[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

meele|olu

1. muutlik emotsionaalne seisund, mis annab värvingu inimese elamustele ja tegevusele. Lõbus, hea, muretu, halb, paha, masendav meeleolu. Ta on reipas, ülevas, kurvas, nukras, väga löödud meeleolus. Meeste meeleolu oli räbal. Üldine meeleolu on ärev. Valitses pidulik meeleolu. Sünge meeleolu kipub maad võtma. Kõrgendatud meeleolus peoseltskond. Praegu ei maksa sellest rääkida, ta pole sobivas meeleolus. Inetu vahejuhtum rikkus kõikide meeleolu. Lootusetuse ja minnalaskmise meeleoludest tuleb üle saada. Hämar valgus lõi romantilise meeleolu. Meeleolu tõuseb, langeb, paraneb. Pole õiget meeleolu laulda. Kuidas su meeleolu täna on? Palju sõltub meeleolust. || ‹hrl. pl.› (meelsuse kohta). Sõjavastased, revolutsioonilised meeleolud. Natsionalistlikud meeleolud lõõtsuti šovinistlikuks uimaks.
▷ Liitsõnad: depressiooni|meeleolu, jõulu|meeleolu, leina|meeleolu, masendus|meeleolu, matuse|meeleolu, peo|meeleolu, pühade|meeleolu, töömeeleolu.
2. kirjandus- v. kunstiteose üldine tundelaad. Teoses valitseb lüüriline meeleolu. Draama on sünge, selles domineerivad hääbumise ja surma meeleolud. *Saksa moodsa ekspressionistliku kunsti ja kirjanduse meeleoludeni pole siit pikka maad. J. Semper.