[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

olematu ‹1› ‹adj›
selline, millist ei ole (ega pole olnud). Olematu asi, olend, nähtus, sündmus. Uhkustab oma olematute heategudega. Olnut ei saa olematuks teha, muuta. Ta vaikis oma teod olematuks. Tuul oli peaaegu olematuks vaibunud. Tema teened selles asjas on üsna olematud. || enneolematu, ennenägematu, erakordne. *„No, tohoo, tont!” hüüdis Ott, nagu kuuleks ta jumal teab mis olematut asja. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: enne|olematu, seniolematu; rahulolematu.