[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pettus1 ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
petmine, tüssamine; ebaaus tegu, ninapidivedamine, vale vms. Pettusega, pettuse teel omandatud rikkus. Kergeusklik inimene langes pettuse ohvriks. Nad ei märganud tema sõnades pettust ja valet. Teda süüdistati pettuses. Pettus tuli päevavalgele, ilmsiks. Mustkunstnike trikid on sulaselge pettus. Tal õnnestus see tehing pettusega pooleks 'mitte päris ausal teel'. See oli sulitemp, kõige alatum pettus. Poisid tegid pettust, lisades oma tagajärgedele pisut juurde. Siin ei saa mingit pettust olla, pähklid olid ükshaaval kolme hunnikusse jagatud. Ega pettusega pikale pääse. *Üsna varakult juba olid vennad talle [= Elsale] selgeks teinud, et jõuluvana on pettus.. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: enese|pettus, meeltepettus.

pettus2 ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
etn nelinurkne peaauguga riidetükk naistel rinnaesisena kandmiseks