[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

röötsakil ‹adv›
(hrl. inimese kohta:) kühmus, otseti, upakil; (lohakalt) kõhuli, külili v. rinnuli millegi peal v. najal. Istub toolil kuidagi röötsakil. Oli röötsakil üle aia. Seisab väsinult röötsakil seina ääres, aia najal. Nuttis röötsakil laua ääres. Lamab röötsakil põiki üle diivani. Poisid külitasid röötsakil kraavikaldal. *Paljas mõtegi sellest pani nad röötsakil naerma. F. Tuglas. *Hambad irevil, röötsakil maas, ootas ta [= hunt], et karata hobuse kõrri.. A. Kalmus. || (pool)viltu, lääbakil, räsakil. Katkise katusega puukuur seisab röötsakil. Laguneva aia värav oli röötsakil maas. Puud on lume raskuse all röötsakil.
▷ Liitsõnad: poolröötsakil.