[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aer ‹-u 21› ‹s›
paadi-, varem ka laevasõudevahend, eeskätt tulli külge kinnitatav paariline sõudevahend. Pikad, rasked aerud. Kahe, nelja aeruga paat. Süstal on kahelabaline, kanuul ühelabaline aer. Kalur sõudis nii, et aerud raksusid. Üks meestest asus aerudele, teine tüüris. Suruge aerudele! Tugevad käed vedasid, kiskusid aere. Rand on lähedal, tõmba aerud paati. *Juhkam tõmbab aerudega nii ägedasti, et neiule vett näkku läigib. J. Lintrop. *Kakskümmend meest oli aerudel, kümme kummalgi pool. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: kanuu|aer, paaris|aer, pära|aer, rooli|aer, süsta|aer, üksikaer.

aerutama ‹37›
aeru(de)ga sõudma (tullidega paadi vm. veesõiduki puhul on sõudma harilikum). Poiss aerutas, tüdruk istus paadi pärapingil. Aerutati tükk maad pärijõge alla. Õhtuti mindi Emajõele aerutama. *.. laeva aerutas 30 meest. L. Meri. | piltl. *.. [tiigi] kõntsaga kaetud vees aerutasid paar helevalget luike .. E. Vilde.

ahter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. laeva v. paadi päraosa. Ahtri taga pahiseb, vahutab kiiluvesi. Meeskonnaruumid on tavaliselt ahtris. Laeva pikkus vöörist ahtrini oli üle 150 meetri.
▷ Liitsõnad: peegel|ahter, ristlejaahter.
2. piltl nlj tagumik, taguots. *Isa haarab pükste ümbert rihma ja sähmab .. kummarduvale poisile otse üle ahtri. H. Sergo.

ankur2 ‹-kru, -krut 2› ‹s›

1. vahend laeva, paadi, poi vms. paigal hoidmiseks vabas vees. Ankru säär, käpad, küüned. Heitsime ankru merre. Laev heitis, jäi ankrusse. Laev on, seisab ankrus. Torm oli laeva ankrust lahti kiskunud. Poid on ankrutega põhja kinnitatud. Hommikul hiivati ankur ning sõideti merele. | piltl. Lõime telgi üles ning jäime, asusime ankrusse. Mehed olid juba laua taga ankrus, õllepudelid ees. Armastus oli ankur, mis hoidis teda elust irdumast.
▷ Liitsõnad: abi|ankur, laeva|ankur, paadi|ankur, pea|ankur, stopp|ankur, tormi|ankur, triiv|ankur, varpankur.
2. ehit terasdetail hoone osade kooshoidmiseks
▷ Liitsõnad: müüri|ankur, seinaankur.
3. tehn kella osa, mis seostab regulaatori võnkuva osa käigurattaga
4. el alalisvoolumasina osa, mille mähises indutseerub elektromotoorjõud
5. el relee v. kontaktori elektromagneti liikuv osa, mis tõmbub vastu südamikku, kui vool läbib elektromagneti mähist

ema ‹11› ‹s›

1. naissoost vanem, naine oma lapse v. laste suhtes. Mitme lapse ema. Lasterikas ema. Riinal on hea, hoolitsev, armastav ema. Oma lihane ema ei tundnud teda ära. Oleme ühe, sama ema lapsed. Ema poolt sugulased. Sündis oma ema kaheksanda lapsena. Tulevased emad. Imetav ema. Noor ema. On emaks saamas. Ema pidi oma lapsi üksi kasvatama. Tütar on neil emasse (läinud) 'ema sarnane (väliselt, loomult)'. Lasteaiatädi on lastele teiseks emaks. Vaeslapsed said uue ema. Oma ema vits on parem kui võõra ema võileib.
▷ Liitsõnad: ema|ema, esi|ema, isa|ema, kasu|ema, mehe|ema, naise|ema, pere|ema, tite|ema, vallas|ema, vana|ema, vanavana|ema, võõras|ema, üksikema.
2. emane loom oma otseste järglaste suhtes. Noor lehm, alles kahe poja ema. Kassipojad mängisid ema sabaga. Tibud magasid ema tiiva all. Isahunt aitab emal kutsikaid kaitsta. Talled määgisid ema. Mesilaste, sipelgate ema.
▷ Liitsõnad: kana|ema, karu|ema, kassi|ema, linnu|ema, looma|ema, mesilasema.
3. pereema; vanem lugupeetav naine. *Näe, mis teisepere ema meile saatnud. J. Mändmets. *Uks avanes ja lävele ilmus ema Lepik. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: laulu|ema, majaema.
4. mingil alal eeskuju andev, juhatav v. hooldav naine. Vaimne ema. Püha ema 'abtiss'. *Tutvusin preili Niilusega konvendis. Organiseerusin alles tänavu. Preili Niilus on mu akadeemiline ema. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: leiva|ema, ristiema.
5. piltl millegi alus, tekitaja, esilekutsuja. Eesti teatrikunsti ema Lydia Koidula. Tagasihoidlikkus olevat kõigi vooruste ema. Ettevaatus on tarkuse ema. *Vaesus on sagedasti mitme haiguse ema. J. V. Jannsen. || (personifitseeritult). Niilus, Egiptuse helde ema. Päike, meie ema. *Maamulda on rahvas sageli ristinud emaks. Ja seda ta on. J. Eilart.
▷ Liitsõnad: metsa|ema, tuule|ema, veteema.
6. (laeva, paadi) emapuu. *Tema kiilu, üsna väikest nagu kõigil Põhjala laevadel, kutsuti emapuuks või lihtsalt emaks. L. Meri.

helmar ‹-i, -it 2› ‹s›
paadi tüüri käsipuu, roolipuu

kaar ‹-e, -t 34› ‹s›

1. enam-vähem ühtlase kumerusega, sageli ringjoone osale lähenev joon v. joonjas moodustis. Saarte ahelik moodustab kaare. Jõgi, maantee teeb siin kaare. Tal on tihedad kaares kulmud. Kumera kaarega ukseava. Huulte kaar. Volta kaar 'elektrikaar'. *.. sakslased kuulukse kuskil eespool laias kaares läbi murdnud .. A. Hint. || mat kõverjoone osa tema kahe punkti vahel. Ringjoone, ellipsi kaar. Kaare pikkus.
▷ Liitsõnad: elektri|kaar, hamba|kaar, kulmu|kaar, meridiaani|kaar, õlakaar; ammu|kaar, aordi|kaar, lõpuse|kaar, roide|kaar, sarna|kaar, triumfi|kaar, viker|kaar, võidukaar.
2. liikuva keha suurema v. väiksema kumerusega kulgemistee. Sellest paigast mindi suures, kauges kaares, suure kaarega mööda. Mootorpaat tegi lahel uhke kaare. Talvine päike käib madalas kaares. Viige parem käsi kaarega ülalt vasakule! Viskab tarbetu asja suure kaarega minema. Kergitas kübarat kõrges kaares. Vanamees sülitas vihaselt laias kaares. *See [= jänes] oli kaari ja keerusid teinud .. ning jälle metsa kadunud. F. Tuglas. | piltl. Nendest probleemidest on kogu aeg kaarega mööda käidud 'on välditud, pole puudutatud'. *.. elab ja liigub laias kaares õige mitmelaadsete ja mitut liiki südamesõpradega .. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: lennu|kaar, löögikaar.
3. ehit kõvera varda kujuline sildetarind (näit. hoonel, sillal). Kahe, kolme liigendiga kaar. Silla kaared.
▷ Liitsõnad: lame|kaar, terav|kaar, võlv|kaar, ümarkaar.
4. ‹hrl. pl.› laeva (v. paadi) ribi, mille külge on kinnitatud plangud v. plaadid. Laeva, paadi kaared.
▷ Liitsõnad: laeva|kaar, paadikaar.
5. ilmakaar; suund. Kust kaarest on täna tuul? Siit viivad teed mitmesse kaarde. Rahvast tuli igast kaarest. *.. ikka tihedamad pilved, ikka sagedamini päikest varjates, kuni taevas kaetud kaarest kaareni! M. Metsanurk. | piltl. *Ta lõi pilgu maha. Ta mõtted hüppasid mitmesse kaarde. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: hommiku|kaar, ida|kaar, loode|kaar, loojangu|kaar, lõuna|kaar, lääne|kaar, põhja|kaar, vesi|kaar, õhtukaar.
6. niiduesi niitmisel (ka vastav niidetud riba). Kitsas, tasane, puhas kaar. Niitis laia kaare. Katkestas niitmise poolel kaarel. Niitmisel ei jõudnud keegi Matsile kaarega järele. Lõin veel mõne kaare.
▷ Liitsõnad: heina|kaar, niidukaar.
7. niiduee niitmisel mahajääv heina- v. viljaviirg. Paks, kõrge, õhuke kaar. Hakkas rehaga kaari lahti lööma, kokku riisuma. Kaared tõmmati hoburehaga kokku. Palju heina on kaares maas 'maha niidetud'. Hein on kaarde niidetud.
▷ Liitsõnad: heina|kaar, lookaar.

kale|mõrd
etn paadi järel veetav tiibade, juhtlaudade, võrude ja pujustega mõrd (Võrtsjärvel)

kale|võrk
etn paadi järel veetav suur pärakoti ja tiibadega võrkpüünis (Võrtsjärvel)

kihu|raud
murd rauast riist paadi korralaudade vahele pigi pressimiseks. *Tema hooleks oli paatide lappimine. Kihuraud ühes, triivtakud teises käes, takseeris Aadu vana mõrralootsikut. A. Uustulnd.

kiil2 ‹-u 21› ‹s›
mer laeva (v. paadi) põhja pikisuunas läbiv puu- v. terastala, mille külge kinnitub laeva (v. paadi) sõrestik. Laht on nii madal, et suurema laeva kiil puudutab põhja. *..„Kajakalaiu” kiilu all lainetas taas vaba vesi. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: raskuskiil.

kiilu|vesi
mer veejoom liikuva laeva v. paadi taga. Laeva, paadi kiiluvesi. Laevad sõitsid rivis üksteise kiiluvees. Paadipäras vahutab kiiluvesi. || ‹hrl. sisekohakäänetes› piltl (märgib kellegi järel kulgemist v. eeskujul toimimist). Isa kiiluvees sai poiss rahvamurrust läbi. *.. end C. R. Jakobsoni poliitika jätkajateks pidavad tegelased sattusid järjest rohkem kroonuliku ideoloogia kiiluvette. E. Nirk.

klinker|plangutus
mer plangutus, kus laeva v. paadi poordiplangud on kinnitatud servadega üksteise peale

kreen ‹-i 21› ‹s›
mer laeva, paadi külgkalle. Jahid kalduvad kreeni. Laev vajus kreeni, oli kergelt kreenis. || ‹sisekohakäänetes› piltl tasakaalust väljas, ebakindel olek. Tööpuudus ajab ühiskonna kreeni. Majandus on kreenis. Suhted, väärtused on kreenis. Teatrit üritatakse kreenist välja aidata.

krihv ‹-i 21› ‹s›
kõnek
1. käepide; paadi tull. *Ma tõmbasin krihvist – sisemine aken avanes .. J. Kross. *.. teenrid sõudsid korratult, ragistades krihvidega. F. Tuglas (tlk).
2. terav hobuserauahaak. *Et tema ei tea, kus on hobuse jäänaelad või krihvid, tulgu Tõnis ja andku ise. J. Lintrop.
3. viinauim, joove, purjusolek. Meestel hommikul juba paras krihv peas. Külalised olid kaunikesti krihvis. *Nüüd on ta ennast juba parajalt krihvi võtnud. E. Rannet.

laid ‹laia 23› ‹s›

1. materjaliks oleva kanga laiune osa mingist rõivast vm. õmblustootest. Kolmest laiast seelik. Kahest laiast (õmmeldud) voodilina. *.. eit tõstiski oma mitut laida vanamoelise kireva seeliku üles .. E. Männik. || (tänapäeval hrl.:) seeliku paan. Kuuest laiast, kuue laiaga seelik.
▷ Liitsõnad: esi|laid, külje|laid, tagalaid.
2. paadi küljelaud; küljelaudade kord; paadi külg, parras. Paadi laiad.

lauter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
merre ulatuvate kiviridadega ääristatud paadisadam; paadi v. väikese laeva randumis- ning seismiskoht. Paadid on lautris. Muhus oli olnud igal perel oma lauter. *Lautriks kutsuvad saarlased kivist laevasilda või sildadevahelist basseini, kus laevad silda haalatuna seisavad. L. Meri.

liig|parras
mer suurema lainetuse eest kaitsvad lisaplangud paadi v. purjeka parrastel. Laine lööb vastu liigpardaid.

mold ‹molli 21› ‹s›

1. (lühike) küna. Põrsad, sead molli ümber söömas, jalgupidi mollis. Lammastel mold kartulikoortega ees. Seasöök, rokk valati moldi. Siga läheb, mold jääb ikka. *Ruik, ruik, mold on tühi .. E. Enno. || piltl nlj (inimeste toidunõude, ka toidulaua kohta). Taldrikuid pole, sööme ühest mollist. Neil pole toidupuudust, tühja molli ees ei istuta. Kui jumal loob lolli, annab ta ka molli.
▷ Liitsõnad: jootmis|mold, seamold; pohemold.
2. piltl (paadi vm. lihtsa veesõiduki kohta). Kas sihukese molliga julgeme järvele minna? *Säärane mõrakil mold [= purjekas], nina sügaval vees ja tagaots raske nagu tina! A. Gailit.

mõla ‹11› ‹s›

1. aerust lühem labaga (mittepaariline) tullita sõuderiist väiksema paadi v. lootsiku sõudmiseks v. tüürimiseks; aer. Sõuab, tüürib lootsikut mõlaga. Tõmbab mõlaga ühelt poolt ja teiselt poolt paati. Kanuud sõutakse ühelabalise, süsta kahelabalise mõlaga. *Võrkmajade juurest libises merele pikk must räimepaat. Neli mõla puudutasid aeglases taktis vett. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: tüürmõla.
2. sellist sõuderiista meenutav segamisriist. Leivataigna segamise mõla. Keevat seebipada segati mõlaga.
▷ Liitsõnad: leiva|mõla, pesu|mõla, segamismõla.

paadi|tali [-tali]
mer tali paadi vettelaskmiseks ja laevale tõstmiseks

paatkond ‹-konna 22› ‹s›
paadi meeskond (sportpaatidel ka naiskond). a. (kalurite vms. kohta). Kalurite, hülgeküttide paatkond. Paatkonna vanem. Paatkonnas oli neli meest. Tõnise paatkonna kalurid. Püüdsime vennaga ühes paatkonnas. Peetri paatkond võttis esimesena kursi kodu poole. b. (sõudesportlaste kohta). Meeste, naiste kaheksane paatkond. Akadeemilises sõudmises startis 73 paatkonda 25 riigist. Neljastel roolimeheta paatidel käis kõva rebimine Eesti ja Valgevene paatkonna vahel.

parda|laud
paadi, laeva vms. küljelaud. *Paat vajus ikka madalamale vette, kuni lõpuks ainult paar pardalauda oli vee peal. A. Kalmus.

parda|puu
paadi, parve, reeraami vm. äärepuu. Paat oli pardapuuni vees. Parve vööri ümber seoti pardapuud. Ree pardapuid painutama.

parda|vits
mer paadi servalaudade peenike kinnituspuu. Täies lastis paadid ujusid pardavitsani vees.

parras ‹parda 19› ‹s›

1. äär, serv. a. laeva v. paadi külg v. ülemine äär. Kõrgete, madalate parrastega laev. Parem, vasak, alttuule, pealttuule parras. Laeva kaunilt kaarduvad pardad. Lained peksid vastu parrast. Galeeril oli mõlemas pardas mitu rida aere. Vigastatud laev kaldus järjest rohkem ühele pardale. Vallandunud päästerõngas veeres ühest pardast teise. Paremast pardast immitseb vett kaatrisse. Laine viis kasti üle parda merre. Mees üle parda! (hüüe inimese laevalt vette kukkumise teadustuseks). Paat on pardani räimi ja mõrdu täis. b. murd voodi, vankri v. ree äär, serv, äärelaud, -puu. Sõitja jalad ripnesid üle vankri parda. Istu voodi parda peale! Koorma tegemisel tuleb esimesed sületäied panna ree parrastele. c. murd kraavi, mere, metsa, pilve vm. äär, serv. Kraavi rohtunud pardad. Päike vajub pilve pardasse. Ämber on pardani täis. Ta jooksis mustava metsa pardani ja peatus. Üks jalg on hauas, teine haua pardal. *Juba kolmat õhtut valgma pardal käin.. M. Under.
2. ‹hrl. väliskohakäänetes› (laeva, lennuki, helikopteri, kosmoseraketi) laadungi- v. reisijateruum, laevalagi, tekk. Ronisime mööda köisredelit auriku pardale. Ookeanihiiglane võtab tohutu lasti pardale. Ristleja pardalt avati kahurituli. Jalgpallivõistkond asus reaktiivlennuki pardale, et kiiresti jõuda võistluspaika. Teaduslik aparatuur planeetidevahelise automaatjaama pardal. Temperatuur ja rõhk orbitaaljaama pardal on normis.
3. murd veealune järsak, liivaseljandik

parras|laud
murd (hrl. paadi, vankri, voodi) külje-, äärelaud

parras|puu
murd (hrl. paadi, ree) äärepuu

peegel ‹-gli, -glit 2› ‹s›

1. lihvitud klaasist (v. metallist) korrapärase kuju ning tugevasti valgust peegeldava sileda pinnaga keha, mis hrl. tekitab kellegi v. millegi kujutise. Tasapinnaline, sfääriline peegel. Ovaalne, ümmargune, kandiline peegel. Teleskoobi peegel. Seinal on peegel. Vannitoa peegel. Saalis on peeglid maast laeni. Peegliga riidekapp. Silmitsesin ennast peeglis(t). Vaata peeglisse! Tütarlaps seisis peegli ees ja kammis juukseid. Võttis käekotist peegli. Akustiline peegel 'ese helilainete koondamiseks ja suunamiseks'. Elektromagnetiline peegel 'ese elektromagnetlainete koondamiseks ja suunamiseks'. Nühkis säärikud peeglina 'väga tugevasti' läikima. Varjuda ei olnud kuhugi, siin ole nagu peegli peal 'täiesti nähtaval'. Meri on sile kui peegel. Värskelt värvitud põrand läikis nagu peegel. | piltl. Mere tumesinine peegel. *Iga lomp saanud peegliks: / Tuleb üle hüpata taevastest.. M. Under. *Alles teiste inimeste peeglis [= teistes inimestes] näed ennast niisugusena, nagu oled. See on halastamatu peegel.. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: ime|peegel, kapi|peegel, klaas|peegel, kumer|peegel, kõri|peegel, kõver|peegel, käsi|peegel, laua|peegel, metall|peegel, nina|peegel, nurk|peegel, nõgus|peegel, otsmiku|peegel, parabool|peegel, seina|peegel, silma|peegel, tahavaate|peegel, tasa|peegel, tasku|peegel, trümoo|peegel, tualett|peegel, tupe|peegel, võlupeegel; jõe|peegel, järve|peegel, jää|peegel, mere|peegel, veepeegel.
2. piltl mingite nähtuste, protsesside jne. kajastaja. Ajaleht on oma ajastu peegel. Rahvaluule on mineviku peegliks. Rahva keel on tema meelelaadi ja vaimuelu peegel. Silm on südame peegel.
▷ Liitsõnad: satiiri|peegel, vaimupeegel.
3. zool. a. hele laik metslooma saba ümbruses, linnu tiival jm. Metskitsel on saba ümbruses valge laik, nn. peegel. Sinikaelpardi „peegel” on sinivioletse läikega. b. karvadeta ala (näit. mesilasel, loomal)
▷ Liitsõnad: nina|peegel, vahapeegel.
4. med teat. aine sisaldus kehavedelikus. Rasvane toit tõstab lipoidide peeglit veres. Vere kolesteriini peegel on langenud.
5. mer laevakere v. paadi otsa põikvälissein
▷ Liitsõnad: ahtri|peegel, vööripeegel.

pest ‹-i 21› ‹s›
murd paadi kinnitus- v. veoköis. Paat on pesti otsast lahti tulnud. *Käsikaudu kobistas ta paadis. Kuuldus, kuidas ta sõlmis lahti pesti ja viskas üle esitäävi.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: ankrupest.

piit ‹piida 23› ‹s›

1. raam (v. selle üks pool), milles paikneb uks v. aken, leng. Ukse, akna piidad. Toetusin ukse piidale, piida najale. Toetas õla(ga) vastu piita. Tuli kummardada, et mitte pead vastu piita ära lüüa. Tiris uksehinged piidast lahti. Õlakas mees täitis ukseava piidast piidani. *Pööninguluugi hiljuti valgetest laudadest löödud piidad raamivad suurepärast pilti. M. Raud.
▷ Liitsõnad: akna|piit, uksepiit; sise|piit, tugipiit.
2. paadi ühest pardast teise ulatuv istelaud, sõudepink. Sõudjad asusid piitadele, istusid juba piitadel. Köied ja ankrud pandi piitade alla. *Teekonnale aga vajati igale piidale kahte tugevat aerumeest. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: esi|piit, paadi|piit, pära|piit, sõude|piit, tagapiit.

plangutus ‹-e 5› ‹s›
mer puidust laeva v. paadi sõrestiku plankudest kate. Tõrvamännist plangutusega paat.
▷ Liitsõnad: klinker|plangutus, sise|plangutus, välisplangutus.

põhja|puu

1. emapuu (näit. paadi põhjas), kiil [-u]
2. millegi põhjas v. põhjaks olev puu. Riitade põhjapuud olid hoolikalt maha pandud.

põnts ‹-a 23› ‹s›
murd paadi v. laeva kere kõige laiem koht. *Kliiverpoom hoogsasti lainesse sööstab, põntsa päält voog kargab.. J. Oengo.

pära|aer
(paadi päras hrl. tüürimiseks)

pära|kast

1. veoauto kast
2. paadi päras olev kast. Paadi pärakastist otsiti välja õnged ja muud kalapüügitarbed.

pära|mootor
paadi pära külge monteeritud v. monteeritav mootor. Päramootoriga paat. Väikese võimsusega päramootor.

pära|mõla
(paadi päras hrl. tüürimiseks)

rooli|puu
mer (paadi) roolipinn

seegama ‹37›

1. murd saalima, segima, seerima. Perenaine seegab toa ja lauda vahet. Vaksali ümber seegas rohkesti kompsudega inimesi. Jälgib järves seegavaid kalu. *Kõikjal vanemate inimeste hulgas seegasid lapsed. O. Jõgi (tlk).
2. mer (laeva, paadi kohta:) kursist kõrvale kalduma v. ankrus külgsuunas edasi-tagasi liikuma. *Vanaisa Toomas hoidis jällegi roolipinni, kuid ta pilk oli hägune ja paat seegas kord ühele, kord teisele poole. H. Sergo.

sõud ‹sõu, sõudu 21› ‹s›
sõudmine, sõue. a. (paadi sõudmise kohta). *.. ja kalamehe kolksuv sõud / viib lõhemõrra saare taha. J. Sütiste. *Ta surus jalad tugevasti paadikaarte taha ja kiskus sõudu, keha vibuna pingul. A. Uustulnd. b. piltl (voolamise, lendlemise, liuglemise vm. liikumise kohta). Jõgi jätkab vääramatult oma sõudu. Lainete sõud. Kajakate liuglev sõud. Pilvede vaikne sõud taevas. *.. mis tehtud, teoksil aja umbses sõus .. G. Suits.

taga|kapp [-kapi]
(paadi tagaosas). *Võrkmajade juurest libises merele pikk must räimepaat. .. Juht istus tagakapil ja käänas roolipuud. A. Mälk.

traal|noot [-nooda]
kal kotitaoline laeva (v. paadi) taga veetav võrkpüünis, traal. Pelaagilised traalnoodad (püüdmiseks pelagiaalis). Traalnooda vettelaskmine, hiivamine. Kalapüük traalnootadega.
▷ Liitsõnad: kaksik|traalnoot, põhjatraalnoot.

triiv2 ‹-i 21› ‹s›
mer tihtimisel laeva v. paadi plankude vahele topitav tihendusmaterjal. *Takud läksid rannas ehitatava uue laeva triiviks. A. Hint.

triiv|ankur
mer vette lastav purjeriidest v. presendist kott paadi v. väikese laeva triivi vähendamiseks, tormiankur

triivima1 ‹42›

1. ka mer tuulest v. voolust aetav olema, ajuma. a. (laeva, paadi vm. veesõiduvahendi kohta). Laev triivis karidele, ranna suunas, kursist kõrvale. Jäävangis triiviv laev. Paat triivis saarest mööda. Parv triivis kaldast eemale. Ookeanil nähti triivimas meeskonnata vrakki. Merehädalised triivisid terve päeva, enne kui neid märgati. b. (jää, esemete, ka elusolendite kohta). Jää triivis lahest välja ulgumerele. Merel triivisid jääpangad. Keset jõge triivib üks lauajupp. Õngekork triivis kõrkjastiku poole. Ookeani pealmises kihis triivib asfaldikänkraid. Kalad triivivad pärivett. Taevas triivivad üksikud pilved. *Kui oksalt langend leht / ma triivin igas tuules. H. Talvik.
2. ajuma panema, ajama. Tuul triivis paadi ulgumerele. Lained triivisid tühja paadi saare randa. | piltl. *Mõistlikud mehed ja naised .. lasevad endid järsku valele teele triivida! A. Jakobson.
3. kõnek (pikkamisi, nihkudes) minema, (aeglaselt) liikuma. Oli aeg lahkuda, osa pidulisi juba triivis ukse poole. Triivis poolküljetsi turulaudade vahelt läbi. Triiviti paremate asumisalade otsinguil sinna-tänna. *Täna oleks kõige targem „Harjusse” triivida, aga šveitser .. ei lase sisse. E. Vetemaa. *Rong pidi õhtupoolikul kell kuus väljuma, aga osutid triivisid juba nelja lähistel. L. Vaher.

tull ‹-i 21› ‹s›
paadi parda küljes olev puupulk v. raudhark, millele toetub sõudmisel aer, toll [3]. Tullid naksusid, nagisesid sõudes. Lükkasime aerud tullidesse ja hakkasime sõudma. Aerud kolisesid tullides. Aerud libisesid tullidest.
▷ Liitsõnad: aeru|tull, paaditull.

tuluse|raud
etn paadi ninasse kinnitatud raudhark, mille otsas põles tulusepüügil tõrvas v. taht

tääv ‹-i 21› ‹s›
mer kiilu tugevdatud, tekini ulatuv jätk laeva v. paadi otstes. Männipuust, tammest tääv. Laeva kaunilt kaarjas tääv. Rautatud tääv lõikab laineid, põrkab vastu kaid. Täävi ees vahutav vesi. Pehastunud tääv.
▷ Liitsõnad: ahter|tääv, esi|tääv, laeva|tääv, paadi|tääv, taga|tääv, vöörtääv.

vang|liin
mer tross paadi ninas paadi kinnitamiseks laeva, silla jne. külge. Päästepaadi vangliin katkes. Päästis vangliini kivi ümbert lahti.