[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

põletama ‹37›

1. tulega hävitama v. hukkama; tules põleda laskma. Oksarisu, prügi, prahti põletama. Põletasin vanu kirju. Keelatud raamatud korjati kokku ja põletati. Keskajal põletati nõidu elusalt, tuleriidal. Meie esivanemad on oma surnuid põletanud. Posti alumine ots põletati söele. Vaenlased röövisid, rüüstasid ja põletasid. Sõja ajal põletati terve see küla tuhaks, lagedaks. Talupojad ässitati mõisaid põletama. Tuli põletas nende maja ja kogu kraami. *Oma põletatud kodu varemete kõrvalt leidsin üheainsa säilinud trükiteose. F. Tuglas. | piltl. Mõnegi lootuse põletas sõjatuli tuhaks. || maad, pinnast tule abil põlluks ette valmistama v. puhastama. Alet, sõõrdu, kütist põletama. Põletati võsastikku, et põllumaad juurde teha. || mingit ainet lõhnava suitsu saamiseks põleda laskma. Kirikus põletatakse viirukit. || kõnek suitsetama. Piipu, paberossi põletama. Põletas piibu lõpuni, põhjani. Kas sa põletad ka head tubakat?
2. midagi hrl. valgustamiseks v. soojendamiseks põleda laskma. Puid, briketti, kivisütt põletama. Küünlaid põletama. Põletas enne eksamit hilja ööni lampi. Naaber põletab öö läbi elektrit. Jaanituld põletama. Metsaserval põletati lõkkeid. Jõulupuud põletama 'jõulupuul (elektri)küünlaid põletama'.
3. kuumutamisega töötlema v. valmistama. a. mingit materjali v. toodet kuumutama sellele vajalike omaduste andmiseks. Saviesemeid põletama. Põletatud savinõud. Põletatud, põletamata tellised. Põletatud keraamiline mass. Põletatud 'termiliselt töödeldud' teras. b. sel teel toorainet valmistama. Tõrva, sütt põletama. Lubjakivist lupja põletama. Põletatud ehk kustutamata lubi. Põletatud ooker. c. destilleerides valmistama, ajama. Viina põletama. Põletatud viin. d. kõnek röstima. *.. veski hammaste vahel purunes raginal põletatud kohviuba ja tulel auras parkali perenaise kohvipada. F. Tuglas (tlk).
4. tulise v. hõõguva esemega kuhugi midagi kaunistuseks v. märgistuseks tekitama. Põletas piibule, kapale kirjad peale. Põletas kannule tulise traadiga mustrikirjad sisse. Kirstu otsalauale põletati omaniku nimi. Lehmadele põletatakse numbrid selga. Timukas põletas tulise rauaga naise õlga häbimärgi. *Ja kaamelilegi, näe, on tema omandimärk sisse põletatud. L. Metsar (tlk). *Joonistus jääb joonistuseks, olgu ta tsinki põletatud või puusse lõigatud. J. Vahtra. | piltl. Need sõnad põletati mu mällu kui tulise rauaga. See on tulekirjal mu meelde põletatud. || van juukseid lokitangidega lokkima. *Iga kolme päeva takka laskis ta neid [= lokke] Harti juures uuesti põletada. B. Alver.
5. väga kuumana v. tulisena tunduma, sellisena valu põhjustama. Kuum liiv lausa põletas taldu. Ahi on nii tuline, et põletab. Hõõguv sigaret põletas sõrmi. Põletasin tuld kohendades sõrmed villi. Põletas kuuma supiga oma suu, keele. *Pea auras, jalad hõõgusid, õhk oli põletav. A. Saal. || (päikese kohta:) väga palavalt paistma, kõrvetama. Päike juba põletab, tuleb ilus rannailm. Päike põletab halastamatult. Keskpäevane päike põletas turja, selga, kuklasse. Laste näod on päikesest pruuniks põletatud. Päike põletas põllud. *Ühel suvel põletas põud põllud paljaks.. H. Laipaik. | piltl. Suudlused põletasid palgel, kaela. || (kangete ainete söövitava, kahjustava toime kohta). Hape põletas riidesse augu. Liialt tugev väetis kipub orast põletama. Seebikivi, lubi põletab käenahka.
6. teravat, pistvat valutunnet põhjustama v. sellist valu tundma. a. (mingist ainest, esemest vm. põhjustatuna). Haava puhastati viinaga, see põletas põrgulikult. Kõrvenõgesed lausa põletasid mu sääri. Vapsikute põletavad pisted. Miski põletas vasakus õlas. *Minul endalgi kipub silm koopast välja, põletab pealuus nagu kuum süsi.. O. Luts. || (otseselt valutunde kohta). Valu põletab rinda, rinnas. Tundsin reies põletavat valu. *Pidi jalad põlvist veidi konksus hoidma ja astuma lühikeste sammudega, muidu põletas nagu tulega. H. Sergo. b. (terava külmaaistingu kohta:) valutunnet esile kutsuma. Jäine külmus põletas nägu. Põletav pakane. Põletav, üdini tungiv tuul. *Kõik, mida tuli puudutada, – kirves, katel, puuoksad – oli jäine ja põletas sõrmi. R. Põder (tlk). c. (mingi aine kohta:) kipitavat, tulitavat, õhetavat tunnet tekitama. Kange jook, viin põletas kurku, magu, tühja sisikonda. Tugevasti pipardatud toit põletas suulage. Pipratinktuur on põletava maitsega vedelik. d. (terava janu-, harvemini näljatunde kohta). Tundsin põletavat janu. *.. janu põletas suulage enam kui söed. U. Masing. *.. sellest pole põletava nälja vastu märgatavat abi. O. Luts.
7. piltl (ühenduses tundmustega:) tugevalt, intensiivselt mõjuma, avalduma v. ilmnema; niiviisi piinama, haiget tegema. Armastus, iha, kirg põletab keha ja meeli. Poissi põletas meeletu uudishimu. Paljas mõte oma inetust teost juba põletas. Teda põletab hirm lapse tervise pärast. Ema etteheited, sõnad põletasid. Tundsin põletavat kojuigatsust. Põletav viha, põlgus, häbi. Põletav pilk. Häbitunne põletab hinge. Oleksin heameelega ära rääkinud, mis mu südant põletas 'südamel oli'. Ennast põletama 'elu põletama'. *Ma peaksin varsti Tallinnas olema. See on, mis vaevab ja põletab. V. Pant. || (millegi kohta, mis äratab vastikust, häbi vms. tunnet). See raha põletab näppe. Varastatud hilbud põletasid ihu. *Pean ma kerjusekepi võtma, mis põletab? A. H. Tammsaare.
8. kõnek (energilise, intensiivse tegevuse kohta). a. lööma, virutama, äigama, põrutama. Põletas poisile paar tulist. Põletas kantsikuga, ratsapiitsaga üle kaela, üle turja. Kui põletan sulle ühe täie vastu vahtimist! Vaata kui põletab veel vastu koonu! *Ottomar saab oma pahema jala vabaks ja põletab sellega Jorhile kubemesse.. O. Luts. b. kiiresti liikuma, tormama, kihutama. Mehed põletavad kohe alevisse. Poiss põletas otseteed koju. Kuhu sa siis nüüd jälle põletad? Istusime autosse ja põletasime linna poole. Mootorrattur põletas bussist mööda. *.. kui vana tahab täna minema põletada, siis sellest küll midagi head ei tule! V. Anslan. c. tulistama, laskma. Mees võttis püssi ja põletas vargale paar kärtsu järele. Põletas nagaanist kaks pauku.
9. info programmi või andmeid püsimällu (eriti ühekordselt kirjutatavale kandjale) kirjutama

elu põletama vt elu

(kõiki) sildu põletama vt sild

läbi põletama
(sulades) läbi põleda laskma. Põletas hooletusest korgid, kaitsmed läbi. || liigse kuumusega viga tegema, sellega kahjustama. Põletasin pluusi liiga kuuma triikrauaga läbi. || piltl läbipõlemiseni viima, ruineerima, laostama. Mees põletas enese raske tööga kiiresti läbi. *Ühtesid põletas läbi elu, teised hakkasid vabatahtlikult elupõletajateks .. I. Pau.

maha põletama
tulega ära hävitama v. täielikku hävimist põhjustama. Vaenlane rüüstas paljaks ja põletas maha terve linna, mitu küla. Mässajad põletasid mõisahooned maani maha. Tuli, välk põletas lauda maha. *Uustulnukad põletasid [Lihavõttesaarel] maha metsa, et raadata maad oma rohkearvuliste kivitemplite jaoks. E. Lumet (tlk).

näppe põletama vt näpp [näpu]

sõrmi põletama vt sõrm

tiibu põletama vt tiib

välja põletama

1. tulega põletades midagi millestki valmistama. Pärismaalased põletasid puutüvedest välja vastupidavaid paate. || põletamisega midagi millestki eraldama. Kuumas ahjus põletati männikoorest vaik välja.
2. kõnek kuskilt välja v. minema kihutama; välja juurima. Vaenlane põletati kaevikuist, maalt välja. *See, et need jooned kaovad, et elu nad pikkamööda välja põletab, on õige. J. Smuul.

ära põletama

1. tulega täielikult hävitama, tules ära põleda laskma; midagi kütusena täielikult ära tarvitama. Praht, oksad tuleb ära põletada. Surnud põletati ära ja tuhk puistati laiali. Vana maja lõhuti maha ja põletati tükkhaaval ära. Talvega põletame oma kodu ahjudes ära hea hulga puid.
2. kuumusega v. millegi tulisega kahjustama, ära kõrvetama. Põud põletab vilja ära. Liigse päikesevõtmisega põletasin selja, turja ära. Laps oli käe triikrauaga ära põletanud.