[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

nõunik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
nõuandja, konsultant; mingi nõuandva kogu vm. kollegiaalse organi liige; ka kõrgemate ametnike tiitel. Kuninga, vürsti, presidendi, valitsuse nõunikud. Saatkonna nõunikud, sekretärid ja atašeed. Ülem-maakohtu koosseisu kuulusid eesistuja ja 12 nõunikku. *.. härra Henrik Claesson Horn Turu linnast, hertsog Johani nõunik ja Soomemaa tegelik valitseja. J. Kross. *Valitud linna rahvaesindus – volikogu aga kauples selle ümber, keda panna linnapeaks, keda nõunikeks. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: eri|nõunik, haldus|nõunik, kaubandus|nõunik, kolleegiumi|nõunik, kooli|nõunik, linna|nõunik, maa|nõunik, munitsipaal|nõunik, riigi|nõunik, sala|nõunik, titulaar|nõunik, õue|nõunik, õigusnõunik.