[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

piin ‹-a 23› ‹s›

1. kõva füüsiline valu v. vaev. Füüsiline, kehaline piin. Väljakannatamatu, talumatu piin. Haav teeb põrgulikku 'väga tugevat' piina. Suri hirmsates, õudsetes piinades. Vaevleb pikas piinas. Tal tuli kannatada suuri piinu. Põetaja püüdis vaigistada haigete piinu. Ma ei suuda enam taluda seda piina. Surmaheitluse, merehaiguse piinad. Iga samm valmistab, teeb talle piina. Haige jalg teeb liikumise tõeliseks piinaks. Surm vabastas ta piinadest. Haige näos on piin. Loom on piinas, tuleb midagi ette võtta. *Koju peab minema, loomad tahavad vaadata. Lehmad lüpsmata, elajaloomal piin. A. Mägi.
▷ Liitsõnad: ihu|piin, põrgu|piin, surma|piin, valupiin.
2. (suur) hingeline kannatus, valu v. vaev, ahistus. Hingeline, sisemine piin. Vaevleb südametunnistuse, sisetunde piinades. Igatsuse, üksinduse piin. Päästa mind sellest teadmatuse ja kahtluse piinast. On Hiina piin 'väga raske' seda kõike taluda. Hinges, südames on piin. Hing on piinas. Kauem oodata, tegevuseta istuda oli tuline piin. On piin elada inimesega, keda ei armasta. Üksildus oli talle piinaks. Edasine kooselu oleks meile mõlemale piinaks. Su lonkamist on lausa piin vaadata. *.. ta aimas, mis emal oodata on ja see tegi talle piina.. O. Truu. || sellist olukorda tekitav asjaolu. Lõuna valmistamine on talle tõeline piin. *„Mis on sinul halba, Joosep?” / „Vanadus on minu piin..” J. Smuul.
▷ Liitsõnad: armu|piin, armukadedus|piin, hinge|piin, kadedus|piin, kiivuse|piin, nälja|piin, ootamis|piin, sise|piin, südame|piin, südametunnistus(e)|piin, süüme|piin, üksinduspiin.