[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

anodeerima ‹42›
tehn metall(detail)i pinda elektrolüüsi teel oksüdeerima. Anodeeritud alumiinium.

bimetall ‹-i 21› ‹s›
tehn kahest eri metalli v. sulami kihist (pool)toode (näit. leht, plaat, traat)

bromiid ‹-i 21› ‹s›
keem broomi ühend metalli v. mittemetalliga

dupleks|protsess
tehn metalli (hrl. terase ja malmi) sulatamine järgemisi kahes sulatusseadmes

email1 ‹-i 21› ‹s›

1. klaasjas kattekiht hrl. metalli pinna kaitseks v. ilustuseks. Värvilise emailiga kaunistatud ehe.
2. anat hambavaap

frees ‹-i 21› ‹s›
tehn
1. paljuhambaline pöörlev lõikeriist metalli, puidu, plastmassi vm. töötlemiseks
▷ Liitsõnad: ketas|frees, kopeer|frees, kuju|frees, külg|frees, laup|frees, nurk|frees, ots|frees, saag|frees, silinder|frees, sõrm|frees, tigufrees.
2. freesidega (1. täh.) masin (mulla kobestamiseks, turba tootmiseks jne.), freesmasin
▷ Liitsõnad: metsa|frees, mulla|frees, soo|frees, turbafrees.

gaas|lõikamine ‹-se 5› ‹s›
metalli lõikamine hapnikujoas põletamise teel

haavel ‹-vli, -vlit 2› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. ümar pliikuulike väikeulukite laskmiseks mõeldud laengus. Pehmed, kõvad haavlid. Püss on laetud jämedate haavlitega. Haavlitega laskma.
▷ Liitsõnad: jänese|haavel, linnu|haavel, pardihaavel.
2. tehn üks metallpindade töötlemiseks kasutatavaist kõva metalli tükikestest

haljas ‹halja 19› ‹adj›

1. noore rohu värvi roheline, taimeroheline. Haljas rohi, oras, mätas, oks. Haljas aas, küngas, org. Mets oli kevadiselt haljas. Maa, muru läheb päev-päevalt haljamaks. Loomad olid halja rohukamara mullale tallanud. Noored haljad kased. Vili põllul on alles haljas 'valmimata, mitteküps'. *Järsku lõpeb rukis – ees on pehme haljas linaväli kui roheline järv. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: hali|haljas, igi|haljas, kevad|haljas, suve|haljas, vihmahaljas.
2. (hõbedaselt) läikiv, hiilgav (metalli v. metalleseme kohta). Haljas hõbe, teras. Haljas vikat, adratera. Haljas mõõk, oda, tääk. Haljas plekk kiiskas päikese käes. Haljaste nööpidega mundrikuub. Käiasin noa haljaks. Haljaks hõõrutud vasknõud. Üks metallmüntidest oli teistest uuem ja haljam. *Vana põrand naksus tantsijate all ja haljaks kulunud naelapead läikisid vastu valgust. M. Traat. | piltl. *Siis oli mul veel hääl ergem ning hammas haljam, nii mõnigi konkurent peaks seda hästi mäletama. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: hõbe|haljas, terashaljas.
3. kõnek selge, klaar (vee v. muude värvuseta vedelike, eriti viina kohta). Haljas allikavesi, viin, märjuke. Haljas mahl nirises klaasi. Kulistas alla klaasitäie haljast valget. Veeretas haljast pudelit käes. *Kuid ämbris polnud enam supp, vaid haljas, tulisoolane ookeanivesi. H. Sergo. || ‹substantiivselt› valge viin, puskar. Pudel, toop haljast. *Terve laudkond vaatas parajasti pealt, kuidas Oolup kümnetoobisest plaskust vana haljast kruusi vulksutas .. R. Sirge.
4. piltl noor, elukogemusteta, roheline. Sa oled veel liiga noor ja haljas, et elu mõista. Siin oli nii vanu kui haljast noorust. *Välk oli veel haljas nooruk; ammuks see oli, kui tuli põllutöökoolist. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: verihaljas.

higi ‹11› ‹s›

1. nahas leiduvate higinäärmete soolaka maitsega eritis. Külm higi otsa ees. Higi jookseb, voolab ojana. Natuke kaevatud, ja juba higi väljas. Jooks võttis higi otsale. Laubal pärlendas higi. Higi pühkima. Üleni higist märg. Higist nõretav nägu, keha. Särk, ihu, mees leemendab higist. Kuub, sadul haises higist. Hobusel on selg higis. Higile ajavad 'higistama panevad' vahendid. On juba nii palav, et higi tilgub iga ihukarva otsast. | (vaeva, raske töö, pingutuse kohta). Et raha saada, tuli higi valada. Higi ja vaevaga teenitud sendid.
▷ Liitsõnad: hirmu|higi, palaviku|higi, pal(g)e|higi, surma|higi, töö|higi, vaevahigi.
2. kondenseerunud auru kord klaasi, metalli vms. pinnal. *Ollimar pühkis käega aknaruudult higi.. M. Traat.
▷ Liitsõnad: aknahigi.

hõbe ‹-da 2› ‹s›

1. keemiline element, valge läikiv väärismetall (Ag); seda metalli rohkesti sisaldav sulam. Puhas hõbe. Hõbeda leiukohad. Hõbedat kaevandama. Hõbedast kaelakee, sõlg, küünlajalg.
2. sellest metallist v. seda metalli rohkesti sisaldavast sulamist raha vm. ese(med). Kõlisev hõbe. Maksis peene hõbedaga. Palk oli tuhat rubla hõbedas, hõbedat. Kelle kukkur, selle kohus, kelle hõbe, selle õigus. *Võtab kaelarahad, röövib hõbeda! M. Under. *..lauda istudes panin tähele helkivat kristalli, läikivat hõbedat.. M. Metsanurk. || kõnek hõbemedal; hõbemedali omanik. Võistlustelt saadi nii kulda kui hõbedat. Vasaraheites oli võidukas mulluste MM-võistluste hõbe.
▷ Liitsõnad: lauahõbe; olümpiahõbe.
3. piltl miski, mis on (eriti värvuselt v. läikelt) selle metalli sarnane. Mehe juustes ja habemes oli tublisti hõbedat. Paadipõhja kattis kalasoomuste hõbe. *..kuu tuleb, / vana ja vaevlik, / üle puistab mind / hõbedaga. H. Runnel. || (heleda, kõrge ja puhta hääle kohta). *..oli tema hääles ööbiku hõbe / ja musta linnu mõistus. H. Adamson.
▷ Liitsõnad: härmatis|hõbe, juuste|hõbe, merehõbe; elav|hõbe, uushõbe.

hõõgus|värvus
tehn kõrge temperatuurini kuumutatud helendava metalli värvus. Metalli punane, helepunane, kollakaspunane, kollane hõõgusvärvus.

hööveldama ‹37›
puidu, metalli vm. pinda edasi-tagasi liikuva lõiketeraga laaste lõigates töötlema. Tasaseks, siledaks, õhemaks, üle hööveldama. Üks laua serv tuleb maha hööveldada. Hööveldas nii, et laastud lendasid. Hööveldatud ja hööveldamata lauad. Hööveldatud pind. | piltl. Üsna hööveldamata poiss. || (teehöövliga tasandamise kohta). *Siledaks hööveldatud kruusateel rattad ei kolisenud enam.. M. Raud.

höövel|pink
tehn
1. puutöö tegemisel kasutatav tugev töölaud, kuhu töödeldav ese kinnitatakse, tisleripink, kruupink
2. tööpink metalli hööveldamiseks

induktsioon|ahi
el elektriahi, milles metalli kuumutab temas välise magnetvälja toimel tekkinud elektrivool

jood ‹-i 21› ‹s›

1. keem halogeenide rühma kuuluv element, mittemetall, metalli läikega kristalne aine [1]
2. jooditinktuur. Haava ümbrust määriti joodiga.

kaksik|sool [-a]
keem sool, mille koostisse kuulub kaks eri metalli. Maarjas on kaksiksool.

kalestama ‹37›

1. kaledaks (hrl. 3. täh.) tegema. Sõda oma koledustega on kalestanud tema hinge, südame. Argimured polnud naist kalestanud.
2. tehn erilise töötlemisega metalli v. sulami tugevust ja kõvadust suurendama ning ühtlasi plastsust ja sitkust vähendama. Kalestatud teras.

kalestuma ‹37›

1. kaledaks (hrl. 3. täh.) muutuma. Aastatega ta kalestus oma ametis. Kalestunud süda, hing, nägu. Rahaahnusest kalestunud inimene. Paljudest vintsutustest ja sõjakannatustest kalestunud mees.
2. tehn (plastsel deformatsioonil toimuva metalli v. sulami tugevuse ja kõvaduse suurenemise ning ühtlasi plastsuse ja sitkuse vähenemise kohta). Metall kalestub.

kang1 ‹-i 21› ‹s›

1. tugev metallvarb v. puulatt millegi üles- v. lahtikangutamiseks, maa seest väljakaalumiseks, pinnase lahtiraiumiseks vms. töödeks. Tugev, teravaotsaline kang. Kangiga kive, kände välja kaaluma. Jääd, külmunud maad raiuti kangidega. Uks murti kangiga lahti. || ukse, värava kindlaks sulgemiseks selle pooltele risti ette käiv metall-latt. Uksel, väraval oli seespool kang ees.
▷ Liitsõnad: raud|kang, tuletõrjekang.
2. tehn (käepidemega) varb sõidukil, masinal, aparaadil selle käivitamiseks, väljalülitamiseks v. reguleerimiseks, hoob. Masina seiskamiseks tuleb kang alla vajutada.
▷ Liitsõnad: juht|kang, juhtimis|kang, käigu|kang, käivitus|kang, lülitus|kang, pedaali|kang, piduri|kang, ülekandekang.
3. piklik kõva tomp mingit ainet (hrl. metalli). Kuninga varakambris oli hõbedat küll rahadena, küll kangidena. Pärast jahtumist lõigati seep kangideks. Ostis terve kangi keeduvorsti. *Hommikul piima meiereisse saates oli perenaine sealt lasknud tuua kangi tinakõva, värsket, pressitud ekstraeksportvõid .. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: hõbeda|kang, juustu|kang, kulla|kang, seebi|kang, tina|kang, vorstikang.
4. füüs kindla toetuspunkti v. telje ümber pöörduv (vardakujuline) jäik keha. Üheõlgne, kaheõlgne kang.
▷ Liitsõnad: kaalukang.
5. sport teat. spordiriist. a. tugipostidest ja nende vahele kinnitatud tugevast terasvarvast koosnev võimlemisriist; ka vastav meeste sportvõimlemise ala. Harjutused kangil. Kangil saavutas võistkond kaksikvõidu. Kang on ta lemmikala. b. tugevast metallvarvast ja selle otstesse kinnitatavatest metallketastest koosnev tõstevahend. Esimesel katsel pandi kangile 142,5 kg. Tõstab kangi ja sangpommi. Teeb kangiga jõutreeningut.
▷ Liitsõnad: tõste|kang, võimlemiskang.

kohrutus|tehnika
kunst metallitöötluse tehnika, kus rakendatakse metalli kohrutamist. Kohrutustehnikas seinaplaadid.

konverter ‹-i, -it 2› ‹s›
tehn seade terase vm. metalli tootmiseks

kopp ‹kopa 22› ‹s›

1. pika varrega v. käepidemega nõu hrl. mingi vedela aine tõstmiseks. Toidujagaja tõstis pajast kopaga suppi kaussidesse.
▷ Liitsõnad: puu|kopp, vee|kopp, villkopp.
2. tehn kaevamis- v. teisaldamismasina osa, millega ammutatakse ja teisaldatakse pinnast vm. puistmaterjali. Ekskavaatori kopp. Bager tõstab suurte koppadega jõe põhjast kruusa ja muda.
▷ Liitsõnad: haardkopp.
3. tehn teras- v. malmanum sula metalli vms. lühiajaliseks säilitamiseks, teisaldamiseks ja valamiseks

kraat ‹kraadi 21› ‹s›
tehn detaili v. töödeldud metalli pinnast väljaulatuv (terav) äär

kuld ‹kulla 22› ‹s›

1. keemiline element, helekollane läikiv pehme hästi töödeldav väärismetall (Au); seda elementi rohkesti sisaldav sulam. Kulla ühendid, sulamid, leiukohad. Kulda otsima, kaevandama, pesema, uhtma. Mägedes leiti, avastati kulda. Unts kulda. Kulla proov. Kullast ehted, mündid. See uur on puhtast kullast. Raamatul oli kullaga trükitud kaanekiri, selg. Kullaga tikitud rüüd. Vilgukivi läigib, hiilgab nagu kuld. Kõik pole kuld, mis hiilgab.
▷ Liitsõnad: ehte|kuld, hamba|kuld, leht|kuld, proovi|kuld, tukatikuld; kassikuld.
2. sellest metallist raha vm. ese(med). Viierublane, kümnerublane kuld. Luges omanikule tuhat rubla kullas kätte. Pidulaua kuld, hõbe ja kristall. Põgenikud võtsid endaga kaasa nii palju kulda, kui suutsid. On lasknud endal suu kulda 'kuldhambaid' täis panna. || kõnek kuldmedal; kuldmedali omaja. Lõpetas keskkooli kullaga. Meeskond sai kulla, jõudis kullani, tuli kullale. Olümpiavõistlustelt toodi ära kolm kulda. Ta on tänavuste meistrivõistluste kuld.
▷ Liitsõnad: meistri|kuld, olümpia|kuld, tšempionikuld; maratoni|kuld, sprindi|kuld, suusakuld.
3. piltl miski, mis on (eriti värvuselt v. läikelt) selle metalli sarnane. Sügislehtede kuld. Kased puistavad juba kulda. Juuste kuld. Mets leegitses loojuva päikese kullas. Koidutaevas hõõgub kullas. Dekoratsioonid olid täis kulda ja karda.
▷ Liitsõnad: eha|kuld, koidu|kuld, lehe|kuld, päikese|kuld, sügis|kuld, õhtu|kuld, õiekuld.
4. piltl (väljendites millegi väga väärtusliku v. hea kohta). Ilm, maa on lausa kuld. Tema nõuanded on kulda väärt, kaaluvad kulda. Nendel sõnadel on kulla kaal. Lõikusajal on kuival päeval kulla hind. Hein kui kuld, söö või ise. Sa oled lausa kuld, et ikkagi tulid! Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Mis ühe meelest kuld, see teise meelest muld. *Seal oli kõike, labasust ja kulda. V. Panso. || (hrl. ajakirjanduslikus pruugis loodusvarade kohta). Must kuld 'kivisüsi v. nafta'. Pruun kuld 'põlevkivi'. Roheline kuld 'mets'. Valge kuld 'vee-energia; puuvill'. || kõnek (eufemistlikult fekaalide kohta). *Ma vedasin kulda.. Puhastasin kullakambrit. R. Roht.
5. luulek kullake; kallike, armsam. *.. äiu-li ja äiu-la, / kullad, mingem magama! M. Nurme.

kuljus ‹-e 4› ‹s›
‹hrl. pl.› väike õõnes heliavadega metallkuul, milles lahtiselt asetsev metalli- v. luutükike rappumisel tekitab heli. Kuljuste helin, kõlin. Kuljused helisevad, tilisevad, kõlisevad. Täkul on kuljused kaelas. Kosja sõideti ikka kuljuste helinal, kuljustega. Lambale köideti kuljus kaela. Poel oli uksekellaks kuljus. Pruudi põlle ehtisid kuljused ja litrid. Narrimütsi kuljused. Kuljustega šamaanitrumm. *.. vaikses õhus saadab torisevat noorukibassi kuljusena helisev neiunaer. O. Kool. || ‹pl.› rahvapilli- v. lasteorkestri löökpill, mis koosneb seesugustest käepideme v. nahkrihma külge kinnitatud metallkuulidest
▷ Liitsõnad: hõbe|kuljus, vaskkuljus.

kumisema ‹37›

1. pikka tumedat meloodilist heli andma (hrl. metalli kohta); tumedalt kajama. Kirikukellad kumisevad. Telefonitraadid kumisevad tuules. Kauguses kumiseb kõu. „Tere õhtust!” kumises Jaani sügav bass. Kumisev gong. Laeva, vabriku jäme kumisev vile. *Kell kumises kümme, üksteist, lähenes südaöö tund.. O. Tooming. | piltl. Paatosest kumisevad sõnad, kõned.
2. ebamugavat tasast kuminat meenutavat heli, huugamist peas v. kõrvus tajuma. Pea kumiseb mürast, väsimusest, pingutusest, magamatusest. Peas kumises ja tasakaal kippus kaduma. Kõrvad kumisevad, kõrvus kumiseb. Kisa pani, võttis kõrvad kumisema. || visalt meeles püsima, nagu kõrvus kõlama. Ta sõnad, hääl, naer, ähvardused kumisevad mul veelgi kõrvus. *Ta peas kumiseb mitu ristipidi mõtet. R. Vellend. *„Miks?” kumises mu ajus. „Miks? Miks?” V. Saar.
3. hrv sumisema. *Lilleõites kumisesid mesilased .. L. Koidula. *.. lillapäised käbiheinad kumisesid kumalasist. H.-M. Männamaa.

ligatuur ‹-i 21› ‹s›

1. med (vere)soone kinnisidumine; selleks kasutatav niit. Arteri ots suleti ligatuuriga.
2. keel kahe (v. enama) tähe kokkukirjutamisel saadud tähemärk, näit. æ. || trük tähtede ühend ühel trükitüübil
3. muus sidekaar; pidekaar
4. tehn lisametall, lisasulam metalli v. sulami omaduste muutmiseks

lihv ‹-i 21› ‹s›

1. lihvimisega saadud siledus ning läige; lihvimine. Ilusa lihviga vääriskivid. Liivapaberiga antakse puulusikale viimane lihv. Metalli, kivi, klaasi lihv.
2. piltl viimistlus v. ettevalmistus. Olümpiameeskond on treeninglaagris viimast lihvi saamas. Kool annab põhiteadmised, elu annab lihvi. Kontserdieelsest lihvist oli kasu, koorilaulud kõlasid puhtalt. || kommete, käitumise peenus; väline sära. Seltskondlik lihv. Giididelt nõutakse esinemisoskust ja lihvi.
3. geol uurimiseks kasutatav lihvitud v. poleeritud pinnaga maagi- v. kivimiplaadike
4. tehn katsekeha, mille pinna vaatluse põhjal hinnatakse metalli struktuuri
5. keem lihvitud pinnaga ühenduslüli, mis tagab keeruka laboratoorse klaasaparatuuri kiire ja mugava kokkupaneku

lihv|pink
tehn tööpink hrl. metalli lihvimiseks

liit|maak
geol mitut metalli tootmisväärsel hulgal sisaldav maak

makro|struktuur
hrl tehn mikroskoobi abita jälgitav (metalli) struktuur

martensiit ‹-siidi 21› ‹s›
tehn (terase)sulami v. mõne puhta metalli (koobalti, tsirkooniumi) nõeljate kristallidega struktuuriosa

meisel ‹-sli, -slit 2› ‹s›
tehn kiilja teraga peiteljas terasest tööriist peamiselt metalli v. kivi raiumiseks. Meisel ühes, haamer teises käes. Meisliga raiutud aastaarv vundamendikivis.
▷ Liitsõnad: lame|meisel, rist|meisel, sepa|meisel, soone|meisel, ümarmeisel.

metalli|kruvi
tehn metalli keeratav kruvi. Puidu- ja metallikruvid.

metalliline ‹-se 5› ‹adj›
metalli kujul esinev. Metallilised ja mittemetalllilised elemendid. Keemiliselt puhas metalliline magneesium, tseesium.

metallitama ‹37›
tehn mittemetalset eset metalli v. sulamiga katma

metalne ‹-se 2› ‹adj›

1. metallist, metall-. Masina, tolmuimeja metalne korpus, kere. Robotite metalsed käed. *.. meie kohver on metalses hallis hoiukapis .. T. Vint.
2. (läike, helgi, hääle, kõla jms. kohta:) metallile omane, metalli meenutav. Metalse läikega mineraalid. Kuldnoka metalse helgiga sulestik. Tal on kalk metalne hääl. Pehmed matsud ja metalsed kõlksud vaheldumisi. Metalne krigin, plärin. *Kostab vesineitsi tiibade metalne helin. K. Põldmaa.

modifitseerima ‹42›
teisendama, muutma. Autor on rahvajuttu, vanasõna mõnevõrra modifitseerinud. Kiiresti arenev teadus peab oma kontseptsioone pidevalt modifitseerima. Ladina keel on kreeka sõnu laenates neid tublisti modifitseerinud. Meetodit on võimalik kasutada pisut modifitseeritud kujul. || keem polümeeride omadusi mitmesuguste keemiliste reaktsioonidega muutma || tehn metalli omadusi parandama, lisades sulametallile modifikaatoreid. Modifitseeritud malm.

mudel ‹-i 2› ‹s›

1. originaalobjektiga kindlas vastavuses olev tehisobjekt, ka skeem, seoste matemaatiline kirjeldus vms. (uurimiseks, õppeotstarbeks, meelelahutuseks). Laeva, auto, masina, mootori, tuumareaktori vähendatud mudel. Aatomi, raku suurendatud mudel. Mudeliga on lihtsam eksperimenteerida kui originaaliga. Juhtimisprotsessi küberneetiline mudel. Tehnoloogilise protsessi mudel. Matemaatiline mudel 'teat. nähtust kirjeldavate matemaatiliste seoste kogum'.
▷ Liitsõnad: aatomi|mudel, auto|mudel, katse|mudel, kella|mudel, laeva|mudel, lennuki|mudel, proovi|mudel, raku|mudel, sõidukimudel; hääldus|mudel, lause|mudel, sõnamoodustusmudel.
2. näidiseksemplar, eeskuju, mille järgi midagi tehakse. Moekunstnikud loovad rõivaste, jalatsite uusi mudeleid.
▷ Liitsõnad: jalatsi|mudel, rõivamudel.
3. transpordivahendi, masina vm. konstruktsioonitüüp ühe margi piires. Aparaatide, masinate, relvade vananenud mudelid jäävad kõrvale. Sõiduauto „Buick” 1936. aasta mudel. Seda marki pardlit on õige mitu mudelit.
4. kunst skulptuuri savist v. vahast kujutis (v. selle kipstõmmis), mille järgi kuju raiutakse kivvi, valatakse metalli v. vormistatakse muus materjalis

passiveerima ‹42›
tehn (galvaanilise) kaitsekihiga kattes vähendama metalli pinna tundlikkust roostetamise, hapete vm. vastu. Rauda passiveerima. Passiveeritud tsinkplekk.

peen|sepis
metalli, peam. raua kunstipärane töötlemine tarbeesemeiks; niiviisi ehistööna valmistatud ese

peits ‹-i 21› ‹s›
happe, leelise, soola v. värvaine lahus puidu v. metalli pinna töötlemiseks, kiudainete värvivastuvõtlikumaks muutmiseks vm. otstarbeks. Keemilised, orgaanilised peitsid. Ilus tumeda peitsiga tammepuust mööbel. Kangaste värvimisel kasutatakse peitsidena mitmeid metallide sooli.
▷ Liitsõnad: puidupeits.

plakeerima ‹42›
tehn metalli pinda teise metalli v. sulami õhukese kihiga katma

plii ‹14› ‹s›
keem element, hallikas pehme raskmetall (Pb); seda metalli põhiosana sisaldav sulam. Plii ehk seatina. Pliist valatud trükitähed. Suurte teede ääres koguneb viljateradesse pliid. Pliid sisaldav värvaine.

polü|metalliline
geol mitut metalli (hrl. pliid ja tsinki) sisaldav. Polümetalliline maak.

pool|metall
keemiliste omaduste poolest metalli ja mittemetalli vahepealne lihtaine

profiil|metall
tehn metalli valtsides, pressides v. painutades saadud mitmesuguse ristlõikekujuga lattmaterjal

pronksima ‹42›

1. metalleset pronksikihiga katma. Pronksitakse peamiselt teras- ja vaskesemeid.
2. pronksi vms. metalli pulbrit sisaldava värvi v. lakiga katma. Kullakarvaliseks pronksitud kirjadega hauasammas.

pulber|metallurgia
tehn metalli- jms. pulbrite ja kiudude tootmine ning nendest toodete valmistamine vormimise ja sellele järgneva paagutamise teel