[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

a [aa] ‹part a-d 14›

1. eesti tähestiku esimene täht; vastav häälik. Suur, väike a. A-d laps juba tundis. Tähtede õppimist alustatakse a-st. Lühike, pikk a.
2. (järjestuses esimese kohta). XIa (e. 11.a) tegi klassiõhtu. 10.a-s oli kontrolltöö. Kivi tn. 6a on tuba välja üürida.
3. muus la

à
(kaalu, hulga, hinna puhul:) igaüks. Jahu oli 10 kotti à 50 kg. 20 marki à 3 krooni ning 10 marki à 4 krooni on 100 krooni.

aa ‹interj›
väljendab märkamist, taipamist, meenumist v. imestust, üllatust vms., haa, ahaa, ah. Aa, sa oled seal. Aa, no siis on selge! Aa – nüüd ma taipan. Aa – ma mäletan teid. Aa! Või Jaan abiellus! *„Aa,” ütleb meister kahetsevalt, „kui kahju!” O. Luts.

aabe ‹aape 18› ‹s›
kirjatäht. *Kolmandal uksel ütles umbes samasugune paberitükk peaaegu samasuguste aabetega, et äri on suletud matuste tõttu. E. Krusten.

aabitsa|tõde
algtõde, üldtuntud tõde. Filosoofia, agronoomia aabitsatõed. On ju aabitsatõde, et .. Pole mõtet korrata aabitsatõdesid. Nad ei tunne aabitsatõdesidki.

aadama|aegne
nlj igivana, ajast ja arust. Ta kannab mingisugust aadamaaegset kaabut. Tema suhtumine armastusse ning noortesse on lausa aadamaaegne.

aadli|perekond
Ta on pärit aadliperekonnast.

aadli|riik
aj riik, kus on võimul aadel

aadress ‹-i 21› ‹s›

1. sihtkohta (ning adressaati) osutav tekst postisaadetisel, telegrammil vms.; isiku elupaiga v. asutuse asukoha osutus. Halvasti loetav, puudulik aadress. Kodune, töökoha aadress. Sihtnumbrita (postiindeksita) aadress. Anna, jäta, ütle mulle oma aadress. Kuidas su aadress on? Olen koolivenna aadressi unustanud, ära kaotanud. Saatja aadressi ümbrikul polnud. Mul ei ole Jaani uut aadressi. Kas keegi teab Tallinna Kaubamaja aadressi? Korterinumber polnud aadressil õige. Saatke kiri aadressil Tallinn, Sakala 3. || piltl (kirjutise, teose, kriitika vms. objektist rääkides). Üldsõnaline ja aadressita kriitika. Arvustus õigel aadressil. Vaenlase aadressil sadas ähvardusi. Ülistustega võitja aadressil ei oldud kitsi. Kiitvaid sõnu öeldi tehase uudistoodangu aadressil.
▷ Liitsõnad: posti|aadress, telegrammiaadress.
2. info seadme, mälu pesa, võrgus oleva objekti vms. tähis
▷ Liitsõnad: meili|aadress, võrguaadress.
3. van (hrl. paljude allkirjadega pidulik) palve-, tänu-, märgukiri kõrgemale võimukandjale; auaadress. *Keisrile antud truualamliku aadressi teksti koostas Veske .. F. Tuglas.

aadri|laskmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
(< tn aadrit laskma) vt aader. a. Aadrilaskmine on eriti tuntud rahvameditsiinist. b. piltl. *Summa peeti jupphaaval palgast kinni ja säärast piinarikast aadrilaskmist ei suutnud Sass unustada. O. Tooming.

aagreht ‹-rehi 21› ‹s›
haagreht. *Aagrehi juures on vitsad tema jaoks ammu juba valmis .. E. Vilde.

a ja o
keegi v. miski kõige tähtsam v. kõige olulisem. Tema on igal pool a ja o. Ta räägib igal pool ainult oma tööst, see on talle a ja o.

aamen ‹adv›
kirikl palve, jutluse vms. lõppu tähistav kinnitussõna. „Aamen!” lõpetas õpetaja palve. *.. sest sinu päralt on riik, vägi ja au igavesti. Aamen. Piibel. || lõppu, lõplikku otsust vms. tähistav hüüatus. Mis siin enam vaielda, asi on otsustatud ja aamen! *Aamen, olgu sedaviisi; minult ei saa sina muud kui naise. J. Pärn.

(kindel) kui ~ nagu aamen kirikus
täiesti, lõplikult kindel. Viina ma enam ei võta, see on kindel kui aamen kirikus. Mis isa ütles, see oli nagu aamen kirikus.

aarde|leid
arheol müntidest v. väärisesemeist koosnev peitleid. 76 hõbemünti sisaldav aardeleid. 13. sajandi aardeleidudes on ülekaalus hõbeehted.

aare ‹aarde 18› ‹s›

1. (peidetud) väärisvara. Vaarao hauakambri aarded. Seiklusfilm aarete otsijaist. Mitmelt poolt on leitud Põhjasõja-aegseid aardeid. Aare koosnes peamiselt hõbemüntidest. Klaaskapis oli perekonna aare – vanaaegne lauahõbe ning kristallpokaalid.
▷ Liitsõnad: hõbe|aare, kuldaare.
2. piltl miski v. keegi väga väärtuslik, südamelähedane, eluliselt tähtis. Valgus, värske õhk, saastamata elukeskkond on hindamatud aarded. Emakeel on meie kalleim aare. Raamatukaante vahele on kätketud hindamatud aarded. Ta on väga kena tüdruk, tõeline aare.
▷ Liitsõnad: kunsti|aare, vaimuaare.

aas1 ‹-a 23› ‹s›

1. silmus, (lihtsam v. kokkutõmbamata) sõlm v. selle element. Köie otsa seoti aas. Nöör seoti aasa, aasast pisteti puupulk läbi. Sõlme tegemist alustatakse aasast. Rihm oli seotud aasana väravaposti külge. Liuglev aas 'kinnilibisev aas(sõlm)'. Surnud aas 'kinnilibisematu aas(sõlm)'. Froteepind moodustub väikestest aasadest. Aas lastakse sõrmedelt maha ning tõmmatakse varrastele kinni. *Siin harutasid nad .. hea tüki aega, enne kui said kõik [õngenööri] aasad ja keerud koera jalgade ümbert lahti. R. Sirge. || piltl silmusjas looge, käänak. Põgenedes teeb jänes haake ja aasu. *Suured käänakud ja aasad, mis viivad sõitjad mõnikord otsekui tagasi .. V. Saar.
2. hrl. U-kujuline metallist kinnitusvahend, obadus. Aasa seina lööma, kruvima. Aknahaagid tuleb korralikult aasa panna. Haak on aasas. Värava tabalukk ei tahtnud hästi aasa minna. Uks tõmmati kinni ning raudkramp loksatas aasa. Ehitusplokil on kraanakonksu jaoks aasad.
▷ Liitsõnad: akna-|aas, ukseaas; metall|aas, raud|aas, vaskaas.
3. kaarekujuline niidist, nöörist, riidest, metallist jne. moodustis, hrl. rõiva kinnisel. Jaki, kleidi, pluusi, seeliku, pükste, mantli, kasuka haagid ning aasad. Pükste värvlil on aasad püksirihma hoidmiseks. Vihmavarjul on nöörist aas.
▷ Liitsõnad: niit|aas, nööbi|aas, nöör|aas, rihma-aas.

aasa|hein
aasal kasvav, aasalt niidetud hein. Aasahein on parem kui soohein.

aasaline ‹-se 5› ‹adj›
aasadega [1] varustatud; aasadest koosnev v. moodustunud. Aasaline äärispael, sidus. Frotee on aasalise pinnaga pehme ja paks riie.

aas|sõlm
aasana, aasast tehtud sõlm. Liuglev aas on kinnilibisev aassõlm.

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

aasta|-aastalt ‹adv›
aastast aastasse, iga aastaga. Elatustase on aasta-aastalt tõusnud. Vanaisa jääb aasta-aastalt hädisemaks.

aasta|aeg
üks neljast aasta osast: kevad, suvi, sügis, talv. Aastaaegade vaheldumine. Igal aastaajal on omad võlud.

aasta|arv
kalendriaastat märkiv arv. Kuupäev ja aastaarv. Majal oli aastaarv 1670. Tal on aastaarvude peale hea mälu.

aasta|hinne
koondhinne kogu õppeaasta kohta (koolitunnistusel). Tal on kõigis ainetes aastahinne 4 või 5.

aasta|intress
maj aastase perioodi eest makstav intress. Hoiuste, laenude, võlakirjade aastaintress. Õppelaenu aastaintress on 5%.

aastake(ne) ‹-se 5› ‹s›
kõnek (< dem aasta). Üks aastake jälle surma poole! Tal neid aastakesi ka juba kenakesti, varsti vanatüdruk. Veel paar aastakest, siis on pensioniaeg käes.

aasta|kümme
kümme aastat, kümneaastane periood, kümnend. Ta on kolm aastakümmet lapsi õpetanud. Mehel juba kuus aastakümmet turjal. Vehklemist harrastati siis teist aastakümmet. Nii võib see jääda aastakümneteks. Aastakümneid üks ja sama töö. 19. saj. viimasel aastakümnel.

aastane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. aasta (v. teat. arv aastaid) vana, aastavanune. Aastane laps. Laps saab aastaseks. Müüa aastane mullikas. Veel seitsmekümne viie aastasena käis ta tööl.
2. aasta (v. teat. arv aastaid) kestev, aastapikkune. Leping on aastase tähtajaga. Aastased kursused. Kahekümne viie aastane ajavahemik.
3. aasta (v. teat. arvu aastate) jooksul saadud, kogunenud, tehtud jne.; aastaks, aasta peale ette nähtud, määratud jne. Aastane teenistus, tulu, sissetulek. Aastane saak, püük. Kogu mu aastane töö läks untsu. Aastane sademenorm.
Omaette tähendusega liitsõnad: ühe|aastane, kolme|aastane, viieteistkümneaastane; mitme|aastane, mõne|aastane, paariaastane; iga-|aastane, läinud|aastane, mineva-|aastane, möödunudaastane

aasta|päev

1. päev, mil möödub teat. arv aastaid mingist sündmusest, millegi asutamisest, rajamisest jne. Paju lahingu aastapäev. Eesti Vabariigi aastapäev on 24. veebruaril. Koor tähistab oma kümnendat aastapäeva.
▷ Liitsõnad: sünni|aastapäev, surma-aastapäev.
2. ‹pl.› umbes aasta, aasta ringis. Isa on juba aastapäevad surnud. Olin kodust aastapäevad eemal olnud. Sellest polegi rohkem möödas kui aastapäevad.

aasta|ring

1. aastarõngas. Aastaringe võib puu kännult selgesti lugeda.
2. aasta kui üha korduv ajavahemik. Aastaring on jälle täis saamas.

aastati ‹adv›
hrv eri aastatel. Viljasaak on olnud aastati kõikuv, erinev.

aate|kaaslane
aate, aadete poolest kellelegi lähedane isik. Nad on vanad sõbrad ning aatekaaslased.

aateline ‹-se 5› ‹adj›

1. aatest, aadetest innustunud, neile andunud, aatlev. Aateline inimene. Noorsugu on ikka aateline olnud. Üks tema aatelisemaid sõpru.
2. aadetel põhinev, neist tulenev, nendega seotud (mõnikord materiaalse, praktilise vastandina). Neil on aatelisi lahkarvamusi. *Veel ei olnud vanadus ja tüdimus tema aatelist õhinat suutnud summutada. E. Vilde.

aatom ‹-i, -it 2› ‹s›
keemilise elemendi väikseim osake. Molekul koosneb aatomitest. Aatomi ehitus. Aatom koosneb tuumast ning elektronkattest. Märgitud aatomite meetod 'meetod, mis seisneb uuritavas protsessis osalevale elemendile uue isotoobi lisamises ning selle käitumise jälgimises'. | piltl. Inimene on ühiskonna aatom.
▷ Liitsõnad: hapniku|aatom, süsiniku|aatom, vesinikuaatom.

aatrium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›

1. aj keskne pearuum Rooma elamus, mille laes oli nelinurkne ava, põrandas bassein
2. ehit varakristliku v. romaani basilikaalse kiriku sammastega eesõu (kaevuga)
3. ehit mitmekorruselise hoone keskel asuv hall, millel on hrl. klaaskatus. Aatriumiga eramu, koolimaja, kaubanduskeskus.

abi ‹11› ‹s›

1. aitamine, abistamine, abistus; see, mis aitab vrd appi Vastastikune abi. Sõbralik, omakasupüüdmatu, ootamatu, kiire abi. Materiaalne, rahaline, majanduslik, sõjaline abi. Vältimatu meditsiiniline abi. Tehnilise abi auto. Abi arengumaadele, loodusõnnetuste piirkondadele. Kelleltki abi paluma, otsima, saama. Kellelegi abi osutama, andma. Hädas vajatakse abi. Õpilane vajab abi matemaatikas. Sõprade abi kulus marjaks ära. Hea nõu on kõige parem abi. Mitte kusagilt polnud abi loota. Haavatud oigasid ja palusid abi. Kas teil abi ka tarvis läheb? Abi jäi hiljaks. Naabrite abist ta keeldus. Poiss võttis küüned abiks. Ei maksa teiste abile lootma jääda. Ta tuleb toime ilma teie abita. Naabrite abiga said kartulid võetud. || abil ‹postpositsioonilaadselt› millegi, kellegi abiga, midagi kasutades, abiks, appi võttes, millegi vahendusel, millegagi. Juurte abil hangib taim mullast toitaineid. Vääntaimed kinnituvad väänlate abil. See on katsete abil kindlaks tehtud. Sugestiooni abil saab inimest mõjustada. Ingliskeelset kirjandust loeb ta sõnaraamatu abil. Vinnasin end käte abil purdele.
▷ Liitsõnad: arsti|abi, enese|abi, esma|abi, finants|abi, humanitaar|abi, häda|abi, kaas|abi, kiir|abi, oma|abi, sünnitus|abi, välis|abi, õigusabi.
2. (millestki, kellestki) kergendus, kasu. Ravimist, rohust, süstidest oli varsti abi märgata. Kaitsekiivrist, turvavööst on kindlasti abi. Ettevaatusest oli abi. Sellest on vähe abi. Lapsed alles väikesed, paljuke neist abi on. Minust pole neile abi, ma ei tunne ümbrust ega inimesi. Poisist on isale juba suur abi. Arvasin, et kompress võiks haigele jalale abi tuua. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi.
3. abiline (tihti elukutse, ameti poolest); abistaja(d), aitaja(d) vrd asetäitja Ministri, direktori, metsaülema, kapteni, vedurijuhi abi. Vallavanema, kirjatoimetaja abi. USA riigisekretäri abi Lähis-Ida küsimustes. Remondiga ei saa ma üksi hakkama, tuleb abi võtta. Ta ei jõua seda üksi ära teha, keegi peaks talle abiks minema. Tütar on emale köögis abiks. Ta püüdis kogu aeg nõu ja jõuga abiks olla. Juhtival töötajal on sageli asetäitja(d) või abi(d). *Sauna Mari käis peres ühtepuhku abiks, sest perenaise tervis oli selle lapsega vilets. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: meistri|abi, noorem|abi, vanemabi; direktori|abi, kapteniabi.

abi|allikas
abistav v. täiendav allikas (hrl. 3. täh.) Kasutame entsüklopeediaid, sõnastikke jm. abiallikaid. Lisasissetulekut enam pole, kõik abiallikad on kuivanud.

abiellumis|iga [-ea]
abiellumist lubav iga; abiellumiseks sobiv, paras iga; abielu sõlmimise iga. Keskmine abiellumisiga. Abiellumisiga algab meil kaheksateistkümneaastaseks saamisega. Ta on juba ammu abiellumiseas.

abi|elu
mehe ja naise (hrl. ametlikult registreeritud) perekondlik liit ning kooselu. Õnnelik, harmooniline, õnnetu, nurjunud, purunenud abielu. Registreeritud, registreerimata, seaduslik, faktiline, fiktiivne abielu. Kiriklik, ilmalik abielu. Lasteta abielu. Abielu sõlmima, abiellu astuma. Abielu rikkuma, lahutama. Kas ta on abielus või vallaline? Kellega ta abielus on? Tal on esimesest abielust kaks last. *Talud võtsid naisi ... karju kositi ... ametitega heideti abiellu. M. Raud.
▷ Liitsõnad: ainu|abielu, armastus|abielu, mõistus|abielu, proovi|abielu, rühma|abielu, sega|abielu, vaba|abielu, visiitabielu.

abielu|akt
jur abielu sõlmimise kohta koostatud akt. Perekonnaseisuasutuse, kiriku abieluakt. Abielu on sõlmitud, kui abiellujad on abieluaktile alla kirjutanud. Abieluakti alusel antakse välja abielutunnistus.

abielu|kolmnurk
olukord, mis on tekkinud ühe abielupoole armuvahekorrast

abielu|lahutus
abielu lõpetamine seadusega kehtestatud korras abielupoolte eluajal. Mari Lepp on algatanud abielulahutuse oma mehe Jaan Lepa vastu.

abielu|laps [-e]
jur laps, kelle vanemad on omavahel abielus

abielu|sadam
piltl. Koolivennad on kõik juba abielusadamasse jõudnud.

abielu|väline
väljaspool abielu esinev, tehtav, toimuv jms. Abieluväline laps. Tuuli on tunnistanud, et tal oli Martiniga abieluväline suhe. Abieluline ja abieluväline sündimus perioodil 1970-1999.

abi|esimees
esimehe abi; aseesimees. Emakeele Seltsi abiesimees. H. Treffner on olnud Eesti Kirjameeste Seltsi esimees ning abiesimees.

abi|ettevõte
maj ettevõttele v. asutusele alluv väiksem ettevõte. Ehitusfirmal on mitmeid abiettevõtteid, nagu töökojad, saeveski, tellisetehas.

abi|keel
suhtlemise abivahendiks olev keel põhikeele, näit. riigi-, rahvus-, õppekeele kõrval. Esperanto on üks rahvusvahelisi abikeeli.

abiline ‹-se 5› ‹s›
abistav, abiks olev isik (ajutiselt, juhuslikuna v. pidevalt). Perenaisel oli köögis mitu abilist. Tiinast pole veel emale abilist. Kas tegid remondi üksi või oli sul abilisi? Pottsepp ning tema abiline. Ta oli töötanud aedniku abilisena. Palkas endale kaks abilist. || aitaja, abistaja (mitte isik). Koer on inimese ustav abiline. Masinad on meile asendamatuks abiliseks.
▷ Liitsõnad: koduabiline.