[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pidev ‹-a 2› ‹adj›

1. ühtlase (ajalise) protsessina toimuv v. kulgev; lakkamatu, katkematu. Õhumassid on pidevas liikumises. Kasvamine on pidev protsess. Olime mitmetunnisest pidevast käimisest väsinud. Edu on saavutatud pideva ja sihikindla tööga. Pidev võitlus, pingutus. Tagajärgede pidev paranemine. Elasime pidevas hirmus ja ootuses. Pidev sadu. Pidev mürin. Pidev valu nimmepiirkonnas. Pidev magamata olek mõjub tervisele. Poiste vahel oli pidevat nääklemist. Pidev tööstaaž. || alatine, püsiv; regulaarne. Pidev huvi, tähelepanu, rahulolematus. Laps oli pideva imetluse objektiks. Nad olid pideva arstliku kontrolli all. Sõbrad olid pidevas kirjavahetuses. Pidev side, kontakt kodumaaga. Ajaleht esitab päevasündmuste kohta pidevat informatsiooni. Pidev hoolitsemine talvel lindude ja loomade eest. Pidevad pealekaebused avaldasid lõpuks mõju.
▷ Liitsõnad: järjepidev.
2. (ruumiliselt) katkematu, sidus, vahedeta. Pidev joon, trajektoor. Pidev spekter 'kõiki vikerkaarevärve sisaldav spekter'. Pidev autode vool. Jõe ääres on pidev rida vanu külasid. Inimesed seisid pideva ketina teeäärtes. Pankrannik ei ole pidev, vaid katkeb siin-seal. Pidev 'ühtlane' numeratsioon läbi kogu teose.
3. füüs mat sujuva, järkjärgulise muutumisega; ant. diskreetne. Diskreetsed ja pidevad suurused. Ruum ja aeg on pidevad. Pidev keskkond. Pidev funktsioon.