[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

omadus ‹-e 5› ‹s›

1. kellegi v. millegi iseloomulik tunnus, erijoon vms.; see, mis kellelegi v. millelegi on püsivalt v. oluliselt omane. Inimese kehalised, vaimsed, moraalsed omadused. Sünnipärased, päritavad omadused. Raku omadus paljuneda. Ausus on väärt omadus. Igal inimesel on häid ja halbu omadusi. Töökust on ikka peetud hinnatavaks omaduseks. Tahke keha, gaaside, vedelike füüsikalised omadused. Heade omadustega tarbepuit. Uuriti uue ehitusmaterjali omadusi. Omadus kergesti süttida, plahvatada. Omadustelt kehv, rahuldav, korralik. Liitmise, korrutamise omadused. *..mis puudus [õllel] hulgalt, see tasuti omaduselt: kes janu jõi, sel kippusid aina laulud peale. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: eri|omadus, juhte|omadus, jõudlus|omadus, kaitse|omadus, kõla|omadus, käigu|omadus, küpsetus|omadus, lennu|omadus, loomu|omadus, maitse|omadus, nuuma|omadus, põhi|omadus, põlemis|omadus, ravi|omadus, sõidu|omadus, tahte|omadus, taju|omadus, tarbimis|omadus, tõu|omadus, tööomadus.
2. van omand. *.. ei ole keegi enam oma omaduse üle täielik peremees. H. Lepik (tlk).