[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

peituma ‹37›

1. peitu, rettu v. varjule minema, end peitma. Varitsejad peitusid põõsastikku. Laps peitus ukse varju. Põgenikul õnnestus tagaajajate eest peituda. Putukate vastsed peituvad külmade tulekul koorepragudesse. *Mati tahaks pimedusse peituda, tahaks siit ära! E. Vetemaa. | piltl. Rohelusse peituv hoone. Küla on peitunud metsade varju.
2. peidus v. varjul olema, varjatud olema; leiduma, sisalduma. Pärismaalased peitusid metsades ja mäekurudes. Kes peitub selle varjunime taga? Maapõues peituvad suured rikkused. Kes seda teab, mis neis varemeis, kirstudes võiks peituda. Ristleja trümmides peituv laskemoon. Nende sõnade, pilkude taga peab midagi peituma! Kas ei peitu siin lõks? Hinges peituv valu. Teoses peitub omapärane filosoofia. *Noh, selles isikus võib peituda nii mõndagi, aga tal on huumorimeelt.. O. Luts. || seisnema. Milles peituvad kriisi põhjused? Selles peituski asja tuum. Õnn ei peitu rahas ja mureta elus. Edu saladus peitus selles, et.. *Armastus on üürike ja võib-olla just selles peitub ta peamine väärtus. L. Hainsalu.