[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

proosa ‹6› ‹s›

1. kirj (kirjanduse esituslaad:) sidumata, s. o. kindla liigenduse ja rütmita kõne; selles kirjutatud kirjandus. Ajalooline, filosoofiline, ilukirjanduslik proosa. Jaan Krossi meisterlik proosa. Ta kirjutab, viljeleb proosat. Kas eelistad proosat või luulet? *Ta rääkis proosas ja värsivormis vaheldumisi. H. Luik (tlk).
▷ Liitsõnad: lühiproosa.
2. piltl argisus, hall igapäevasus, ebaluulelisus. Elu banaalsus ja proosa. Tuli keeta suppi ja tegelda muu proosaga. *Armastust on peetud luuleks ja kunstiks, abielu aga proosaks ning käsitööks. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: argi|proosa, eluproosa.