[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

omane ‹-se 4›

1. ‹adj› kellelegi v. millelegi iseloomulik, tunnuslik. Lõuna-Eestile omane kuppelmaastik. Noorusele omane hoog, vaimustus. Ajastu arhitektuurile omased jooned. Tegutseb temale omase põhjalikkusega, visadusega. Sõna niisugune kasutus ei ole eesti keelele omane. *.. tuli Tatjana talle omasel tõtlikul sammul. L. Promet. || van sobiv, kohane, paras. *.. toovad rohu peale moonakotid, – / sest koht on söömapaigaks omane. Jak. Liiv.
▷ Liitsõnad: ainu|omane, asja|omane, ea|omane, eri|omane, keha|omane, liigi|omane, loomu|omane, üldomane.
2. ‹adj› täielikult tuntud, väga tuttav, (nagu) oma. Kodu omased lõhnad. Uued ideed tuli rahvale omaseks teha. Orkestril on teos juba üsna omaseks mängitud. Ta loomelaadile tundub vabavärss kõige omasemana. Seal oli kõik nii omane nagu kodus. Neiu tundus algusest peale väga omane. Oled (mulle) omane nagu vend. Südamele, hingele omane maa, keel. *Kakskümmend aastat külg külje kõrval, nii omane, nii omane – ja korraga nii võõras... B. Alver. *Nii omaseks on saanud see poiss, nii kuramuse armsaks. V. Adams.
3. ‹s› omas v. lähedane inimene; oma. Tal pole siin omaseid. Poiss oli peres peaaegu nagu omane. Oled omane või võõras? Parem lähimine külamees kui kaugene omane. *".. Kes teie olete?” pöördus mees Katre poole. „Kas surnu sugulane või omane?” R. Roht. *.. ei oska vahet teha, kes omane, kes vaenlane. A. Kaskneem. || van pruut, väljavalitu. *.. oli temal juba ammu / omane välja otsitud. / Meeles tal seisis Maalikene .. Jak. Tamm.