[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

naaber ‹-bri, -brit 2› ‹s›
isik, pere, asutus, haldusüksus, riik vms. teise kõrvuti, lähestikku elava v. asuva isiku, pere vms. suhtes; ese, ala, valdus, loodusvorm vms. teise kõrvuti, lähestikku, piirnevalt paikneva objekti suhtes. Meie naabrid kõrvalt, vastaskorterist, meie (korteri) peal, all asuvast korterist. Kõrvuti kruntide kaudu saime naabriteks, üleaedseteks, oleme naabrid, piirimehed, üleaedsed. Kutsusime soolaleivapeole kõik üle aia naabrid, üle tee naabrid ja nurkapidi naabrid. Oleme eluaegsed naabrid, elupäevad kõrvuti elanud. Läksime naabri(te) juurde, naabri(te) poole, naabri(te)le külla, olime naabri(te) juures, naabri(te) pool, naabri(te)l külas. Peab minema naabri(te)lt tikke laenama. Hõredalt asustatud metsaalal oli lähema naabrini oma paar-kolm kilomeetrit, kaugematest naabritest rääkimata. Paistu ja Tarvastu kihelkond on naabrid. Üle Läänemere on meie naabriks Rootsi. Eestlaste naabreiks lõunas olid liivlased ja lätlased, idas slaavi hõimud. Valgjärve lähem naaber on Udsu järv. Kiviktaimlat rajades tuleb arvestada, missugused taimed üksteisele naabriks sobivad. || (juhusliku, ajutist laadi kõrvuoleku, läheduse kohta). Kes olid su naabrid pulmalauas? See vana kõrge leeniga tool ei sobi nende uute toolide naabriks. *.. kummalised naabrid: saja-aastane veimevakk ja moodne häältepüünis [= raadio]! L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: korteri|naaber, laua|naaber, pingi|naaber, toanaaber; ida|naaber, lõuna|naaber, lääne|naaber, põhjanaaber.

naaber-
‹liitsõna esiosana› väljendab hrl. midagi naabriks olevat, naabruses asuvat, piirnevat vms.