[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Leitud 8518 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

aade ‹aate 18› ‹s›
ülev, paleuslik juhtmõte v. idee. Vabaduse, võrdsuse, vendluse aade. Isamaa kasu oli tema ülim aade. Eluvõõrad aated. Vana professor elas oma aadete maailmas. *Siis noores hinges lõid leekima kõrged aated. Ma nägin uut ilma, lahtist maad ja laia väljavaadet, ning nägin vaba rahvast tõusvat. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: karskus|aade, rahuaade.

aadress ‹-i 21› ‹s›

1. sihtkohta (ning adressaati) osutav tekst postisaadetisel, telegrammil vms.; isiku elupaiga v. asutuse asukoha osutus. Halvasti loetav, puudulik aadress. Kodune, töökoha aadress. Sihtnumbrita (postiindeksita) aadress. Anna, jäta, ütle mulle oma aadress. Kuidas su aadress on? Olen koolivenna aadressi unustanud, ära kaotanud. Saatja aadressi ümbrikul polnud. Mul ei ole Jaani uut aadressi. Kas keegi teab Tallinna Kaubamaja aadressi? Korterinumber polnud aadressil õige. Saatke kiri aadressil Tallinn, Sakala 3. || piltl (kirjutise, teose, kriitika vms. objektist rääkides). Üldsõnaline ja aadressita kriitika. Arvustus õigel aadressil. Vaenlase aadressil sadas ähvardusi. Ülistustega võitja aadressil ei oldud kitsi. Kiitvaid sõnu öeldi tehase uudistoodangu aadressil.
▷ Liitsõnad: posti|aadress, telegrammiaadress.
2. info seadme, mälu pesa, võrgus oleva objekti vms. tähis
▷ Liitsõnad: meili|aadress, võrguaadress.
3. van (hrl. paljude allkirjadega pidulik) palve-, tänu-, märgukiri kõrgemale võimukandjale; auaadress. *Keisrile antud truualamliku aadressi teksti koostas Veske .. F. Tuglas.

a ja o
keegi v. miski kõige tähtsam v. kõige olulisem. Tema on igal pool a ja o. Ta räägib igal pool ainult oma tööst, see on talle a ja o.

aasakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
murd agar, hakkaja; arukas, atsakas. *Nad võtnud aina aasakamaid mehi oma jutule ja arutanud nendega tähtsamaid küsimusi. M. J. Eisen.

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

aasta|päev

1. päev, mil möödub teat. arv aastaid mingist sündmusest, millegi asutamisest, rajamisest jne. Paju lahingu aastapäev. Eesti Vabariigi aastapäev on 24. veebruaril. Koor tähistab oma kümnendat aastapäeva.
▷ Liitsõnad: sünni|aastapäev, surma-aastapäev.
2. ‹pl.› umbes aasta, aasta ringis. Isa on juba aastapäevad surnud. Olin kodust aastapäevad eemal olnud. Sellest polegi rohkem möödas kui aastapäevad.

abi ‹11› ‹s›

1. aitamine, abistamine, abistus; see, mis aitab vrd appi Vastastikune abi. Sõbralik, omakasupüüdmatu, ootamatu, kiire abi. Materiaalne, rahaline, majanduslik, sõjaline abi. Vältimatu meditsiiniline abi. Tehnilise abi auto. Abi arengumaadele, loodusõnnetuste piirkondadele. Kelleltki abi paluma, otsima, saama. Kellelegi abi osutama, andma. Hädas vajatakse abi. Õpilane vajab abi matemaatikas. Sõprade abi kulus marjaks ära. Hea nõu on kõige parem abi. Mitte kusagilt polnud abi loota. Haavatud oigasid ja palusid abi. Kas teil abi ka tarvis läheb? Abi jäi hiljaks. Naabrite abist ta keeldus. Poiss võttis küüned abiks. Ei maksa teiste abile lootma jääda. Ta tuleb toime ilma teie abita. Naabrite abiga said kartulid võetud. || abil ‹postpositsioonilaadselt› millegi, kellegi abiga, midagi kasutades, abiks, appi võttes, millegi vahendusel, millegagi. Juurte abil hangib taim mullast toitaineid. Vääntaimed kinnituvad väänlate abil. See on katsete abil kindlaks tehtud. Sugestiooni abil saab inimest mõjustada. Ingliskeelset kirjandust loeb ta sõnaraamatu abil. Vinnasin end käte abil purdele.
▷ Liitsõnad: arsti|abi, enese|abi, esma|abi, finants|abi, humanitaar|abi, häda|abi, kaas|abi, kiir|abi, oma|abi, sünnitus|abi, välis|abi, õigusabi.
2. (millestki, kellestki) kergendus, kasu. Ravimist, rohust, süstidest oli varsti abi märgata. Kaitsekiivrist, turvavööst on kindlasti abi. Ettevaatusest oli abi. Sellest on vähe abi. Lapsed alles väikesed, paljuke neist abi on. Minust pole neile abi, ma ei tunne ümbrust ega inimesi. Poisist on isale juba suur abi. Arvasin, et kompress võiks haigele jalale abi tuua. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi.
3. abiline (tihti elukutse, ameti poolest); abistaja(d), aitaja(d) vrd asetäitja Ministri, direktori, metsaülema, kapteni, vedurijuhi abi. Vallavanema, kirjatoimetaja abi. USA riigisekretäri abi Lähis-Ida küsimustes. Remondiga ei saa ma üksi hakkama, tuleb abi võtta. Ta ei jõua seda üksi ära teha, keegi peaks talle abiks minema. Tütar on emale köögis abiks. Ta püüdis kogu aeg nõu ja jõuga abiks olla. Juhtival töötajal on sageli asetäitja(d) või abi(d). *Sauna Mari käis peres ühtepuhku abiks, sest perenaise tervis oli selle lapsega vilets. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: meistri|abi, noorem|abi, vanemabi; direktori|abi, kapteniabi.

abielu|lahutus
abielu lõpetamine seadusega kehtestatud korras abielupoolte eluajal. Mari Lepp on algatanud abielulahutuse oma mehe Jaan Lepa vastu.

abistama ‹37›
abiks olema, aitama; abi osutama, toetama. Lapsed abistavad ema kodustes talitustes. Õde abistab arsti operatsioonil. Teine võimleja võib silda laskujat käest abistada. Sageli ei osata uppujat abistada. Sõbrad abistasid meid ülesande täitmisel nõu ja jõuga. Pärast vanemate surma abistas ta oma nooremaid õdesid-vendi majanduslikult. Magistrant sai oma teaduslikult juhendajalt abistavaid näpunäiteid. Abistav kriitika.

absurd ‹-i 21› ‹s›
absurdne nähtus, väljend v. mõte; kõik see, mis on absurdne. Täielik absurd. Ta jõudis oma arutlustes absurdini. *Absurdil kunstis näivad olevat alused absurdsuste näol tegelikkuses, igapäevases elus. R. Sirge.

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

aegamöödane ‹-se 4› ‹adj›
hrv aegamööda toimuv, arenev jne. *Samasugust aegamöödast arenemisteed käies on ka eesti kirjakeel jõudnud oma tänapäevasele etapile. J. V. Veski.

afišeerima ‹42›

1. müürilehtedel v. mujal teatavaks tegema. Teatrid afišeerisid oma uuslavastusi. Afišeeris ajalehes, et tal on korter müüa.
2. piltl midagi v. kedagi nähtavale seadma, millelegi v. kellelegi üldist tähelepanu tõmbama. Vähem afišeeritud meetod. Liialt palju afišeeritud automark. Ta ei taha ennast afišeerida.

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

agarus ‹-e 5› ‹s›
(< as agar). Tal on indu ja agarust. Agarus rauges pea. Ta muutub mõnikord koomiliseks oma liigses agaruses. Erilist agarust ilmutas Jaak.

agressiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. pol agressiooni rakendav, kallaletungiv; anastuslik, vallutushimuline. Agressiivsed riigid, ringkonnad. Agressiivne sõjaline blokk. Agressiivne välispoliitiline kurss.
2. ründav, rünnata tahtev, ründevalmis. Agressiivne inimene, laps, olend. Koer oli loomult agressiivne. Ta ei suuda taltsutada oma agressiivset loomust. Tema kirjutiste toon muutub üha agressiivsemaks. Te olete oma mehe vastu, suhtes liiga agressiivne.
3. keem korrodeerides v. muul viisil keemiliselt purustav. Agressiivne vesi, keskkond. Sünteetilised rasvhapped on palju agressiivsemad kui taimsed ja loomsed rasvad.

ahaa ‹interj›
väljendab ning rõhutab:. a. märkamist, taipamist, mõistmist, teatavaks võtmist, nentivat kinnitust jms. Ahaa, nüüd ma mõistan! Ahaa, seal sa oledki! Ahaa, ma aiman, mida ta kavatseb. Ahaa, siis selles on asi! Ahaa, või nii. b. kahjurõõmu, parastamist, võidurõõmu. Ahaa! paras! – kes käskis minna oma nina toppima! Ahaa, nüüd on tal vesi ahjus!

ahastus ‹-e 5› ‹s›
meeleheide, suur hingevalu, lootusetus-, väljapääsmatustunne. Suur, ääretu ahastus. Näriv ahastus hinges, südames. Leinavate omaste ahastus ning valu. Tema häälest kostis ahastus. Kui palju ahastust, hirmu ja muret tunnevad emad laste pärast. Ringutas ahastuses käsi. Teda valdas ahastus oma tuleviku pärast. Ahastusse sattuma. Ahastuses olema. Tormas ahastusest meeletuna jõkke. Ahastusega märkasime, et paat hakkab vajuma.
▷ Liitsõnad: hinge|ahastus, kassiahastus.

ahel ‹-a 2› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› kett (näit. endisajal vangide) köitmiseks, millegi kinnitamiseks. Ahelate kõlin. Ahelaisse panema, neetima. Ahelais orjad. Vangid vabastati ahelaist. Tulekolde kohale kookude või ahelate otsa riputati keedupajad. Ta on nagu ahelatega kodu külge needitud. *Kõlistas [koer] korra ahelaga ja vigises jälle. A. Maripuu. || piltl (millegi kammitseva, köitva, takistava v. ikestava, rõhuva kohta). Kuulsuse ahelad. *Kui kesktalvel külm õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: jala|ahel, kaela|ahel, käe|ahel, paja|ahel, raud|ahel, vangiahel(ad); abielu|ahel, jää|ahel, orjaahel(ad).
2. üksteisele järgnevate esemete, nähtuste, faktide, sündmuste, ka inimeste jne. pidev rida. Jõekallast palistav hõbepajude ahel. Rahvatantsijate värvikad ahelad staadionimurul. Terve ahel kauneid järvi. Paljudes kõrgmolekulaarsetes ainetes paiknevad süsinikuaatomid ahelana. Assotsiatsioonide, järelduste ahel. Sündmuste ahel. Helgemad hetked elupäevade hallis ahelas. See oli vaid üks lüli mu tööde ja ettevõtmiste pikas ahelas.
▷ Liitsõnad: arengu|ahel, elektri|ahel, koralli|ahel, kõrval|ahel, pea|ahel, süsiniku|ahel, toitumisahel.

aher ‹ahtra, ahtrat 16› ‹adj›

1. sigimatu, mittetiinestuv; antud aastal tiinestumata (emaslooma, hrl. lehma kohta). Lehm jäeti ahtraks ning nuumati lihaloomaks. Aher mära, põdralehm. *.. silmad hallid peas kut ahtral kassil. H. Sergo. || hlv (sigimatu naise kohta). *Sina sead oma ahtra eide viljaka Oru kõrvale .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: umbaher.
2. piltl viljatu, vähese anniga; millegi poolest napp, kasin, kehv. Ahtrad kalaveed. Poolkõrbe aher loodus. Rannakülade aher põld. On väga viljakaid, ent ka üsna ahtraid poeete. Vaimselt aher inimene. Sissetulek jäi üha ahtramaks. *Ikka ahtraks jäid [maa], / ikka januseks, / kitsilt jagasid / leivapalukest. K. Merilaas.
▷ Liitsõnad: jutu|aher, kõne|aher, mõtte|aher, sõnaaher.

ahnitseja ‹1›

1. ‹s› (< tgn ahnitsema). Häbeneb oma ahnitsejast isa.
2. ‹adj› ahnitsev. Ahnitsejad inimesed.

ahu ‹11› ‹s›
hrv sööti jäetud alemaa. *Noor perenaine tegi tule ahule ja lüpsis sääl esimest korda oma lehma. J. Aavik (tlk).

ahvatis ‹-e 5› ‹s›
ahvatus-, peibutusvahend, peibutis. Ants püüdis kalu plekist ahvatisega. Uus masin oli ahvatis, mis meelitas uudistajaid ligidalt ja kaugelt. Kasutas meeste majja meelitamisel ahvatisena oma ilusat võõrastütart.

ahvi|armastus
piltl liigselt hellitav, lapsele kõike lubav armastus. Vanemad ise rikuvad lapsi oma pimeda ahviarmastusega.

ahvi|kiirus
kõnek nlj suur kiirus. Tormasime ahvikiirusega trepist alla. Kahmisime ahvikiirusel oma asjad kokku.

aia|lapike
aialapp. Igaühel peaks olema oma aialapike.

aiamaa|lapp
väike tükk aiamaad. Kaevab, töötab oma aiamaalapil.

aia|pidamine
(oma) aia viljelemine, aiakultuuride kasvatamine. Maal on head võimalused looma- ja aiapidamiseks.

aia|saadus
Puu- ja juurvili ning muud aiasaadused. Aiapidaja müüb oma aiasaadusi turul.

ette aimama
midagi vaistlikult ette tundma v. arvama, aimama (1. täh.) Oma saatust, õnnetust, surma ette aimama. Seda ei osanud, võinud, teadnud keegi ette aimata.

järele aimama
järele tegema, matkima. Lapsed püüavad täiskasvanuid kõiges järele aimata. Kellegi liigutusi, kõnnakut, häält järele aimama. *Kuskil vilistas korraks laulurästas, püüdes järele aimata oma eeskuju – uhket ööbikut. R. Sirge.

aine ‹18› ‹s›

1. ka füüs keem see, millest koosneb füüsiline keha; mateeria vorm, mida iseloomustab stabiilsus ja seisumassi olemasolu. Tahke, vedel, gaasiline, kristalne, amorfne, pulbriline, vahajas, vees lahustuv, kergesti lenduv, pindaktiivne, plahvatusohtlik, kõrgmolekulaarne, madalmolekulaarne aine. Keemiline aine. Orgaanilised, anorgaanilised ained. Radioaktiivsed, antiseptilised, kantserogeensed ained. Puidust, metallist vm. ainest ese. Ainete ringkäik (looduses) ehk aineringe. Kõik peotoitudeks vajalikud ained on hangitud, ostetud.
▷ Liitsõnad: aher|aine, alg|aine, anti|aine, ase|aine, ballast|aine, ekstraktiiv|aine, elus|aine, immutus|aine, jääk|aine, kasvu|aine, kiud|aine, kleep|aine, kontrast|aine, koostis|aine, kummi|aine, kütte|aine, lagu|aine, liht|aine, liim|aine, liit|aine, lisa|aine, lubi|aine, lõhke|aine, lõhna|aine, lähte|aine, maitse|aine, mineraal|aine, mõju|aine, mõru|aine, määrde|aine, mürk|aine, park|aine, puit|aine, põhi|aine, põletus|aine, pärilikkus|aine, rasv|aine, ravi|aine, ründe|aine, sarv|aine, side|aine, tarbe|aine, tehis|aine, toime|aine, toit|aine, toor|aine, täite|aine, uimastus|aine, valk|aine, varu|aine, võõr|aine, väetus|aine, värv|aine, väärisaine; kuiv|aine, maitse|aine, tang|aine, toidu|aine, vürtsaine.
2. objekt, allikas, lähtematerjal. a. kunstiteose teema aluseks olev lähtematerjal, kujutamiseks valitav tegelikkuslõik. Romaani, novelli, näidendi aine on kirjanik saanud oma kodukohast. Tänuväärne aine filmi, ooperi jaoks. „Kalevipoja”, antiikmütoloogia ainetel loodud maalid, muusikateosed. b. kõneaine, kõneluse (ka mõtiskluse, arutluse, vaidluse jne.) teema. Arutluse aineks oli uus töökorraldus. Jutt kaldus argipäevastele ainetele. Sobiv aine mõtisklusteks, vaidlusteks. Sündmus andis ainet kuulujuttudeks, keelepeksuks. *Muidugi oli pajatuseks nüüd niisugune aine valitud, et koolipreili sellest osa võtta ei võinud. E. Vilde. c. uurimise ainevald v. objekt. Väitekirja aine. Rahvaluuleteaduse aineks on traditsiooniline suuline looming.
▷ Liitsõnad: arutlus|aine, jutu|aine, kõne|aine, uurimis|aine, vestlusaine.
3. õppeaine. Kohustuslikud, fakultatiivsed ained. Paljudele on matemaatika üks raskemaid aineid. Ta sai kõigis ainetes head hinded. || (ainelõigu kohta). *Vastajad olid [keemias] oma hinded kätte saanud ja uus aine oli edasi võetud. A. Pervik.
▷ Liitsõnad: eksami|aine, eri|aine, eriala|aine, fakultatiiv|aine, humanitaar|aine, kõrval|aine, lemmik|aine, meelis|aine, pea|aine, põhi|aine, reaal|aine, vaba|aine, valik|aine, õppeaine.

ainsam ‹-a 2› ‹adj›
kõnek ainus, ainuke. Ta on oma vanemate ainsam laps. Ühe ainsama korra olen ma seal käinud.

ainuke(ne) ‹-se 5›

1. ‹adj› ainult üks, ainus. Ainuke(ne) laps, poeg, tütar. Ainuke mees majas. Mu ainuke sõber. Ainukesed inimesed, elanikud saarel, laiul. Ainuke(ne) järeldus, kohustus, lootus, põhjus, soov, viga, võimalus. Ainuke(ne) säilinud eksemplar. Seeni me ei leidnud, mitte ainukestki. See ei jäänud ainukeseks ega viimaseks. Tema ainukesena pääses. Koer oli vanamehe ainuke seltsiline. Temaealisi poisse oli seal paar ainukest, mõni ainuke. Ainuke, kes teda mõistis, oli ema. Ainuke, mis ta võis teha, oli oodata.
▷ Liitsõnad: üksainuke(ne).
2. ‹s› armsaim inimene. Tüdruk ootas oma ainukest sõjast koju.

ainu|laadne
oma laadilt ainukordne, unikaalne; kordumatuna, erakordsena tähelepanu äratav. Ainulaadne saavutus, võimalus. Ainulaadsed võimed. Ainulaadse ehitusega keel. Ainulaadne õppeasutus. Viiuli ainulaadne kõla. Ta on ainulaadne inimene. Imetlesime ainulaadset maastikku. See on maailma keskaegsete katedraalide hulgas üks ainulaadsemaid.

ainult ‹adv›

1. osutab, et midagi v. kedagi on vähem kui vajalik, eeldatud v. loodetud, kõigest, üksnes, vaid. Ainult kaks päeva on jäänud eksamini. Ainult pool tundi, kolm etendust veel. Kümme tütarlast ja ainult kaks noormeest. Traktoreid oli ainult neli. Nii juhtus ainult paar korda. Meie vahet oli ainult mõni samm. || mitte rohkem kui, mitte enamat kui. Mees viivitas ainult hetke. Tule ainult korraks siia. Korstnast kerkis ainult õrn vine. Leiba oli ainult tükike. Minagi olen ainult inimene. Täidan ainult oma kohust. See oli ju ainult nali, ettekääne. Ta ainult naeratas heatahtlikult. Kahjuks on ta ainult sulane.
2. (muid võimalusi välistavalt:) üksnes, ainuüksi. Armastab ainult enesest rääkida. Ta käib kinos ainult pühapäeviti. See telefon on ainult ametikõnedeks. Inimene ei ela ainult leivast. Ainult sina oled süüdi. Tal oli ainult särk seljas. Ütlen seda sulle ainult nelja silma all.
3. (üksnes rõhutades:). a. aga, vaid. Katsugu ainult puutuda! Proovi ainult minna, kohe pistavad koerad haukuma! Kui sul ainult külm ei ole. Kui ma nii kaua ainult elan. Läks kõikjale, kuhu ainult kästi. Teeb kõik, et ainult pääseda. *.. vaadake ainult, kuidas astrid ja lõvilõuad õitsevad ja salveid hõõguvad nagu tulekeeled ... O. Tooming. b. ometi. Kui ta ainult tuleks, paraneks. Kui see ainult nii oleks. c. muudkui. Tekst on siin, ainult loe ette.
4. konjunktsioonilaadses kasutuses ühendab lauseid v. korduvaid lauseliikmeid, millest järgnev piirab või osaliselt eitab eelnenud väidet. Ta pole paha tüdruk. Ainult veidi laisk. *Laed olid valged, ainult petrooleumisuitsust pisut võidunud. R. Sirge. *Neil päevil ei juhtu midagi iseäralikku, ainult valitseja jääb tööga natuke kõhnemaks .. O. Luts. | ‹ühendsidesõna osana› ainult et, mitte ainult ... vaid ka vt et, vt vaid

ainus ‹ainsa, ainsat 16 või ainust 17 või van ainu, ainust 19›

1. ‹adj› ainult üks, ainuke. Ainus abinõu, lootus, põhjus, soov, võimalus. Mu ainus sõber. Vanemate ainus laps. Taevas polnud ainsatki pilve. Ta ei lausunud ainustki sõna. Ainsatki hingelist polnud kodus. See eksimus jäi tal ainsaks. See oli mu ainus lohutus. Te pole ainus, kes nii arvab. Kaotas oma ainu lapse. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna .. F. Tuglas.
2. ‹s› kallim, armsam, armastatu. *Unes oma ainust näen ma / ohates, / õnnest jään ma tummaks teda / kohates. J. Kross.
Omaette tähendusega liitsõnad: üksainus; kolmainus

ainu|tähtis
ainukesena tähtis. Mõni õpetaja kipub oma ainet ainutähtsaks pidama.

ainu|õige
ainus õige. Ainuõige lahendus, otsus, samm. Ainuõigeks tunnistatud, kuulutatud seisukohad. Pidasin oma teooriat ainuõigeks.

ainuüksi ‹adv›

1. ainult, üksnes. Ta ei teinud seda ainuüksi enda pärast. Tänapäeva naine ei lepi ainuüksi kodu ja köögiga. Seda tean ainuüksi mina. Ainuüksi lubadusest ei piisa. *.. kuid nuhi sõbraks olla võib ainuüksi nuhk! B. Alver. *See oli öeldud nõnda, et seda sai mõista ainuüksi kui siirast tunnustust. I. Sikemäe. || kõike muud v. kõiki muid arvestamata v. kõrvale jättes, muu(de)st rääkimata. Kui palju uusi maju on ehitatud ainuüksi Tallinnas. Vaenlane kaotas ainuüksi langenutena 5000 meest. Ainuüksi viimase aastakümne jooksul on asula elanike arv kahekordistunud.
2. päris üksinda, päris üksi, ihuüksi. *Tihti viibis ta ainuüksi ja tundide kaupa oma kunstitemplis .. A. Saal. *.. ma kardan! Ainuüksi metsas ja öö tuleb! A. Kitzberg.

aitäh ‹interj›
(tänu, tänulikkust väljendav sõna:) tänu, tänan. Aitäh, kõht on täis! Võta, palun! – Aitäh! Aitäh teile ja nägemiseni! Aitäh abi eest! Aitäh meelde tuletamast! Suur aitäh! *Missugused inimesed oleksidki oma varandust aitäh eest jaotama hakanud! V. Gross.

aja|dokument
oma aega iseloomustav kirjalik mälestis. Georg Mülleri jutlused on väärtuslikuks ajadokumendiks 17. sajandi künniselt.

aja|kauge
oma ajast, ajastust, päevaprobleemidest jne. eemalolev. Elu- ning ajakauge lüürika.

ajakirjandus|vabadus
võimalus vabalt oma ideid, arvamusi ja veendumusi ajakirjanduses väljendada, ajakirjanduslik sõnavabadus. Ajakirjandusvabadust kehtestama, kaitsma. Demokraatlikus ühiskonnas on ajakirjandusvabadus.

aja|laul
kirj oma aja aktuaalseid ühiskondlikke probleeme käsitlev luuletus. Gustav Suitsu ajalaulud. Loodus- ja lembelüürika kõrval on Sütiste kirjutanud ka ajalaule.

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

taga ajama

1. kannul järgnema, jälitama. Varast, vaenlast taga ajama. Lapsed ajasid kilgates üksteist taga. Palle taga ajades jooksid poisid sõiduteele. Koer ajab kassi, kanu, jänest taga. Koer ajab saba taga (ühe koha peal keerutades ning sabast hammastega haarata püüdes). | piltl. Üks töö, mure ajab teist taga. *.. ja aina uued kavatsused ajasid mõtteid taga voodiski .. M. Raud. || (läheneda, kurameerida püüdes). Ise naisemees, aga ajab tüdrukuid taga.
2. taotlema, püüdlema. Au, kuulsust, uhkust, edevust taga ajama. Ei maksa välist efekti, sära, hiilgust taga ajada. Ajab kvantiteeti taga ning unustab kvaliteedi. Ajab oma tahtmist, õigust, kasu taga. Erilist täpsust taga ei aetud. || (taga) otsima. Siin sa oled, terve päeva olen sind taga ajanud. Mis raamatut sa siit taga ajad? *.. hakkas mööda taskuid tikutoosi taga ajama. A. Kaal.
3. taga sundima, taga kihutama. Teenija oli kõigi taga ajada ning käskida. Teistele tehti töös kergendusi, teda aeti hommikust õhtuni taga. Elatud oleks saadud ka väiksema vaevaga, kuid ahnus ajas taga. *Mis töö teid siis nii kangesti taga ajab? E. Krusten.

ära ajama
(ära lisab ühendverbis ajama tähendustele perfektiivsust, lõplikkust jms.). a. ära v. eemale minema sundima, minema kihutama; ära lükkama v. loopima jne. Ajas naise ära ja elab nüüd üksinda. Alaealised aeti peolt ära. Aja lehmad heinamaalt ära. Lumi oli kõnniteelt ära aetud. b. (füsioloogiliste protsessidega vms. seoses). Piim ajab mõnikord kõhu korrast ära. Soe vesi ei aja janu ära. Kohv ajab une ära. c. ära vaevama, kurnama. Hobused olid nii ära aetud, et tuikusid. *Ise on enese ära ajanud nagu jäär, aga näe – noort naist temale vaja. O. Luts. d. ära korraldama, õiendama, korda ajama. Ajasime asjad ära ja hakkasime koju minema. e. raseerides täielikult eemaldama. Habe tuleb ära ajada. Ta on oma toredad vuntsid lasknud ära ajada. f. (juttu) lõpuni, tervikuna ära rääkima. Kõik jutud said ära aetud. g. rõivast seljast, jalatseid jalast ära võtma. Ajas isegi särgi seljast ära. Aja mantel ära, palav hakkab. h. (näit. koide kohta:) auke, käike sisse sööma, uuristama. Koid on villased sukad nii ära ajanud, et lausa auk augu kõrval. i. kõnek kellegi autot vm. transpordivahendit omavoliliselt ära viima. Öösel oli tal auto hoovist ära aetud.