[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

passiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. mittetegev, loid; ant. aktiivne. Passiivne ellusuhtumine, rahulolu. Passiivne kannataja, kuulaja, kõrvaltvaataja. Passiivne puhkus. Füüsiliselt passiivne inimene. Üleminek passiivselt vastupanult aktiivsele võitlusele. Üks poksijaist oli passiivne, teine ründas ägedalt. Näiteringi eestvedajad on passiivsemaks jäänud. Passiivsed 'inimese juuresolekuta' kalapüügiriistad, nagu põhjaõnged, mõrrad, unnad. Passiivne 'arusaamise tasemel' keeleoskus. Passiivne valimisõigus 'õigus olla valitud'. Passiivne sõnavara 'sõnavara, mida teat. keele kõneleja tunneb, kuid ei kasuta'. Passiivne 'valmis antikehade abil saadud' immuunsus.
2. keem füüs mitte reaktsioonivõimeline. Passiivsed ained. Passiivne polarisatsioon 'ioonide võime deformeeruda, kuid mitte deformeerida teisi'. Passiivne laeng 'laeng, mis plahvatab välismõjul'.
3. maj ülekaalus oleva passivaga. Kui sissevedu ületab väljaveo, siis on kaubandusbilanss passiivne. Passiivne 'mittekasutatav' olem.