[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mõlema ‹2 ‹sg. nom. puudub›› ‹pron›
kaht isikut vm. objekti ühe kokkukuuluva paarina tähistav määratlev asesõna. a. ‹substantiivselt›. Poeg ja tütar tulid mõlemad pühadeks koju. Vaadanud teineteisele otsa, puhkesid mõlemad naerma. Kumb on süüdi? – Eks mõlemad. Ma juba maksin meie mõlema eest. See oli neile mõlemale üllatus. Poegadele osteti mõlemale auto. Mingu üks teist, mõlemal ei tarvitse minna. Ta kiitis mõlemaid, nii meest kui naist. Sadagu lund või vihma või mõlemat, mõlemaid korraga. Pada sõimab katelt, ühed mustad (on) mõlemad. *.. palusid süüa ja, kui jätkub, ka uusi riideid. Mõlemaid anti neile häämeelega. J. Järv. b. ‹adjektiivselt›. Mõlemad tütred on juba täiskasvanud. Võttis mu mõlemast käest kinni. Lilli jätkus mõlemasse vaasi. Mõlemas sokis on augud. Leiba oli lõigatud pätsi mõlemast otsast. Mõlemal poolel on ses asjas omajagu õigust. Mõlemal korral ei olnud teda kodus. Mõlemal pool teed, mõlemat kätt on telliskivimajad. Mõlemat lehma ei jõua ületalve pidada. Mõlemad moodused on võimalikud.