[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ala|nokk
zool noka alumine pool

harjas|sulg [-sule]
zool harjasekujuline sulg mõnede lindude peas v. noka ümbruses

kiivi1 ‹6› ‹s›
zool kanasuurune pika noka ja redutseerunud tiibadega lennuvõimetu Uus-Meremaa lind (Apteryx)

koovitaja ‹1› ‹s›
zool pika allapoole kõvera noka ja pikkade jalgadega hallikaspruun lind (Numenius)

kurg ‹kure 22› ‹s›

1. suur, pika noka ja kaela ning kõrgete jalgadega lind (Grus); (üldkeeles ka:) toonekurg. Kurgede tulek, minek. Kurgede kolmnurk. Kevadised, sügisesed kured. Kured lähevad soojale maale. Kured kruuksuvad, kluugutavad. Kurg kõnnib heinamaal, konn noka vahel. Kured lähevad – kurjad ilmad, haned lähevad – hall taga, luiged lähevad – lumi taga. || toonekurg lastetoojana. Kurg tõi poja, tütre, Mardile väikese venna. *Mutid kõike teavad: / kel kurg käis külas, / kellele lõi roos. H. Suislepp.
▷ Liitsõnad: soo|kurg, toonekurg.
2. adrakurg

kurvits ‹-a 2› ‹s›
väga pika sirge noka ja valdavalt pruuni sulestikuga lind (hrl. metskurvitsa kohta)
▷ Liitsõnad: mets|kurvits, muda|kurvits, rohukurvits.

lokuti ‹1› ‹s›

1. kuke v. kana noka all olev kaheosaline ripnev nahalott. Kuke lokutid on suured, kanal väiksemad.
2. lokulaud. *.. üks neist haarates lokuti hakkas sellega tagudes kutsuma külarahvast kokku. E. Kippel.

merisk ‹-i 2› ‹s›
zool musta-valge sulestiku, tugeva erepunase noka ja roosade jalgadega valjuhäälne rannikuil elutsev hakisuurune lind, meriharakas (Haematopus ostralegus)

naaskel|nokk
zool põhjamuda selgrootuist toituv naaskelja ülespoole kaarja noka ja pikkade jalgadega lind (Recurvirostra avosetta)

napsama ‹napsata 48›

1. (millegi küljest, pealt, otsast, millestki kinni v. näit. suhu, noka, hammaste vahele) haarama. Napsas mööda minnes puu otsast paar õuna. Laps napsab põõsast marju. Napsas varnast mütsi ja jooksis välja. Napsab raha laualt, mu näppude vahelt. Napsas mul käisest kinni ja ütles, et tahab rääkida. Vähk võib valusasti sõrmest kinni napsata. Napsa kääridega lindi otsast tükk maha. Kass napsab hiire kinni. Rebane napsas kana lõugade vahele. Hobune püüab tee äärest rohtu napsata. Pääsuke napsab putukaid õhust, lennult. Koer napsab tüütavat kärbest. Litter napsati vastasmängija nina alt ära. | piltl. Sa napsasid mul sõnad suust. Ta napsas mõttest õhinal kinni. Ei leia sobivat pruuti, toredad tüdrukud kõik juba ära napsatud. Üllatusvõitja napsas kuldmedali favoriitide eest ära.
2. (kergelt) lööma. Napsab hobust ohjaharuga (vastu külge). Napsa mullikale vitsaga. Laasimiskirves napsab ühe hoobiga jämedagi oksa maha. *.. ja napsas linapeo vastu kammi külge kinnitatud vikatit: kräuh! Kuprad sadasid hunnikusse. J. Lintrop.
3. piltl (öelda) nähvama, torkama. Napsas mulle, et seda ta iialgi andeks ei anna. Ta võib mõnikord üsna teravalt, mürgiselt napsata. *„Midagi pole,” napsab tüdruk vastuseks .. A. Liives.

noka|tipp [-tipu]
zool noka tipmine osa. Nokatipp ja nokatüvik.

noka|täis ‹s›
nokaga võetav, noka vahele mahtuv kogus. Varblased haaravad kanade toidunõust, tuvide eest nokatäisi. Pääsukesed kannavad pesamaterjali nokatäis nokatäie järel. *Tuli vares, et nokatäit võtta. A. Sang (tlk). || piltl raasuke, kübeke, terake. Anti palake leiba ja nokatäis võid peale. *Sest eks ole ju iga üksiku kõige suuremgi saavutus vaid nokatäis, võrreldes elu jätkuva progressiga. H. Siimisker. *See nokatäis elamist [mehe paar kompsukest] toodi härjavankrile. A. Mälk.

noka|tüvik
zool noka tüviosa. Nokatüvik ja nokatipp. Mõnel linnuliigil katab nokatüvikut vahanahk.

pelikan ‹-i, -i 10› ‹s›
zool soojematel maadel elutsev pika koguka noka ja veniva kurgupaunaga suur roosakahelgiline valge veelind (Pelecanus). Eestis on pelikan eksikülaline.
▷ Liitsõnad: roosapelikan.

rähn ‹-i 21› ‹s›
tugeva peitelja noka, vetruva saba ja ronijalgadega puistulind. Kirju, musta, rohelise sulestikuga rähn. Punase pealaega rähn. Rähn trummeldab, põristab kuival oksal, vastu kuiva oksa. Kostab rähni väsimatut toksimist. Kuskil koputab rähn vastu männitüve.
▷ Liitsõnad: hall|rähn, kirju|rähn, kolmvarvas-|rähn, must|rähn, roherähn.

räusk1 ‹räusa 22› ‹s›
zool erkpunase suure noka ja musta lagipeaga varesesuurune lind, röövtiir (Hydroprogne tschegrava)

soodi|nurk
mer purje nurk poomi noka lähedal, kuhu kinnituvad soodid

talle|kotkas
raisakotkas, kelle noka all on harjassulgedest habe, habekotkas. Tallekotkas toitub suurte loomade korjustest.

tuvi ‹11› ‹s›
lühikese nõrga noka ja tiheda sulestikuga lind, meil hrl. kodutuvi. Hall, valge tuvi. Pööningul kudrutavad tuvid. Akna tagant kostab tuvide kurinat. Kirikuesine plats on tuvisid täis. Pauk hirmutas katuselt tuvid lendu. Vana naine söödab tuvisid. Varblased näppavad tuvide eest leivaraase. Kodustatud, taltsas tuvi. Tuvi on rahu sümbol. Kujutelm tuvist kui vagast linnust. Parem varblane pihus kui tuvi katusel.
▷ Liitsõnad: kaelus|tuvi, kalju|tuvi, kroon|tuvi, maa|tuvi, turtel|tuvi, õõnetuvi; kodu|tuvi, metstuvi; ilu|tuvi, kirja|tuvi, liha|tuvi, posti|tuvi, pugutuvi; rahutuvi.

urgitsema ‹37›

1. sõrme, kä(t)e, küüne, noka v. (teravaotsalise) vahendiga kaabitsedes, otsides kuskil, millegi hulgas tegutsema, sorkima, kuskilt torkimise v. tuhnimise teel midagi (vähehaaval) kätte saada püüdma v. eemaldama. Poiss urgitseb (näpuga) nina. Urgitses sõrmega, orgiga, tikuga hambaid 'hambavahesid'. Urgitses rosinaid taga ajades küünega saias. Urgitseb tükk aega taskus, enne kui viimaks võtme leiab. Arst hakkas mu kõrvas urgitsema. Urgitseb küünealuseid, küüsi (puhastada). Taat urgitses (tikuga) piipu. Põnnidele meeldib liivas, liiva urgitseda. Urgitses kepiga hiireaugus. Lind urgitseb puukoore alt putukaid. Urgitsesin nõelaga küüne alt pindu. Urgitses purgist seeni. Käis jõest kivide vahelt vähke urgitsemas. Urgitses põllult kartuleid. Tüdruk nokkis toitu siit ja urgitses sealt, aga suhu ei pistnud õieti midagi. Urgitses pöidlaküünega pudelilt korki, pudelikorgi kallal. | piltl. Armastas urgitseda iseendas, oma hinges. Mis sa ikka teise hingehaavades urgitsed! Parem on mineviku kallal mitte urgitseda. || sel teel tasapisi v. vaevaliselt midagi toimetama, nokitsema. Mõlemad urgitsesid mootoris, mootori kallal, mootorit parandada. Mees urgitses konksuga lukku lahti muukida. Onu urgitses traktori lõpuks käima. *Eks ole aastate jooksul üles urgitsetud siit ja sealt mõni lapike [põldu]. J. Mändmets. *Sealjuures urgitseb iga majand ja ettevõte justkui omapead, puudub looduse kujundamise generaalplaan. O. Tooming. | piltl. Urgitseb endale visalt karjääri (teha).
2. pealekäivalt, uurivalt pärima, pinnima; survet avaldama, pitsitama. Muudkui urgitseb oma küsimustega, ei anna rahu. Kohus võib teab mis pisiasjade kallal urgitsema hakata. Tajus küsimuse vastikult urgitsevat alatooni. Elan nagu tahan, ärgu teised urgitsegu! *Hakati vanade asjade pärast urgitsema, kutsuti valda ülekuulamisele. T. Lehtmets. || piltl (hingeeluga ühenduses olevana:) kripeldama, pakitsema. Küll võtab südame all urgitsema, kui üksi maha jääd! Urgitsev mure, hirm, kahtlus, kartus. *Südames aga urgitses meelepaha selle üle, et õigus oli õele jäänud. H. Pukk.
3. (tagaselja) kellegi vastu tegutsema, midagi halba sepitsema, susima. Meil ei urgitseta üksteist, ei intrigeerita. Niikaua urgitses ja sosis, kuni ajaski paari tülli. Ütleb oma arvamuse teisele otse näkku, selle asemel et salaja urgitseda. *.. aina urgitseb [popsirahvas] ning õõnestab riikliku korra aluseid. J. Kärner. *See on Saatan, kes ikka ja alati salamahti urgitseb ja õhutab .. K. Ristikivi.

vaenu|kägu
zool põõsasniitudel ja hõredates metsatukkades elutsev pika kõvera noka ja suure suletutiga lind (Upupa epops)

valjas|riba
zool ribajas ala linnul noka ja silma vahel. Valge-toonekurel on valjasriba sulgedeta.

änn ‹-i 21› ‹s›
zool tundra ja arktiliste saarte kajakasuurune konksja noka ja valdavalt tumepruuni sulestikuga röövlind (Stercorarius v. Catharacta). Änn jälitab kajakaid, et neilt saak ära võtta.
▷ Liitsõnad: laisaba-|änn, pikksaba-|änn, suur|änn, söödikänn.

üla|nokk
zool noka ülemine pool. Kanakullil ulatub ülanoka terav ots konksjalt üle alanoka.