit

raud|oksiid
keem raua ühend hapnikuga

raud|sulfaat
keem raua väävelhappesool, raudvitriol

riba|raud
üks raua kui materjali kujusid

rooste ‹18› ‹s›

1. raua pinnale oksüdeerumisel tekkiv punakaspruun urbne kiht. Roostes traat, uksehinged. Poisid leidsid roostes püssi. Vikat oli lootusetult roostes. Roostest punane plekk, pada. Vana roostest söödud laev. Roostet eemaldama, maha kraapima. Naelad, kruvid läksid niiskuse käes rooste(sse). Ära lase kallist relva rooste minna. Oksüdeeruv metall muutub roosteks. Inimene armastab kõike, mida koi ja rooste rikub. Rooste on ämbripõhjale augu sisse söönud. Rooste sööb rauda, kurvastus südant. *Vesi kaevus on sogane, joo nagu roostet kõrist alla.. A. Mägi. || (muude metallide pinnale tekkiva kihi kohta:) paatina. *Tema sõrmes oli vaskne sõrmus, mida roheline rooste ahnelt sõi. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: raua|rooste, rohe|rooste, vaserooste.
2. roosteseentest põhjustatud taimehaigus. Nisu kollane rooste. Roostest pruunistunud lehed, kõrred. Rooste rikkus kaera ära. Vili kannatab rooste all.
▷ Liitsõnad: koore|rooste, kroon|rooste, kõrre|rooste, kübe|rooste, laik|rooste, laju|rooste, lehe|rooste, näsa|rooste, okka|rooste, pigi|rooste, pruun|rooste, põis|rooste, tüve|rooste, varre|rooste, viltrooste; herne|rooste, lutserni|rooste, peedi|rooste, ploomi|rooste, põldoa|rooste, ristiku|rooste, roosi|rooste, sibula|rooste, sõstra|rooste, vaarika|rooste, viljarooste.
3. piltl. a. (millegi roostevärvilise kohta). Puude lehtedes on juba roostet. Välju katab sügisene rooste. Pooleldi söödud õun läheb rooste. b. (käriseva hääle kohta). Mees joriseb oma roostes häälega laulda. Kui oled kaua vait, läheb hääl rooste. c. (millegi hooletusse, unarusse jäetu kohta). Kriitik ei lase oma sulge rooste minna. Kahju küll, kui nii suur anne roostesse läheb. Roostes liigestega ei tulnud tantsust suuremat välja. *Utiilihunnikudki töökodade ümber suurenevad päev-päevalt küllap seetõttu, et meeste mõttemasinad on ükskõiksusest roostes. V. Saar. d. (millegi kahjustava kohta). Hing, vaim kattub üksinduse roostega. Kraabib sõbralt maha enesega rahulolu roostet. Enesearmastuse rooste takistab arengut. *Kas tõesti saab kiivus roosteks, mis nende sõpruse lõppude lõpuks ikkagi läbi sööb? P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: põuarooste; argipäeva|rooste, surmarooste.

sideriit ‹-riidi 21› ‹s›
geol hall kuni pruunikas mineraal, tähtis raua maakmineraal

spinat ‹-i 2› ‹s›
bot Aasiast pärit kahekojaline rohttaim, mida kasvatatakse köögiviljataimena (Spinacia, hrl. Spinacia oleracea). Spinatit kasvatama. Uusmeremaa spinat 'ruutlehik'. || selle söögiks tarvitatavad raua- ja vitamiinirikkad lehed ning lehevarred. Keedetud, hautatud spinat. Ma söön spinatit ainult supi sees. Toorest spinatist saab hea salati.
▷ Liitsõnad: aedspinat.

suu ‹illat suusse e. suhu 15› ‹s›

1. seedekulgla osa huultest neeluni. a. huuled v. kogu vastav ala näost (ka loomadel jm. elusolenditel). Suur, väike, lai, kitsas, täidlane, veretu, kahvatu, punane, värvitud, ilusa lõikega suu. Kala, konna, mao suu. Kassipoja roosa suu. Koer lakub pärast söömist suud. Suu on külmast pakatanud, kange. Käänas, väänas, krimpsutas, muigutas suud. Kõverdab, vingutab põlglikult suud. Tõmbab, veab suu krookesse, kõveraks, prunti, torru. Suu on pruntis, torus. Pigistab suu pisikeseks kokku. Hoiab suu kramplikult koos, kinni. Suu kisub nutule, viltu, pänni, naerule, muig(v)ele. Suu on muig(v)el, naeru(ki)l, irvel, muheluses, naerust kõrvuni. Pool suud naerul, pool tõsine. Suu hakkas värisema, oli krambis. Nutuvõru suu ümber, suul. Naeratavi, võbelevi sui. Teravad kortsud ümber suu, kummalgi pool suud. Maigutab maitset proovides suud. Matsutab süües suud, suuga. Kõrvetas kuuma teega suud. Pühkis lapse suu rätikuga puhtaks. Pani sõrme hoiatades, vaikusele manitsedes suule. Poiss surus oma suu vastu neiu suud, suudles neidu suule. Tal on juba hall habe suus. Hoidsin, vedasin, juhtisin hobust suu kõrvalt. Pahmaja härja suud ei peaks kinni siduma. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. b. suuõõnde viiv ava, üla- ja alahuule vahe, suuava. Avab, suleb suu. Suu praotus, sulgus. Suu vajus imestusest lahti, ammuli. Arst palus patsiendil suu avada, lahti teha. Vahtis küsijale ammuli suuga, ammuli sui otsa. Haigutab suure suuga. Naerab pärani sui, täie, lahtise, laia suuga. Hingab läbi suu, suu kaudu. Suust suhu, suult suule hingamine. Ahmis lahtisi sui õhku. Ajab keele suust välja. Koeral on kuuma ilmaga keel suust väljas. Köhides pane käsi suu ette, hoia käsi suu ees. Pistis nõutult näpu suhu. Seisis, näpp suus. Hoidis suitsu, kustunud piipu suus. Ema andis, pani lapsele rinna suhu. Koer ahmas kondi suhu 'hammaste vahele', kandis konti suus 'hammaste vahel', kaotas kondi suust. Tõstis kruusi, pudeli suule ja jõi. Õllekann käis suu pealt suu peale. Pistis sõrmed suhu ja vilistas. Kas sina oskad sõrmed suus vilistada? Õmbleja pistis nööpnõela suhu 'huulte vahele', võttis nööpnõela suust 'huulte vahelt'. Siga plahvib suure suuga, laia lõuaga 'ahnelt' süüa. See toit ei lähe mul suust sisse 'on väga vastumeelne, võimatu suhu võtta'. Haigus tuleb sisse suu kaudu, läbi suu. Pane suu kinni, muidu süda jahtub ära! (öeldakse sellele, kel suu lahti). Surm on suu ääres, suu juures, suu ees 'väga ligi'. Ütleb igaühele suu sisse 'otse', mida arvab. Ta on otse surma suust pääsenud. Suur tükk ajab suu lõhki. c. suuõõs (vahel ka huuled ja suuava kaasa arvatud). Suu tundub kuiv, mõru, kuivab, kõrbeb. Ta suu haiseb, suust tuleb halba lõhna. Hambad lõid suus külma pärast lõksu. Tal on hambad suus puseriti. Tal on suu valgeid hambaid täis, kõik hambad suus, pool suud hammastest lage. Lapsel tulid hambad suhu, on juba mitu hammast suus. Kuldil on suured kihvad suus. Joo kohvi, saad suu soojaks. Hea toidulõhn teeb suu vesiseks, paneb suu vett jooksma, toob sülje suhu. Vaatas teiste söömist vesise suuga pealt. Ahmis suu toitu täis. Toit, pala käib suus ringi, ei taha alla minna. Ei saa toitu suust alla. Võttis vett suhu ja purskas triigitava pesu peale. Pehmed pirnid lausa sulavad suus, suhu. Suu on toidust pungil. Ära topi suud nii süüa täis. Täis suuga, pungil sui ei räägita. Söö enne suu tühjaks, siis võta järgmine suutäis. Võta kommi, tee suu magusaks. Lutsib kommi suus. Tõsteti toitu ette ja pandi suud liikuma. Toitu mäluvad suud. Süües suu ei väsi. Neil pole midagi suhu panna 'süüa'. Pole paar päeva midagi suhu saanud 'söönud'. Seda toitu, jooki ei võta ta oma suhu, suu sissegi. Ei võtnud ivagi suhu, enne kui teised koju jõudsid. Minu suu pole seda toitu veel maitsta saanud. Õlut jätkus, keegi ei jäänud kuiva suuga 'ilma joogita'. Nutumaik, nutu maitse tuli suhu, on suus. On nii pime, et ei näe sõrme suhu pista. Räägib pudinal, nagu oleks suu kuuma putru täis. Pane soola oma suu 'maitsmise' järgi. See raha on oma suu 'söömise' kõrvalt kokku hoitud. Mis hundi suus, see hundi kõhus.
2. kõnetrakti osa, kõnelemist (jm. häälitsemist) võimaldav elund. Laul, naljad, vile suul, suus. Ärge uskuge, mis inimeste suud räägivad. Olen seda mitmest suust kuulnud. Pole ise näinud, ainult teise-kolmanda suu läbi kuulnud. Lapse suu läbi, lapse suust pead sa tõde kuulma. Kelle suu kaudu see jutt on liikvele läinud? Millest süda täis, sellest räägib suu. Ta suu ei reetnud rõõmu. Ta suu jäi tummaks, sõnatuks. Ootab sõna ta suust. Ei taha ta nimegi suhu võtta. Tal on nagu tropp suus, ei tule sõna eest ega takka. Hea uudis tõi naljasõnad suhu. Palvesõnad jäid tal suus, talle suhu kinni. Laskis suust vänge vandesõna. Paha sõna oli tahtmatult suust lipsanud. Kurjad sõnad olid tal vastuseks suus valmis. Seadis suud krõbedaks vastuseks. Andis oodata, kuni sõna ta suust kukkus. Tema suu ei seisa vait. Laps hoidku, pidagu suu kinni 'olgu vait, ärgu segagu vahele', kui täiskasvanud räägivad. Ta suust ei tulnud enam sõnagi. Sai suust vaikse tere. „Oih!” libises kiljatus neiu suust. Ajab suust jama (välja). Seda on ta oma suuga lubanud, kinnitanud. Sa ise oma suuga käskisid nii teha. Laskis end sõbra suu läbi vabandada. Vahtis rääkijale suu sisse, rippus üksisilmi rääkija suu küljes. Tal lausa osta, kisu sõna suust. Kas sul endal suud peas ei ole, et mina pean küsima? Kus su suu siis oli, kui sai asja seletada? Ennast õigustama on kõigil suud peas. Jutt levis suust suhu. Armsama nimi oli tal alailma suus. Tema suust pole keegi head sõna kuulnud. Ega küsija suu peale lööda. | piltl. Valetab, nii et suu suitseb, vahutab (peas). Võiksid suule prundi ette panna. Sõnad surid, hangusid suhu. Veeretab iga sõna suus 'on aeglase jutuga'. Räägib niisuguse hooga, et sõnad lähevad suus sõlme. Lükka ta suule riiv ette, et vait jääks. Mure surub ohke suule. Nüüd olen klatšimooride suus 'kõneaineks'. Tal on suur suu, mis kõik välja lobiseb.
3. kõnek kõne, kõneosavus; kõnepruuk, suuvärk. Küll on sel poisil suu! Kus on suu peas! See sõna, kõnekäänd on jäänud ainult vanemate inimeste suhu. Pärimus on levinud mitme põlvkonna suus. Tema suus kõlab see väljend võõralt. Rahva suust üleskirjutatud laulud, jutud. Ta on suult õige ropp mees. Niisugust sõna tema suus ei ole. Selle sõna olen vanaema suust õppinud. Eit oli oma suu poolest kuulus. Häbenegu oma riivatut, rumalat suud! Tema suud kartsid kõik. Ta on oma suu pärast kinnigi istunud. Teenib endale suuga leiba. Muheda suuga naljamees. Suuga kiidab, südames laidab. Mahlaka, lopsaka suuga jutustaja. Vaikse, kidakeelse suuga mees. Õige lahvatu suuga moor. Ta on üsna lahtise suuga 'otsese jutuga' mees. Talitse, taltsuta oma suud 'vali sõnu', kui vanema inimesega räägid! Külarahva suus oli ta nimi Keku. Rahva suud ja suurt teed ei saa kinni panna. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
▷ Liitsõnad: lapsesuu.
4. kõnek nägu. Magas suu(ga) seina poole. Kass istus maha ja hakkas suud pesema. Ema ei sallinud, kui tuldi tema suu ette tühje jutte veeretama. Suu ees räägib üht, tagaselja teist juttu. Istuvad pingil, suud vastakuti, suu suu vastu. Lastel on suud kriimus, pesemata. Väljas tuiskab suu(d) ja silmad täis. *Papioja [talu] toetus ainult seljaga vastu metsa .. suuga vaatas küla ja inimeste poole. S. Ekbaum. | piltl. Valetab, luiskab igaühel suu(d) ja silmad täis. Nüüd on suu(d) ja silmad häbi täis 'on väga häbi'.
5. isik v. olend. a. sööja. Pisike põld pidi toitma üheksat suud. Pere on suu võrra suurenenud. Tunneb ennast lauas liigse suuna. Laua äärde, laua taha istus iga päev hulk näljaseid suid. Pere suur, suid palju. Peale oma laste tuli tal veel teisigi suid toita. Üks suu rohkem või vähem. Suid oli peres rohkem kui töökäsi. *On kasvanud suude hulk toas kui ka laudas, nõudes aina pea- ja kõhuvarju. A. H. Tammsaare. b. rääkija. Mitu suud toetas ettepanekut. Mõned kurjad suud räägivad, et .. Nad palusid kellegi keeleoskaja endale suuks.
▷ Liitsõnad: kuldsuu.
6. miski suud v. suuava meenutav. a. mingi toru v. raua, õõnsa v. kotja eseme ees- v. ülaosas paiknev ava, sellise ava v. õõne äär. Mõrra, nooda suu. Padjapüüri, tekikoti suu. Püssi, revolvri, kuulipilduja, suurtüki suu. Väikese suuga käekott. Kitsa suuga kann, pudel. Kitseneva suuga konjakiklaasid. Laia suuga varrukad, sokid, säärsaapad. Läks saabaste suuni vette. Püksisäärte suud on kulunud, katki, narmal. Heie värtna suus oli katkenud. Seob kartulikoti suu kinni, teeb lahti. Võttis kurnalapi piimanõu suult. Korstnate suud puhuvad suitsu. b. spetsiaalne ava (täitmiseks, ammutamiseks jne.); sisse- v. väljapääsukoht; akna- v. ukseauk; millegi eesosa v. algus. Maa-aluse käigu, tunneli, koopa suu. Šahti, puuraugu, kaevu suu. Kuristiku, oru, tänava suu. Ääsi hõõguv suu. Istub küdeva ahju suu ees. Pliit oli suuga ukse poole. Kerise suust pahises leiliauru. Kartulikoopa suu oli vastu lõunakaart. Hobune aeti küüni, keldri suu ette. Hangus heinu laka, küüni suust sisse. Kangutas luugi keldri suult ära. Joosti tropis ukse suu peale, värava suhu. Tänava suus tekkis ummik. Kükitasin mesipuu suu ees. *Üleval trepi suus võtavad kaks tohtrit tulijad vastu .. E. Vilde. c. voolava vee v. veekogu kuhugi avanemise v. suubumise piirkond; sissepääs mere poolt. Allika suu. Jõuti suure jõe suhu. Jäädi ankrusse abaja suus, abaja suhu. Saar kitsa fjordi suus. Keerati kanali suust sisse. Asula Emajõe suust lõuna pool. Laev tüüriti sadama suust sisse. Kitsa, laia suuga laht. Sõideti kuni Valge mere suuni. *Sõitsime lahest välja ja tõmbasime lahe suul purjed üles. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: aganiku|suu, ahju|suu, allika|suu, augu|suu, fjordi|suu, haua|suu, jõe|suu, kaevu|suu, kahuri|suu, kamina|suu, kannu|suu, kerise|suu, kinda|suu, koopa|suu, korstna|suu, koti|suu, kuulipilduja|suu, käise|suu, küüni|suu, lahe|suu, laka|suu, luugi|suu, lähkri|suu, mere|suu, mõrra|suu, nooda|suu, oja|suu, pliidi|suu, portfelli|suu, pudeli|suu, põrgu|suu, relva|suu, sadama|suu, suka|suu, sääriku|suu, tasku|suu, tee|suu, telgi|suu, toru|suu, tunneli|suu, tänava|suu, ukse|suu, varruka|suu, väina|suu, värava|suu, ääsisuu.
7. hrv algus, hakk [haku]. Hommiku, õhtu suus tuul pöördus. *Me vaatlesime kaugeid maid, / kolm last sääl südapäeva suus .. V. Ridala.

tagant|laetav ‹-a 2› partits
raua tagaosast laetav (tulirelva kohta); ant. eestlaetav. Tagantlaetav püss.

tagi1 ‹11› ‹s›
tehn raudoksiidi kiht raua v. terase pinnal. Sitikasinine tagi. Kuumutatud ankur särises tagist. Tagi eemaldama. *Kuskil hämaras hõõgub ääs ja särtsub tuline raud; tagi lendab üle ukse tänavale. J. Semper.
▷ Liitsõnad: püssitagi.

tankitõrje|püss
sõj varasemal ajal tankitõrjeks kasutatud pika raua ja suure kaliibriga jalaväerelv. Moodsad granaadiheitjad on tankitõrjepüssist tõhusamad.

teras ‹-e 4› ‹s›

1. toormalmist ja vanarauast saadav raua ja süsiniku sulam, kasutatavaim masinaehitusmaterjal. Legeeritud teras. Kuumus-, kulumiskindel teras. Damaskuse teras 'mustrilise pealispinnaga teras, bulatt'. Terast karastama, sulatama, tootma. Terasest traat, tööriistad, masinaosad, ehitusdetailid. Roostevabast terasest potid ja pannid. Terasest ja klaasist hooned. Kirves on heast terasest. || (sellest sulamist relva, selle tera kohta). *Siin on minu rind, noor kangelane, löö siia oma heleda terasega .. F. Tuglas (tlk). *Ei pääsenud Kasso väed üldse kastma terast võõrasse verre. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: automaadi|teras, ehitus|teras, instrumendi|teras, kiirlõike|teras, konstruktsiooni|teras, sarruse|teras, tööriista|teras, valu|teras, vedruteras; bessemer|teras, damask|teras, elektri|teras, eri|teras, konverter|teras, kroom|teras, kroomnikkel|teras, kvaliteet|teras, legeer|teras, martään|teras, nikkel|teras, sula|teras, süsinik|teras, vääristeras; kuuskant|teras, latt-|teras, leht|teras, nurk|teras, profiil|teras, riba|teras, rull|teras, valts|teras, ümarteras.
2. piltl miski, mis meenutab (kõvaduselt, vastupanuvõimelt v. värvuselt) seda sulamit. Võistlejatel on terasest närvid. Sportlik keha laseb endas aimata terast. Pilgus helkis kalki terast. Paksude kulmude alt välgatab silmade halli terast. *„Kui vaja, olen magamata kogu nädala, olen magamata kaks nädalat.” – „Sa oled terasest poiss.” J. Parijõgi.

toru ‹11› ‹s›

1. hrl. silindriline õhukeseseinaline, suhteliselt pikk õõneskeha. Metallist, rauast, betoonist, plastmassist, kummist, klaasist toru. Keraamilised, mitmekihilised torud. Valatud, valtsitud, gofreeritud, pliitatud toru. Õmbluseta, muhvotsaga toru. Peen, jäme toru. Sirge, kõver toru. Torude paigaldamine, jätkamine. Torude mähkimine. Toru kalle. Toru läbimõõt oli 0,5 m. Pumba, veepaagi toru. Vesi jookseb lauta torusid mööda. Gaas juhitakse korteritesse torude kaudu. Vesi, nafta voolab torudes. Lüpsimasin kisub lüpsmisel piima torusse. Torupill koosneb tuulekotist ja torudest. Vanamoeline toruga grammofon. Aerodünaamiline toru tehn seade, milles tekitatakse kiire õhuvool. || telefonitoru. Telefon helises, võtsin toru. Võttis toru hargilt, pani, viskas toru hargile. Torust kostis naisehääl. „Tulen kohe,” ütlesin kiirustades torusse. *Õige nüüd Airil vaja neid kõnesid pidada, ta pole kohe sihuke tüüpki, kes ripuks toru otsas. H. Mänd. || kõnek (pika vabriku- v. laevakorstna kohta). Lähenesime linnale: paistsid kirikute tornid ja vabrikute torud. *Silmapiiril kümmekond laeva, peaaegu pooltel neist suitsu ajavad torud peal. H. Sergo. || kõnek (püksisäärte, ka käiste kohta). *Minu koolipõlves lehvisid mehed ringi laiades kloššpükstes, nüüd jälle kantakse nii peenikesi torusid, et ei mõista ära arvatagi, kuidas neid jalga ja jalast ära saab. L. Promet.
▷ Liitsõnad: alumiinium|toru, asbest|toru, asbesttsement|toru, betoon|toru, eboniit|toru, frees|toru, klaas|toru, kummi|toru, laud|toru, malm|toru, metall|toru, plastmass|toru, plekk|toru, puu|toru, raud|toru, ribi|toru, savi|toru, teras|toru, tsement|toru, vasktoru; auru|toru, bergmann|toru, dreeni|toru, elektronkiire|toru, gaasi|toru, haru|toru, hingamis|toru, imi|toru, isoleer|toru, jaotus|toru, joa|toru, joote|toru, juht|toru, kanalisatsiooni|toru, keskkütte|toru, koore|toru, kuulatlus|toru, kuulde|toru, kõne|toru, kütte|toru, magistraal|toru, mantel|toru, piima|toru, pikendus|toru, pumba|toru, puur|toru, põlv|toru, püstik|toru, ring|toru, soojus|toru, rõhu|toru, röntgeni|toru, sifoon|toru, solgi|toru, spiraal|toru, suitsu|toru, suruõhu|toru, surve|toru, toite|toru, tsirkulatsiooni|toru, tuulutus|toru, tühjendus|toru, vaatlus|toru, vee|toru, ventilatsiooni|toru, vihmavee|toru, väljalaske|toru, väljavoolu|toru, õhu|toru, õhutus|toru, äravoolu|toru, ühendus|toru, ülevoolutoru; hääletoru.
2. ‹illatiivis ja inessiivis lähedane adverbile› torutaoline, kujult mõneti toru (1. täh.) meenutav moodustis. Keeras singiviilu toruks ja pistis suhu. Torus püksisääred, püksid. Pani käed toruks, toruna suu juurde ja hüüdis midagi. Mees pani käed suu ette torusse, torru ja puhus söed hõõgvele. Imes torus huultega jäätist. Tüdruku huuled läksid, tõmbusid pettunult torru. Huuled irooniliselt torus. „Ah jäta ometi see jutt!” ajas Urve huuled torru. Ah jälle ei meeldi, jälle mokad torus! Jäi midagi mõtlema, suu torus. *.. ja pehmete kurruliste põskede vahel suu, mis üllatusest ümmarguseks toruks tõmbus ja siis heameelest pikaks kriipsuks venis. M. Saat.
▷ Liitsõnad: hinge|toru, sool|toru, sääre|toru, söögitoru; kapillaar|toru, sõel|toru, tolmutoru.
3. kõnek (tulirelva raua, ka relva enese, eriti suurtüki kohta). Karabiini, kuulipilduja, kahuri, haubitsa toru. Pika toruga parabellum. Laeng lõhkes torus. Andsime relvadest tuld, nii et torud tulised. See on vilets jahimees, kellele loom jookseb ise toru ette. Tulerühm sätib torusid positsioonile. *Saime tund aega marutuld kõigist torudest ning kaotasime kaks ettevaatamata meest. R. Kaugver. *Esimese patarei esimene toru annab oma esimese paugu selles sõjas. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: automaadi|toru, kahuri|toru, püssi|toru, püstoli|toru, suurtükitoru.
4. kõnek (puhkpilli kohta). Pasunamehed võtsid oma torud ja alustasid uut lugu. *Põder asutas .. puhkpilliorkestri, mille torud telliti D. O. Wirkhausi vahendusel Berliinist. K. Saaber. *Vasksete torude kaeblik viis ihub sumbunud valu värskeks pitsituseks. A. Beekman.
5. kõnek rumal, taipamatu, saamatu inimene, loru. Kes käskis teda selline toru olla! Sina ka midagi tead, va toru! *Aga eit ütleb: „Ega sa printsi endale väimeheks saa, vana toru! .. ” K. Rumor. | ‹adjektiivselt›. Et inimene ka nii toru võib olla!

tsementiit ‹-tiidi 21› ‹s›
tehn sulamites struktuuriosana, samuti iseseisvalt esinev raua ja süsiniku ühend

värviline ‹-se 5› ‹adj›

1. mingit muud värvi kui valge, hall või must. Matusel ei kanta värvilisi rõivaid. Küsib värvilisi, mitte valgeid küünlaid. Värvitu ja värviline klaas. Tikkis värviliste lõngadega. Värvilised pliiatsid, kriidid. Õunapuuõite värviline siid. Värvilised metallid 'kõik metallid peale raua ja selle sulami'. Värviline metallurgia. | piltl. *Tema vaatas asjale asjalikult, mitte mööduvate tundmuste värvilise prilli läbi. A. H. Tammsaare. || mingi muu kui valge nahavärvusega (rassi tunnusena). Ameerikas on palju värvilisi 'mustast, punasest v. kollasest rassist v. segaverelisi' elanikke. Värvilised kergejõustiklased. | ‹substantiivselt›. Korvpallimeeskonnas mängis kaks värvilist. Mustad ja värvilised elasid omaette linnaosas.
▷ Liitsõnad: eri|värviline, erksa|värviline, heleda|värviline, hõbeda|värviline, ihu|värviline, kakao|värviline, khaki|värviline, kirka|värviline, kirsi|värviline, kulla|värviline, musta|värviline, muu|värviline, ookri|värviline, oranži|värviline, porgandi|värviline, pronksi|värviline, pruuni|värviline, punase|värviline, roosa|värviline, rooste|värviline, rõõmsa|värviline, safrani|värviline, sama|värviline, sapi|värviline, sega|värviline, teise|värviline, tina|värviline, tumeda|värviline, valge|värviline, vase|värviline, vere|värviline, vikerkaare|värviline, õrnavärviline.
2. mitut värvi, kirju. Värviline liblikas, kalliskivi. Värviline film, foto. Värviline puulõige. Silme ees tiirlesid värvilised rõngad. Nägi värvilist und. Imetleb värvilist sügist. Lapsed võõpasid munad ilusaks värviliseks.
▷ Liitsõnad: kahe|värviline, kireva|värviline, kirju|värviline, kolme|värviline, mitme|värviline, ühevärviline.