[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pühak ‹-u 2› ‹s›
kirikl legendaarne v. ajalooline eriliselt vaga isik, keda ristiusus austatakse imetegijana ja inimeste eestkostjana jumala ees. Kedagi pühakuks kuulutama. Pärast surma pühitseti Jeanne d'Arc pühakuks. Katoliiklike pühakute nimepäevad. Pühakute pildid, elulood. Tsunftidel ja gildidel olid oma pühakud. Kunstnik maalis pühakuid 'nende näopilte'. Aidaku sind pühakud ise selles ettevõtmises! Vannun kõigi pühakute nimel, et kaup on ehtne! Teda austatakse kui pühakut. || (üldisemalt voorusliku inimese kohta). Ta on hoor, kes teeskleb pühakut. *„Von Besser on pühak, tema tahaks kõigile hea olla, kõigiga hästi läbi saada,” ütleb Lendur-Kutt. H. Kiik.
▷ Liitsõnad: kaitse|pühak, mees|pühak, nais|pühak, sambapühak.