[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

päris

1. ‹adv› täiesti, lausa; õige, üsna, teataval määral (tugevdava kasutuse puhul on adverb rõhuline). Kas päris tõesti, tõsiselt? Päris täpselt ma seda ei tea, ei mäleta. Asi pole veel päris kindel, selge. Päris arusaamatu, kuidas selline asi sai juhtuda. Päris rumal ta nüüd ka pole. Seda ei või päris niisama jätta. Ta on mulle päris oma inimene. Elan päris linna servas. Päris üksi, üksinda kodus. Päris näljas pole me olnud. Minu käik ei olnud päris asjata. Korter ei ole veel päris oma. Oled sa tööga valmis? – Mitte päris. On ta päris haige või ainult väheke? Olin päris viimane. Väljas on juba päris pime. Ta on päris pisike, päris laps alles. Vanaema on veel päris kõbus. Ole päris rahulik. Saavutati päris häid tulemusi. Päris õnn, ime, et kohtusime. Sain päris vihaseks. Päris häbi, piinlik on sellele mõelda! Tööd tuli teha päris mehemoodi. Päris hirm tuleb peale sellele mõeldes. Kott on nii raske, et annab päris kanda. Ta oli päris meelt heitmas. Matemaatikaga on poisil päris tegu 'tegemist'. Päris tore tüdruk. Teenin päris hästi, korralikult. Oleme juba päris lähedal. Ootasime päris mitu minutit. No nüüd on päris põrgu lahti! Sellest toidust jätkub päris tükiks ajaks. See kõik ei olnud päris nii, kui sina räägid. *.. maarahvas jälle mõisnikega rinnutsi koos, nii et sakstel päris vesi ahjus. A. Hint.
2. ‹indekl. adj› ‹rõhulise täiendina nimisõna ees› tõeline, tegelik; ehtne. Ta ei ole mu päris isa, vaid kasuisa. Mina joon päris kohvi, mitte viljakohvi. See ei olegi päris hõbe. Elab nagu päris härra. Temast ei tule vist kunagi päris kirjanikku. Mäidu päris nimi oli Märt. Lõpuks jõudsime päris tee peale välja. Päris põhjus peitub mujal. Päris kevadeni on veel palju aega. Liivast loss pidi tulema nagu päris. *Ja siis tuli päris vihm – hall, tihe, läbinähtamatu ja piitsutav.. H. Väli. *.. üks ja teine talitus, mis ta tegi, oli nagu mängult ja mitte päris. R. Kolk.