[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

metsik ‹-u 2›

1. ‹adj› (algsel, ürgsel) looduslikul kujul esinev; korrastavast inimtegevusest puutumata. Ihkaksime näha metsikut ürgloodust, inimtühja metsikut taigat. Matkasime metsikuis mägedes. Metsik Lääs 'USA lääneosa koloniseerimisajajärgul'. Metsik kaljune rand. Alaska metsik kõnnumaa. Neid vaimustas looduse metsik ilu. Mahajäetud põldudel lokkas metsik võsa. Harimata maa oli metsikuks muutumas. Hooldamata, metsikuks muutunud, kasvanud park, aed, hekk. || (loomade ja taimede kohta:) kodustamata v. kultuuristamata. Metsikud kaamelid, kitsed. Metssiga on meie kodusea metsik esivanem. Metsik uluklammas muflon. Metsikud õunapuud, kirsid. Metsik porgand, kapsas, punane ristik. Metsikust kullerkupust on aretatud mitmeid aedvorme. Kõik kultuurtaimed lähtuvad, on aretatud metsikuist eellasist. || (inimese mittehoolitsetud, korrastamata välimuse kohta). Merehädalised olid metsiku väljanägemisega – habetunud, räbalais ja räämas. Habe, juuksed on metsikuks kasvanud. Metsikute soengutega poplauljad.
2. ‹adj› madalal tsivilisatsiooniastmel olev v. mahajäänud, tsiviliseerimata, (kommetelt, tavadelt) barbaarne. Metsikud suguharud, hõimud. Metsikud nomaadid, barbarid ümbritsesid Rooma riiki. Peaaegu kiviaja tasemel metsikud pärismaalased. Ristisõjad metsikute paganate vastu. Kombed olid keskajal metsikud.
3. ‹adj› ohjeldamatu, taltsutamatu, pöörane; julm, toores. Joobnuna läheb ta pööraseks ning metsikuks. Jüri oli oma raevus metsik. Nii metsik poiss, et tuleb käsitsi kallale. Tal on metsik loomus, temperament. Metsiku hobuse taltsutamine. Metsik peksmine, piinamine, tapmine, mõrv. Jälk ja metsik sõda. Okupantide metsikud vägivallateod. Tema pilgus, silmades, näos on midagi julma ja metsikut. Inimeses peitub metsikuid kirgi ja instinkte. *Ta oli nõdrameelsem kui kõige metsikum hull, aga keegi ei saanud sellest aru. M. Pedajas (tlk).
4. ‹adj› tohutu, meeletu, pöörane. Metsik hoog, kihutamine, tormamine, rutt. Tormas, sõitis metsiku kiirusega. Algas metsik tagaajamine. Metsik närvipinge, hirm, viha. Metsik himu, iha, kirg, kiivus. Mind valdas metsik rõõm. Metsik nälg, janu. Hommikul ärkasin metsiku peavaluga. Metsik joomine ja prassimine. Vaenlane avaldas kõikjal metsikut vastupanu. Tõusis metsik tuul. Sattusime metsikusse lumetormi. Puhkes maruline metsik aplaus. Mis metsik kisa, karjumine, lärm see on? *Olin tookord kolm ööpäeva metsikus palavikus. Ü. Tuulik.
5. ‹s› kõnek mingisse organisatsiooni (algselt üliõpilaskorporatsiooni v. -seltsi) mittekuuluv isik; omal käel toimiv, mitteorganiseeritud isik. Korporandid ja metsikud. Suvel on Krimmis nii tuusikutega suvitajaid kui ka metsikuid. *Ülikooli astudes sai Hukost enesestmõistetavalt väärika „Sakala” korporatsiooni rebane, Oskar aga jäi metsikuks .. R. Sirge.
6. ‹s› folkl rituaalne õlgedest nukk (Lääne-Eestis). Metsiku tegemise komme seostub vastlapäevaga.
7. ‹s› murd metsatukk. *Meie Andres juhtis üle kraavi sammu metsiku poole, kõndis kaugemale puie alla .. L. Koidula.