[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

puhkema ‹37›

1. avanema, õide v. lehte minema. Pungad puhkevad. Lill, õis, roosinupp on puhkemas. Puhkemata tulbid. Õide, õitsele puhkev kirsipuu. Millal pajud puhkevad? Lehte puhkenud kased. Puhkeva kevade ilu. | piltl. Õide puhkenud noorik. Tütarlapse veel puhkemata ilu. Õitsele puhkenud kultuur, korruptsioon, talent. *Publik on näitlejale proovikiviks: kas nad puhkevad ja kuidas nad puhkevad. V. Panso. || lahti pääsema. Pea puhkevad kevadveed. Looteveed on puhkenud. Paise puhkeb ja turse alaneb.
2. hoogsalt algama, tekkima (ning ulatuslikuks v. intensiivseks muutuma), vallanduma. Puhkes äike, torm, tulekahi. Ahjus puhkeb leek. Idas on puhkenud koit. Milline naer, käteplagin siis puhkes! Varsti puhkeski sõda. Külas on puhkenud rahutused, taplus, riid. Valla puhkenud vaidlus paisus ägedaks sõnasõjaks. Kõik vastuolud puhkevad esile. Skisofreenia võib puhkeda ootamatult. Perioodiliselt puhkev epideemia. || hakkama. Puhkesin naerma. Küll puhkes nutma, tönnima. Poistesalk puhkes ropult vanduma, kõvasti laulma. Ema puhkes pisaraisse 'hakkas nutma'. Lõõmama, lõkkele puhkenud armastus.