[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

olend ‹-i 2› ‹s›
elusorganism, hrl. inimene v. loom, olevus; indiviid. Sõraline, sarviline, karvane olend. Hobune on neljajalgne olend. Ujuv, roomav, lendav olend. Primitiivne olend. Vaimne, mõistuslik olend. Inimene on mitte ainult bioloogiline, vaid ka ühiskondlik olend. Vees, maa peal, maa sees elutsevad olendid. Too kaunis olend on minu õde. || (fantaasias loodud olematu isiku v. looma kohta). Müstiline, mütoloogiline, üleloomulik, ebamaine, kõrgem olend. Kuradit kujutleti inimesetaolise, kuid saba ja sarvedega olendina. *.. suuremas osas on nad [= näkid] kartlikud, malbed ja õrnad olendid .. E. Vetemaa.
▷ Liitsõnad: elus|olend, inim|olend, mees|olend, mere|olend, muinas|olend, nais|olend, pisiolend.