[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

erutama ‹37›

1. tunnetele, meeltele, kujutlustele tugevasti mõjuma, meeli üles kihutama; ärevaks, rahutuks tegema. Meeli, fantaasiat erutama. Silma, kõrva erutama. See sündmus erutab kõiki. Üks mõte erutab mind. Keegi, miski oli teda erutanud. Haiget ei tohi erutada, ta vajab rahu. Lavastus erutab vaatajaid oma uudsusega. Erutav elamus, kohtumine. Erutav muusika. Naise lähedus ei erutanud teda. Otsib vastust teda erutavatele küsimustele. Tal tuli üle elada palju erutavat. || erutatud elevil, ärevil; ärritatud, närviline. Rõõmsalt, meeldivalt erutatud. Erutatud nägu, pilk, olek. On nähtust, kuuldust erutatud. Toast kostis erutatud hääli. Kajakate erutatud kisa. *.. tema hingamine kähises, nii oli ta erutatud. A. Kitzberg.
2. hrv virgutama, õhutama, ergutama, stimuleerima. *Tal oli tarvis igal kombel oma tuimaks läinud lõbutundmusi erutada .. M. Metsanurk. *.. see erutas teda ikka suuremale edasipüüdmisele. E. Vilde.

erutavalt ‹adv›
erutatuks, rahutuks tegevalt, ärritavalt. Erutavalt magus lõhn. Uudis mõjus erutavalt.

erutuma ‹37›
ärevusse sattuma, rahutuks muutuma, ärrituma; elevile minema. Närviline ja kergesti erutuv inimene. Erutub igasugustel põhjustel. Ärge erutuge, kõik läheb hästi! Selle tühja asja pärast, sellest tühjast asjast poleks maksnud erutuda. *Popov süttis, erutus ja sädeles ise proovidel ja nõudis seda näitlejailt. V. Panso.

kilk ‹kilgi 21› ‹s›

1. ahjupragudes, soemüürivahedes jm. elutsev kollakaspruun siristav toaputukas, toakilk (Gryllus domesticus). Ahju alt kostis kilkide siristamist, laulu. Kilk kriiksub ahjupraos, koldes.
2. õõnestatud puutükk, millesse kinnitatud pilpakese abil saab tekitada kilgilaulu meenutavat heli (hrl. laste mängupill)
3. piltl (kerge) alkoholiuim. Mehel on väike, paras, tubli kilk peas. Veinist lõi väike kilk pähe. *Võtsin tol õhtul esmakordselt kilgi, päris korraliku kilgi pähe .. R. Sirge.
4. piltl rahutuks tegev, kiusav kinnismõte. *See [= kuuldus] pani noormehele kilgi pähe, mis talle rahu ei andnud. J. Vorms. *Vaadake, siin on jälle üks neist kilkidest, mis Bülle põrunud pea välja haub. Ta nimetab ennast vabrikandiks .. E. Vilde.

kipitama ‹37›

1. kergelt, torkivalt valutama; kibe olema. Selg, turi kipitab päikesest. Ihu kipitab sääskede hammustustest. Marraskil põlv hakkas kipitama. Nõgesed panid jalasääred kipitama. Hommikuks tekkis nohu ja kurk kipitas. Tolm pani nina kipitama. Nina kipitas tolmust. Suits, higi, seep pani silmad kipitama. Siin on vingu, kurgus ja silmades hakkas kipitama. Külm vesi võttis sõrmeotsad kipitama. *Eilsed villid lähevad tal peos üksteise järel katki ja kipitavad kangesti .. O. Luts.
2. kerget valu, torkivat v. kibedat tunnet tekitama. Tolm kipitab ninas ja kurgus. Seep kipitab silmas. Jood kipitab nahal. *Heledalt hõõguva ahju tule õhk otse kipitas ihul .. M. Raud. || piltl (seoses hingeliste elamustega). Nutt kipitas kurgus, oli kurgus kipitamas 'nutt oli tulemas, keegi oli nutma puhkemas'. Pisarad kipitasid kurgus. *Aga öelda, et kõik oli vale, kõik oli halb, et midagi niisugust poleks üldse pidanud tegema? Just see ongi, mis kipitab. V. Lattik.
3. piltl (mingi asjaolu, tundmuse kohta:) mitte rahu andma, rahutuks tegema; torkima, kripeldama, kibelema. See tunne, mõte kipitas tal üha hinges. Tal vist kipitab midagi, mingi mure hinge peal, südame peal. See asjaolu pani mehe hinge kipitama. *Ta oskas süüdlast liigutada, ta pehmemaid tundmusi kipitama panna. E. Vilde.
4. midagi väga (teha) tahtma, kibelema. *Aga Johannes oli juba ammugi kipitanud ringmängu mängima ja tantsima. E. Krusten. *.. tal kipitas teada saada, kas ehk sealpool ka midagi veel tuha all hõõgub .. E. Vilde.

[kellelegi] kirpu kõrva panema ~ pistma
van kellelegi midagi sellist teatama, mis ta ärevaks, rahutuks muudab. *„Oot, oot, vennike,” mõtles Kirja-Tiits, „sinule mehikesele panen ma veel kirbu kõrva, kellest sa niipea lahti ei saa.” L. Koidula.

kripeldama ‹37›

1. mitte rahu andma, kergelt rahutuks tegema. Süda kripeldas (sees): ei tea, kuidas nad kodus hakkama saavad. Ema süda kripeldas laste pärast. Kaaslaste etteheited panid poisi südame kripeldama. Südames kripeldas ootusärevus. Südamel kripeldas paar asja. Midagi jäi hinge kripeldama. Rinnas kripeldas väike süütunnegi.
2. kärsitult midagi teha tahtma v. millegi ootel olema, kibelema. Poisid kripeldasid: aeg oleks juba minna. *„Palun kiirustage!” kripeldab Jakob. H. Nõu.
3. hrv kergelt kipitama, kipitsema. *Teel hotelli tundis ta, kuidas miski ta silmades kripeldama hakkas. J. Nõmm.

kripeldus ‹-e 5› ‹s›
rahutuks tegev, pakitsev tundmus. Tunneb südames, sisimas nagu mingit kripeldust. *Pole toomingat ega maiõhtut, aga luule on, ja õrn kripeldus kuskil hingepõhjas.. M. Traat.

närviline ‹-se 5› ‹adj›
erutatud, ärevuses; rahutu, kärsitu, maldamatu; kergesti selliseks muutuv. Ta on viimasel ajal väga närviliseks läinud. Ta on iseloomult närviline, tal on närviline iseloom. Lähenev eksam ajab, teeb närviliseks. Läheb järjest närvilisemaks ja kärsitumaks. Ära ole nii närviline, püüa rahuneda. || sellist seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Närviline nägu, ilme, pilk, käitumine. Närvilised liigutused. Närviline naer, käte hõõrumine, sõrmedega trummeldamine. Kõne, vestluse närviline toon. Rääkis närvilise hooga. Tal on närviline hüplev käekiri. Sellises närvilises õhkkonnas ei saa keskenduda. Tempokas ja närviline korvpallimatš. Suurlinna närviline tõtt, liiklus. || rahutuks, ärevaks tegev. *Põnevam, kuid ühtlasi ka närvilisem kõigest oli mööbli muretsemine. A. Jakobson. *Sain tulema ema juurest, .. kus oli küll omamoodi mugav, ent äärmiselt närviline elada. T. Kallas.

sipelgas ‹-ga, -gat 2› ‹s›
kiletiivaliste seltsi kuuluv ühiseluline putukas. Kuklased, murelased, rautsikud on sipelgad. Mustad, punased, pruunid sipelgad. Tiibadega, tiibadeta sipelgad. Sipelgas jookseb, sibab. Sipelgad ronisid särgi alla. Üle tee läheb sipelgate rada. Vaenlasi oli nagu sipelgaid 'palju'. Ta on hoolas, virk, püsiv kui sipelgas. Töötab sipelga usinusega. Nüüd tulid poisil sipelgad püksi 'poiss muutus rahutuks, niheles'. Tal on (nagu) sipelgad püksis. Sipelgad jooksevad üle selja (judinate, värinate kohta).
▷ Liitsõnad: aednik|sipelgas, hobu|sipelgas, lähker|sipelgas, mee|sipelgas, metsa|sipelgas, raud|sipelgas, seemne|sipelgas, töö|sipelgas, vaaraosipelgas.

süda sügeleb (sees)
mingi asi ei anna rahu, muudab mõtted rahutuks. *.. hakkas minema. Aga süda sügeles sees ja keel ei saanud enam pidama. „Mis see ... uus patent või?” A. Sinkel.

ärev ‹-a 2› ‹adj›
teat. pinge, ebamäärase ohutunde vms. tõttu rahutu, erutatud, närviline, murelik; sellist seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Koosolekul valitses ärev meeleolu. Jutuajamisest jäi ärev tunne. Ärev olek ei lase magada. Naine muutus teate peale ärevaks. Vaikus tegi nõutuks ja ärevaks. Kuidagi ärev on olla, nagu oleks midagi tundmatut lähenemas. Ärevaks tegev uudis. Toimetusse tuli ärev telefonikõne. Ärev aimus, kartus, ootus. Kostis ärevaid hääli. Peas keerlesid ärevad mõtted. Ärevad unenäod. Ärev ilme, pilk, nägu. Pilgus lõi põlema ärev tuluke. Ärevi meeli ootasin võistlustulemusi. Avas ärevi käsi ukse. || rahutuks tegev. Saabus ärevaid sõnumeid, teateid. || ebakindel, käärimiste ja vastuhakkudega seotud. Oodati ärevate aegade, päevade, sündmuste möödumist. *See oli ärev hilissügis laias maailmas, kus põlesid autod, riigilipud, tankid, sõjaväekutsed ja inimesed. M. Unt.
▷ Liitsõnad: oote|ärev, ootus|ärev, rõõmu|ärev, üliärev.