[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

rahutu ‹1› ‹adj›

1. ebakindel, käärimiste ja vastuhakkudega seotud. Mässud ja sõjad – maa elas üle rahutuid aegu. Ajad on rahutud, tuleb ettevaatlik olla. Rahutuisse maakondadesse saadeti kasakaid ja sõjaväge. Rahutu ja mässav elanikkond. Olukord riigis tegi töölised rahutuks, algasid streigid. *.. eesti hõimud on rahutu rahvas, käivad rüüstamistega ühtepuhku õrritamas leedulasi .. E. Kippel.
2. tasakaalutu, kärsitu, kergesti erutuv v. ägestuv; teat. pingest, kannatamatusest vms. elevil v. närviline. Rahutu poisike, eit. Noorus on alati rahutu. Ei tema paigal püsi, on üks rahutu vaim. Antsu rahutu iseloom. Ta on loomu poolest, loomult rahutu. Tal on rahutu hing, veri. Laps on rahutu ega läbe paigal püsida. Haige oli öösel väga, õige rahutu. Miks sa täna nii rahutu oled? Ta oli minust veelgi rahutum. Käis rahutuna toast tuppa. Oodatavat ei ilmunud ja mehed läksid rahutuks. Rinne lähenes ja inimesed muutusid järjest rahutumaks. See jutt tegi meid rahutuks ja ärevaks. Otsiv, rahutu kirjanik. Ema meel on rahutu. Rahutu hingega vanamees. Süda on teadmatusest rahutu. Süda muutub, läheb rahutu(ma)ks. Nooruses on veri rahutu. Loomad olid kärbeste pärast rahutud. Koer muutus rahutuks ja hakkas haukuma. Rasvatihased on elavad ja rahutud linnud. | ‹substantiivselt›. Ta ei kasutanud oma õpetajavõimu rahutute korralekutsumiseks. || seda seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Rahutud silmad. Heitis kaasvestlejale rahutu pilgu. Mehe liigutused on rahutud. Kuulsin ukse taga rahutuid samme. Peas ringlesid rahutud mõtted. Kunstniku rahutu fantaasia. Uni oli rahutu 'pinnaline, katkendlik', ta kuulis iga krõpsu. Viskles rahutus poolunes.
3. (hrl. looduse, loodusnähtuste kohta:) ägedalt siia-sinna liikuv, mittevaikne, pidevalt muutlik. Sügisene rahutu meri. Meri läheb rahutuks. Rahutud lained. Rahutu ja kiirevooluline jõgi. Maapind on siin rahutu: sageli esineb maavärinaid. Jää liikus jões rahutute pankadena. Tuul muutus rahutuks. *Taevas rüselesid pilvevoorid, heites rahutuid varje surnuaiale .. M. Rebane. || pinnamoelt vahelduv. Rahutu kuppelmaastik. Maastiku, mäestikualade rahutu reljeef.
4. tormakas, mitterahulik, sündmusrikas, mitmesuguste (ebameeldivate) juhtumustega seotud. Teatri arengutee on olnud rahutu. Geoloogi rahutu elukutse. Algas rahutu elu, vahetpidamata rändamine ühest kohast teise. Kui pääseks siit rahutust linnast tagasi metsavaikusesse. Iialgi ei ole aega, alalõpmata rahutu ruttamine. Täna on siin kuidagi rahutu.
5. vormidelt, proportsioonidelt, värvustelt ebakõlaline; sellisena häiriv. Rahutu kirju kangas. Rahutu faktuuriga, rahutute värvidega maal. Selle eseme vormid tunduvad liiga rahutuna. Lillede ülemäärane rohkus muudab haljasalad rahutuks. Üldmulje näitusest oli küllaltki rahutu.