[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

dr.
doktor

dr. h. c.
doctor honoris causa, audoktor

e. Kr.
enne Kristuse sündimist

hr.
härra

mr.
mister, härra

nr.
number

o [oo] ‹part o-d 14›
eesti tähestiku täht; vastav häälik. Suur, väike o. Lühike, pikk o.

a ja o vt a

oh ‹interj›
hrl. lause algul rõhutab, tugevdab tundetooni lausetes, mis väljendavad:. a. rõõmu, vaimustust, imetlust, imestust, üllatust. Oh kui tore! Oh kui ilus ilm! Oh sa poiss, kus alles ütles! Oh seda rõõmu! Oh sind küll! Oh imet! Oh seda püha lihtsameelsust! Oh sa juudas, on alles iludus! Oh mis õnn, et kohtusime. *Oh, sina päev, pärlmutrist ja klaasist! M. Under. b. soovi, igatsust. Oh tuleks ta ometi rutem! Oh oleks juba kevad! Oh saaks ta terveks! *Jõua oh kätte, / jõua, sa igatsev, õnnistav tund! L. Koidula. c. kurtmist, kaebamist, hädaldamist, kaastunnet. Oh sa heldus, oh sa taevas, oh armas aeg, oh sa looja, mis nüüd küll saab! Oh häda! Oh õnnetust! Oh miks sa varem ei tulnud! Oh sa vaesekene, mis sul juhtus? d. pahameelt, halvakspanu, etteheidet v. kirumist. Oh sind küll! Oh kui rumalasti sa tegid! Oh kui halvasti see välja kukkus! Oh sa raisk! Oh kurat küll! e. tagasihoidlikkust, viisakat tõrjumist. Oh, mis te nüüd! Oh mis nüüd mina! Oh paluge kedagi teist! Oh ei, tuppa ma küll ei tule! Oh ma tulen üks teine kord. Oh ärge mind oodake. f. nõustumist, kinnitamist. Oh muidugi. Oh olgu peale, oh jäägu pealegi. Oh jaa, olen kuulnud. Ta ei ole arg, oh ei.

oi ‹interj›
‹ka korduvana, hrl. lause algul› väljendab ning rõhutab:. a. rõõmu, vaimustust, imetlust; imestust, üllatust. Oi imet! Oi, oi kui tore! Oi kui huvitav! Oi, aitäh! Oi seda lusti ja lillepidu! Oi, pill mängib, lähme tantsima! Oi-oi kui palju rahvast! Oi heldeke, kust sina tuled? Oi aeg, mis siin juhtus? *Ilusaid nimesid on maailmas oi kui palju .. L. Hainsalu. b. igatsust, soovi. Oi, tuleks ta ometi rutem! Oi, jõuaksime kord koju! Oi, kui teda veel näha saaks! c. kurtmist, kaebamist, hädaldamist, ehmatust, kohkumist. Oi taevas, mis nüüd saab! Oi häda! Oi-oi meid õnnetuid! Oi teid vaesekesi! Oi, ma jään hiljaks! Oi kuidas pea valutab! Oi, tulge appi! Oi, keegi tuleb! d. pahameelt, viha, kirumist; kahjurõõmu. Oi sind küll! Oi-oi neid poisse, mis nad jälle tegid! Oi sa pagan! Oi sa kurivaim, nüüd sa alles saad! *Oled mul peos, ahaha! Oi, kuidas sa mul peos oled! H. Raudsepp. e. nõustumist; konstateerimist, möönmist. Oi, muidugi. Oi kindlasti. Oi, miks mitte. Oi, tuleksin meeleldi. Tööd oli oi-oi kui palju. *„Kas on ikka sõge küll?” – „Oi, on!..” E. Särgava. *.. pandi meid sängi mitme teki alla. Oi, kuidas see ära kulus! E. Kuus.

on's, ons
on siis?, kas on? On's võimalik, et hilinesid? On's see tõsi? Ons seda nii vähe? Ons parem, kui ma kaasa tulen? *Katsuge järele, on's mu keel lausunud valskusesõna? J. Sütiste.

oo ‹interj›

1. väljendab mitmesuguseid tundeid ja psüühilisi seisundeid. a. imestust, üllatust, jahmatust v. vaimustust, heameelt jms. (ka nende kombinatsioone); ohoo, oi, tohoh. Oo, tere, vana sõber! Oo, keda ma näen! Oo kui suur! Oo, juba nii ruttu! Oo, kuis ta laulis! Oo, see juba läheb! Koolipoiss sai peavõidu. – Oo! *„Oo!” teeb köster suured silmad, nähes mind istumas endisel kohal. O. Luts. b. kohkumist, meeleheidet vms., ka suurt kurbust, haletsemist. Oo mind õnnetut! Oo häda! Oo, see on hirmus! *„Oo, mu jumal!” hüüdis Elisabeth ahastades. E. Krusten. *Oo! pangem selga mustad leinasärgid.. H. Visnapuu. c. pahameelt, nördimust, põlglikku suhtumist vms.; oh. Oo sind küll! *Oo, püha lihtsameelsus! Kes ütleb, et ma neid oma ideaaliks pean! R. Kaugver.
2. väljendab väite, möönduse, pöördumise vms. tugevdatud emotsionaalsust, pateetilist v. retoorilist alatooni. a. pidulikul pöördumisel kellegi v. millegi poole. Oo, muistsed vägilased! Oo, armsad vennad! Oo, kallis sõber! *Musttuhat korda ohates – oo, kuu... / poeedid pruukinud on sinu nime. M. Raud. b. tungiva soovi, igatsuse puhul. Oo, kuidas ta koju igatseb! *Rõõm ja häbi tuikasid minus. Oo, kuidas ma tahtsin tantsida! V. Saar. c. rõhutatult tundetoonilises vastuses, retoorilises kinnituses v. möönduses. Oo, häda pole veel midagi! Oo, ma tean ta muresid! Oo, kuidas olen sinust puudust tundnud! *Tahad sa seda teada saada? Oo, seda võin sulle kohe ütelda. E. Vilde. d. rõhutatud eituse v. jaatuse puhul; oh. Oo jaa! Oo ei, sugugi mitte! *Tiksi ei süüdista, ei tee etteheiteid, oo, Tiksi on Ludule isegi tänulik.. A. H. Tammsaare.

ora ‹11› ‹s›
naasklist jämedam, hrl. ühest otsast teravnev tugev metallvarras. Tegi naaskli või oraga augud ette. Puunõudele tehti sangaaugud tulise oraga. Mulla sulamise mõõtmiseks on sentimeeterjaotistega ora. Suitsutamiseks lükiti kalad orade otsa. Küpsetasime lõkkel ora otsas šašlõkki. Rinnus pistab, torgib nagu tulise oraga. Ora pees ja teine tules 'on hirmus kiire, hirmus palju tegemist'. Otsast kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus kana kohta).
▷ Liitsõnad: piibu|ora, proovi|ora, põletus|ora, raudora.

orb ‹orvu 21› ‹s›
ilma vanemateta laps; laps, kelle üks vanematest on surnud; sün. vaeslaps. Täielik orb. Isata, emata orb. Lapsendasin oma õe orvu. Laps jäi viieaastasena orvuks. Mu vanaema oli üles kasvanud orvuna. Sõda tegi paljud lapsed isatuiks orbudeks. Varsti tõi isa orbudele võõrasema majja. || (loomade kohta). Orvuks jäänud karupojad anti loomaaeda.
▷ Liitsõnad: pool|orb, täisorb.

org ‹oru 21› ‹s›
piklik ühest v. mõlemast otsast avatud hrl. suudme poole kaldu põhjaga nõgus pinnavorm, mida kahest küljest piiravad veerud. Emajõe org. Viljakandev Niiluse org. Kõrgete, järskude, laugete veerudega org. Tee viib, laskub alla orgu. Orus, oru põhjas voolab oja. | piltl. Paat kadus lainete orgu. *Kas ei olnud maailm ainult üks patu ja viletsuse org? G. Helbemäe.
▷ Liitsõnad: jõe|org, kalju|org, kanjon|org, karsti|org, lamm|org, langatus|org, mold|org, piki|org, puhandus|org, ripp|org, rist|org, sälk|org, säng|org, uht|org, umb|org, uurde|org, ürgorg; hukatus|org, häda|org, mure|org, nutu|org, patu|org, surmaorg.

ori ‹orja 32› ‹s›

1. teise omandiks olev iseseisvuseta ja õigusteta isik. Rooma orjad ja orjapidajad. Oma isanda alandlik ori. Aheldatud ori. Ärakaranud ori. Vangid muudeti, tehti orjadeks. Orje võis osta ja müüa. Orjadega kaubeldi. Neeger müüdi orjaks. Orjade vabaks laskmine. Ega ma ori pole, ma olen vaba inimene. Teeb tööd nagu ori. Ta astus kui sõnakuulelik ori mu kannul.
▷ Liitsõnad: aeru|ori, galeeri|ori, päris|ori, võlaori; mees|ori, nais|ori, neegerori.
2. kellestki teisest sõltuv, tema heaks tööd tegev isik, tema kuulekas alam, käsualune, teenija. Peremehe sõnakuulelik ori. Naine oli oma mehe ori. Tütar oli ema oma orjaks teinud, oli emast oma orja teinud. Õnnetu on õdede ori, vilets venna palgaline. *.. Salme, see elupõline ori, kes selles talus lapsepõlvest saadik on pidanud ilma palgata teenima. J. Semper. || (iseseisvuseta rahva kohta). Ükski rahvas ei taha olla teise ori.
▷ Liitsõnad: mõisa|ori, teo|ori, tööori.
3. piltl inimene, kes on ennast täielikult millelegi (hrl. halvale) allutanud, laseb ennast sellest juhtida. Halbade harjumuste ori. Oma soovide, himude, tujude ori. Ta on oma varanduse, auto ori. Sa oled muutunud oma kõhu orjaks. Mu sõber on täielik tubaka ori.
▷ Liitsõnad: kõhu|ori, moe|ori, oopiumi|ori, patuori.

ork ‹orgi 21› ‹s›
(puust, metallist jne.) kepi-, pulga-, varda- v. orataoline sageli terava otsaga ese. Poiss astus terava orgi otsa. Kohendas lõkkes tukke pika orgiga. Urgitses orgiga hambavahesid. Kisendab, karjub nagu orgi otsas 'väga valjusti'. *Teisal küpsetati väntvarrastel ja orkidel lambaid ja sigu.. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: ahju|ork, hamba|ork, küpsetamis|ork, piibu|ork, puu|ork, tuleork.

orki kukkuma ~ lendama ~ minema
kimbatusse sattuma, sisse kukkuma. Läks vaene mees petiste(le) orki. Sellise kirjanditeemaga võib kergesti orki lennata.

orm ‹-a 22› ‹s›
horm

ort ‹ordi 21› ‹s›
mäend maavara rõhtsuunaga teat. nurga all kulgev horisontaalne kaeveõõs, mis ei ulatu maavarakihist välja ega suubu maapinnale

orv ‹-a 22› ‹s›
seinatühe, nišš. Vanades kivimajades on uste ja akende orvad sügavad. Jalutajad otsisid vihma eest varju paksu pargimüüri orvades. Seina ja ahju vahelisse orva olid laotud pirrulõmmud. *Nad istusid kivipingile silla orvas.. L. Promet.
▷ Liitsõnad: ahju|orv, akna|orv, altari|orv, kamina|orv, müüri|orv, seina|orv, ukseorv.

ot ‹interj›
‹ka korduvana› kasutatakse kedagi peatades v. korraks ootama pannes. Ot, ot, ma nii kähku ei saa! Ot, ot, las ma mõtlen natuke! *„Ot, oot,” hüüdis sell, „säh loe seda ka!” ja viskas Madisele ühe ilmaliku lehe pihku.. E. Särgava.

p. Kr.
pärast Kristuse sündimist

pr.
proua

r
mat raadius

r [err; vanamoeliselt ka ärr] ‹r-i 21›
eesti tähestiku täht; vastav häälik. Suur, väike r. Põristas rääkides r-i.

r.
rida

R
el röntgen. Kiirituse annus ei tohi ületada 0,017 R ööpäevas.

s. o.
see on

tr.
trükk. Teose 2. tr.