[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alam|palk [-palga]
valitsuse kinnitatud palga alammäär, miinimumpalk. Alampalk tõuseb, suureneb, väheneb mitmesaja krooni võrra. Talle makstakse, ta saab alampalka. Töötasu ei tohi olla alampalgast väiksem.

palgaline ‹-se 5›

1. ‹s› see, kes palga eest tööd teeb. Riigi, välisfirma, taluniku palgalised. Peremees pidas suvel mitut palgalist. Poisid kauplesid ennast palgalistena kalalaevale. *Võtke mind Raiesmikule sulaseks. Teil suur talu ja palju palgalisi tarvis. E. Vaigur.
▷ Liitsõnad: aasta|palgaline, kuu|palgaline, päevapalgaline.
2. ‹adj› selline, kellele v. mille eest palka makstakse. Palgalised ohvitserid, nutunaised. Jõukamad talupojad kasutasid palgalist tööjõudu. Palgaline ametikoht, ametnik. Iga-aastane palgaline puhkus.
▷ Liitsõnad: kindla|palgaline, kõrge|palgaline, madala|palgaline, suure|palgaline, vaba|palgaline, väikesepalgaline.

palga|maa
aj palga asemel v. rahapalgale lisaks kasutada antud maa. Viljapalga asemel hakati sulastele palgamaad andma. Koolmeistri, metsavahi palgamaa.

palga|määr
maj ajatöö puhul vastavalt palgaastmele kindlaks määratud palga suurus

palga|raamat
lähiminevikus kasutusel olnud töövõtjale (hrl. tükitöölisele) antud raamat, mis sisaldas töölepingu ning kuhu kanti sisse palga arvestus ja väljamakstav summa

palga|teatis
töötajale antav teatis talle arvutatud palga kohta, palgalipik

palga|töö
palga eest tehtav töö. Põllumajanduse üleminek palgatööle. Igapäevane palgatöö.

palga|vahe [-vahe]
erinevus kahe palga suuruse vahel. Palgavahed juhtiva personali ja tööliste vahel olid suhteliselt väikesed.

palkama ‹palgata 48›

1. palga vm. tasu eest teenistusse võtma. Karjast, teenijat, töölisi palkama. Palgatud abiline, järeleaitaja, pillimehed. Üheks lavastuseks palgatud näitetrupp. Palkas mehed vundamenti kaevama. Päevilisi palgati ainult suveks. Kunstnik palkas endale modelli. Ühingule palgati uus raamatupidaja. Ta on naabertallu tüdrukuks palgatud. Külast palgati inimesi appi. Palkas teise enda asemele. Pidin laste juurde vanainimese palkama. Kolimiseks pidi ta naabri käest hobuse palkama. *Tema pidi olema viinaga ja rahaga mehed palganud, kes Õssu hingetulukese kustutasid.. A. H. Tammsaare.
2. ennast kuhugi teenistusse andma. Palkas enda õemehe juurde tööle, saeveskisse. *Ta palkas enese Tallinna raudteevabrikusse 90 kop. eest päevas mustatöömeheks.. E. Vilde.
3. van üürima. *Enamasti sai [klaverit] ikka „Koidu” seltsist palgata. A. Rennit. *.. võiks vast traktori appi palgata. M. Mõtslane.

sulane ‹-se 4› ‹s›

1. palga eest (hrl. põllutöödel) töötav meessoost maatööline. Peremehed, sulased ja vabadikud. Jüripäevast palgati, võeti tallu sulane ja tüdruk. Suuremates taludes peeti mitut sulast. Tule mulle sulaseks! Teenis talus sulasena. Laisk, tubli sulane. Muinasjutt rikkast peremehest ja vaesest sulasest. Ta on oma venna palgata sulane. Ordurüütlid ja nende sulased. Mõisnike kannupoisid ja sulased. Parem põrgus peremees olla kui taevas sulane. Kõht on isand, sina tema sulane. *Aga kui kasvad suuremaks, siis lööd sulaseks ja saad palga juba omale. R. Roht.
▷ Liitsõnad: aasta|sulane, aeru|sulane, kala|sulane, mõisa|sulane, mõrra|sulane, paadi|sulane, palga|sulane, pool|sulane, põllu|sulane, talu|sulane, teosulane; noor|sulane, vanasulane; mõõga|sulane, rae|sulane, ratsa|sulane, sõjasulane.
2. teener, abiline; kuulekas käsilane. Issanda truu sulane. *Jeesuse kui Jumala sulase kõrval seisavad Tema järelkäijad ja tunnistajad läbi aegade – kuni meie endini. T. Paul. *Ka oma õpetajaid pidavat nemad [= rahvas] mõisniku sulasteks ja usaldus nende vastu olevat väga väike. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: jumala|sulane, põrgusulane vrd saapasulane.

talu|teenija
palga eest talus töötav (naissoost) maatööline. Pererahvas ja taluteenijad. Taluteenijaid peeti vähe: sulane ja tüdruk palgati ainult suveks.

tulemus|palk [-palga]
maj palga muutuv osa, mida makstakse töövõtjale varem kindlaks määratud tulemuste saavutamise eest