[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pärand ‹-i 2› ‹s›

1. kellegi pärandatud v. pärandatav vara, pärandvara; jur surnud isiku kõigi varade, õiguste ja kohustuste kogum, mis siirdub pärija(te)le. Isast jäi lastele suur pärand. Poeg jäeti pärandist ilma. Pärandiks, pärandina saadud kinnisvara. Pärandit vastu võtma. Pärandist loobuma. Pärandi jaotamisel tekkisid tülid. Pärandi avanemine.
2. surnud isikutest, eelnenud põlvkondadest, varasematest aegadest pärinevad vaimsed varad v. väärtused; minevikust jäänud jäljed olustikus, elulaadis vms. Loominguline, teaduslik, ideeline pärand. Kirjaniku vaimne, käsikirjaline pärand. K. J. Petersoni, E. Vilde kirjanduslik pärand. J. Käisi pedagoogiline pärand. Eesti rahvalaulu, rahvaloomingu rikkalik pärand. Antiikkultuuri pärand. Purustatud linnad on sõja sünge pärand. Minevikuaegade, kolonialismi raske pärand. *Haavad tohterdati, kuid eluaegseks pärandiks jäi paaniline hirm hanede ees. G. Ränk.
▷ Liitsõnad: arhitektuuri|pärand, kirjandus|pärand, kultuuri|pärand, kunsti|pärand, luule|pärand, mineviku|pärand, rahva|pärand, rahvalaulupärand.
3. pärilik omadus. Poisi laiskus on pärand tema isalt. Emapoolseks pärandiks loen ma oma luulesoone.