[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

nimeline ‹-se 5› ‹adj›

1. nime (v. nimetust) omav; teat. nime kandev, teat. nime all tuntud. Selles näidendis on viis nimelist tegelast. Rahvalauludel puudub harilikult üks, nimeline autor. Meil oli tööl kaks Rein Tamme nimelist meest. Kas Tarvastus on Tossu-nimelist talu? || kellegi nimele väljaantud, selline, millega ainult vastav isik saab opereerida. Nimeline hoius, tšekk. Sain nimelise kutse esietendusele. || selline, kus midagi tehakse oma nime avaldades. Nimeline hääletamine. || (asutuse, organisatsiooni, auhinna jne. nimetuses:) kellegi v. millegi nime kandev. Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu. F. Tuglase nimeline novelliauhind. || (väärtusliku kingituse, mälestuseseme puhul:) saaja nime kandev (näit. sissegraveerituna). Ohvitserid said nimelisi käekelli ja relvi.
▷ Liitsõnad: eri|nimeline, ise|nimeline, kauni|nimeline, oma|nimeline, sama|nimeline, selle|nimeline, tema|nimeline, ühenimeline.
2. van nominaalne, nimi-. Nimeline hind, väärtus.
3. ainult nime poolest eksisteeriv, formaalne. Kuningas on tänapäeval tihti ainult nimeline riigipea, kuningavõim on vaid nimeline. *Uus seadus andis talurahvale nimelise vabaduse, kuid majanduslikult jättis ta talurahva mõisnike piiramatu omavoli alla. M. Aitsam.